Teada on, et Frankfurdi mess on eelkõige suunatud ettevõtetele. Siiski leiavad ka paljud riigid tahtmist ja jõudu, et riigi nimel oma väljapanekutega tulla ja koostöös kirjastuste ning tootjatega oma nime näidata.
Igal aastal hakkavad silma hispaania klassikaliste kitarride tootjad, kes on koondunud ühte piirkonda ning suurelt oma riigi nime ja lippu näitavad. Itaallased olid sel aastal tõmmanud lae alla suure plagu “Italia”. Brittidel midagi kollektiivset ei olnud, aga selge, et Hiwatti mehed olid laualinaks pannud Union Jacki ja eks neid uhkeid briti võimenditootjaid oli veel, kes lippe lehvitasid. No selge, need on suured riigid. Kuid meie naabrid olid ka väljas: Soome, Rootsi. Ainuke, mis Eestiga seondus, oli Arvo Pärdi pilt tema teoseid trükkiva kirjastuse väljapaneku hulgas.
Miks need riigid oma muusikat promovad? Kui vaadata ainuüksi Saksamaa klassikalise muusika kirjastuste hulka, millest mõned on väga spetsiifilised kirjastused (ainult 21. saj. musa, ainult kindla helilooja musa), siis tuleb arvata, et küllap nad kuidagi ikka ära elavad. Või siis ongi nii, et ilma riikliku toetuseta ei elaks…
