Ostnud kord Rainer Jancis Pika jala noodipoest ühe bluusiloo, mida ta kuidagi kõlama ei saanud. Lõpuks märganud paberi serval juhist, kuidas kitarr pala jaoks ümber häälestada. Pärast pillipingutite keeramist hakanudki lugu kõlama. Jancis aga otsustanud: „See häälestuste asi tuleb selgeks saada!” Ühesõnaga, see lugu ei räägi Metro Luminalist, vaid Rainer Jancisest, keda te ilmselt tegelikult ei tunne.
Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Fotod: Riina Varol
Millest me räägime?
Enne kui sa tulid, mõtlesin, et kitarristile on olulised elektroonika- ja käsitööoskused ning pisut jootmisoskust. Hakkasin siin just kahte juhet jootma… Ma olen kogu aeg oma pillidel lüliteid-potekaid vahetanud ja helipäid edasi-tagasi kruvinud. Kui ma peaks iga väikese modifikatsiooni pärast pillimeistri juurde minema, läheks see hirmkalliks ja ootamine võtaks ka meeletult aega. Väikesed elektroonikatööoskused ja -teadmised võiksid igal elektrikitarristil olemas olla.
Millal sul oli vaja pille mudima hakata?
Ma ei tea. Eksperimenteerimissoov võib tekkida väga erinevatest vajadustest. Seitsmekeelse kitarriga alustasin, kui oli vaja klaverilugusid kitarrile arranžeerida − saadet ja meloodiat korraga. Mängisin peamiselt Bachi ja Chopini. Aga probleemid tekkisid siis, kui tuli madalaid noote mängida, sest mi’st enam ei piisanud ning oli vaja si ja do alt kätte saada, et seaded klappima panna.
Ma elasin sel ajal Rootsis ja Ibanezil oli just välja tulnud seitsmekeelne Steve Vai mudel. Läksin poodi, nägin seitsmekeelset ning ma isegi ei mõelnud, mis pill see on või kes sellega mängib. Steve Vaist ei teadnud ma samuti midagi. Ostsin selle kohe proovimata ära. Mul endal oli siis Peavey Stratocaster. Sound’ile ma sel ajal eriti ei mõelnud, harjutasin elektrikitarri ilma võimendita. Aga seitsmekeelsel olid humbucker’id ja sääraseks kõlaks ma valmis ei olnud. Kui ma esimest korda seda võimendiga mängisin, olin üsna pettunud − liiga tuhm. Ent ajapikku harjusin ära ja Metro Luminali plaat „Ainult rottidele” sai näiteks sellega salvestatud.
Kas pill oli sul siis veel tavahäälestuses?
Jah, mängisin päris palju klassikalise kitarri lugusid elektrikal, medika ja kolme sõrmega – need seaded olid kõik tavahäälestusega. Pluss seitsmekeelse si-keel. Klassikalist kitarri mängivadki paljud seitsmekeelsetega, või kaheksa- ja kümnekeelsetega, kui ekstra bassinoote vaja. Kuuekeelne pill on vaid üks võimalikest, see on tegelikult Hispaania flamenko häälestusega ning loodud mingit konkreetset muusikat silmas pidades. Lautol oli näiteks sol-keel häälestatud fa-dieesi. Palju keskaegset muusikat on kirjutatud sellisele häälestusele, kus suur terts on ühe keelepaari võrra allpool.
Kui ruttu sul uute häälestuste omandamine käis?
See oleneb mõtlemisest. Loomulikult ma ei mõtle mängides kunagi konkreetsele noodile, selleks pole aega. Noodi asukoht on oluline siis, kui tuleb noodilehelt materjali maha mängida. Lehelt lugedes pead teadma, kus üks või teine noot sõrmlaual asub. Aga muidu loeb pigem see, millele on su üldine mänguloogika ja tehnika üles ehitatud. Tegelikult mingil hetkel jooksevad paljud häälestused kokku ning teatud elemendid ja isegi sõrmestused jäävad samaks. Põhimõtteliselt on kvardiloogika, tertsiloogika ja kvindiloogika. Kasutan ka vähendatud kvardi häälestust (FC#FC#FC#), kuid diatooniliste asjade mängimiseks harva.
Loe edasi ajakirjast Kitarr 6/2013
.
.
.
Vaata ka videokontserti:
