Pühapäev, november 24 2024

Šassii on esmapilgul üsna tühm karbikujuliseks painutatud plekitükk, mis pealt kaetud kaitsekilega, seestpoolt matilt kumav. Selleks et plekitükist asi saaks, tuleb tema siledat olekut põhjalikult muuta. Kõik selle nimel, et plekitükist saaks funktsionaalne aluskarkass parimale isetehtud võimule!

 

toiteplokk-nooltega-web

Tekst ja fotod: Kaido Kasak

 

Paigutame olemasolevad suuremad detailid šassiile ja märgime nende soovitud asukohad. Suuremad detailid on jõutrafo, väljundtrafo ja lambipesad. Märkimiseks on sobiv kasutada veekindlat markerit (kui midagi väga valesti läheb, on kirja võimalik nitrolahusti või küünelaki eemaldajaga kustutada).

Oluline on märkida trafode kinnituskohtade asukohad ja joonistada lambipesade jaoks nende läbimõõdule vastavad ringjooned. Veel läheb tarvis auke trafo juhtmete läbiviimiseks, võrgujuhtme sisendiks ja väljundpesa paigutamiseks. NB! Lambipesade kinnituskruvide märkimine tuleks jätta pärastiseks, kui pesad juba ilusti auku sisse mahuvad. Kuna suuremate aukude tegemine käib puuri ja viili abil (väikestest aukudest ring, südamik välja murda ja servad viiliga ümmarguseks), võib lambipesa lõplik asukoht kavandatuga võrreldes pisut nihkuda. Seetõttu tuleb kruviaukude puurimine jätta hilisemaks.

Kui suured peaksid augud olema

Jõutrafo kinnitamiseks 6 mm, võrgujuhtme läbiviiguks 8 mm, sisend- ja väljundpesade jaoks 12 mm, kaitsmepesale 12 mm, väljundtrafo kinnitusteks 4 mm, trafode väljaviikude läbiviimiseks 5 mm, lambipesa kinnituskruvidele 3 mm. Vt fotot „Pealtvaade”.

pealtvaade-web

Olles pealtvaatega harjutanud, läheb esipaneeli aukude märkimine juba üsna lihtsalt. Esipaneelile tulevad kaitsmepesa, võrgulüliti, toite indikaatorlamp, tooninupp, helitugevuse nupp ja sisendpesa. Lihtne on tõmmata horisontaaljoon piki esipaneeli ja märkida soovitud augukeste kohad. Aukude läbimõõt sõltub konkreetsetest detailidest, jäädes üldiselt vahemikku 8–12 mm. Kui kõiki puure ei juhtu käepärast olema, saab väiksemat auku ümarviiliga alati suuremaks viilida. NB! Liiga suure augu väiksemaks viilimine ei ole võimalik! Vt fotot „Eestvaade”.

eestvaade-web

Tegelikult tuleks puurimist/viilimist alustada kandiliste aukude tegemisest šassii põhjaservale, kuhu kinnituvad mutrid, mille abil kogu krempel hiljem mingi kesta sisse kinnitada. See on väga lõbus harjutus: kõigepealt tuleb puurida 8,5 mm augud ja siis viilida need 9 ´ 9 mm ruutudeks!

Kui kõik esialgu teadaolevalt vajalikud augud on valmis, tuleks hakata detaile paigale kinnitama. Mina alustan tavaliselt lambipesadest, järgneksid esipaneelividinad alustades kaitsmepesast ja lõpetades sisendpesaga. Trafod jätan kõige viimaseks, sest kui need juba küljes kinni, on esialgsest plekitükist saanud üsna raske kobakas, mille suhtes hakkab tekkima mõningane respekt. NB! Jõutrafo kinnitamise hetkeks peaks olema ca 1,5 mm vasktraadist valmis keeratud ka tulevase võimu maanduskontuur, mille aas tuleks paigutada trafo kinnituspoldile seibide vahele!

Mõttepaus elu üle järelemõtlemiseks

Võimendi elektriliste ühenduste ehitust on mõistlik alustada alati skeemist lähtuvalt − tagant ettepoole, s.t kõigepealt ehitada toiteplokk, vedada lampide kütteahelad, seejärel võimsusvõimendi ja kõige lõpuks eelvõimendi.

Kuna aeg ei peatu, vaid aina edasi ruttab, oleks siinjuures kohane esitada ka veidi nüüdisajastatum skeem. Peamised erinevused originaaliga võrreldes on järgmised.

  1. Kahe sisendi asemel (1 high ja 2 low) on uuendatud skeemis vaid üks sisend, seetõttu on sisendtakisti väärtus muudetud 33 kΩ-ks, et see ligikaudu vastaks high-sisendi kasutamisel esinevale väärtusele. Tähelepanelik uurija märkab, et ainult high-sisendi kasutamisel ühendatakse originaalskeemis 68 kΩ takistid omavahel paralleelselt, mis annabki sisendtakisti väärtuseks 34 kΩ.
  2. Ehkki lampalaldil on oma eelised, kasutame enda skeemis pooljuhtalaldit, mis on üldjuhul odavam, töökindlam ja võimaldab hakkama saada palju lihtsama jõutrafoga. Pole tarvis keskväljavõttega kõrgepingemähiseid ega eraldi 5 V mähist alaldilambi kütteks.
  3. Kuna elektrolüütkondensaatorid on tehnoloogia arenedes väiksemaks ja odavamaks muutunud, saame alaldi puhul kasutada luksuslikult suure mahtuvusega isendeid: 2 ´ 100 μF originaalis olnud 2 ´ 16 μF asemel. Seda selleks, et pinget paremini siluda ja võrgumüra fooni võimalikult palju alla suruda.
  4. Jätame ära nn killer cap-kondensaatori jõutrafo sisendahelast (sulavkaitsme järel). Algselt oli selle ülesanne alla suruda toitevõrgu kaudu saabuvaid häiresignaale, aga ajaloos on juhtunud, et selle kondensaatori kaudu osutus faasijuhtmega ühendatuks võimendi šassii ja seega ka kitarri või mikrofoni korpus. Esinejatele üldiselt pole meeldinud saada kitarrikeeltelt või mikrofonist surakat, seetõttu on hilisemas praktikas sellest lahendusest loobutud.

Sellega muudatused piirduvad. Uus skeem näeb välja selline:

Fender-Harvard skeem-web

Pildil „Altvaade” on näidatud üks võimalikest montaaživariantidest, mis kujunes välja kitarrikoolis toimunud võimuehitamiskursuse käigus.

 

altvaade-web

 

Eelpool sai juba mainitud vasest üldjuhet, mis tuleks paigutada jõutrafo kinnituspoldi otsa šassii siseküljele. Altvaatelt näeme, et üks üldjuhtme harudest on ühendatud väljundpesa ja sisendpesa maandusklemmidega, lühem haru on painutatud pilootlambi suunas. Üldjuhtmel on punktist punkti montaaži korral väga oluline roll tugistruktuuri elemendina, sellega ühendatakse kõik skeemil kujutatud kolmnurgakesed. Ameerika skeemidel ongi kolmnurk üldjuhtme tähiseks.

Skeemi lugemise hõlbustamiseks on esitatud ka väike spikker neile, kel füüsikatunnis õpitu on kõvakettalt hävinud.

spikker1

spikker2Hakkame siis peale!

 1.      Ostetud või hangitud võrgujuhtme pistame läbi šassiis oleva ava. Koorime ettevaatlikult maha välise isolatsioonikihi, püüdes mitte vigastada kolme juhet, mis selle all. Sinine juhe tuleb joota võrgulüliti keskmise jala külge, pruun juhe kaitsmepesa kontakti külge, kollase-rohelisetriibuline vasest üldjuhtme külge. Kaitsmepesa küljelt tuleva juhtme joodame tumbleri teise keskmise jala kõrvale. Nüüd saab vool sisse tulla, kuid mitte kaugemale võrgulülitist. NB! Kirjeldatud ühendusviisi korral on tumbleri ülemine või alumine klemmipaar võrguga ühendatud, kui pistik on seinas. Kui võim on välja lülitatud, on tumbleri vabadel klemmidel võrgupinge, mida ei tasuks näppida!

2.      Tumbleri alumiste klemmide külge joodame jõutrafo sisendjuhtmed. Must ühele poole ja lilla teisele poole, eeldades, et võrgupinge vastab standardile ehk on 230 V. Samade klemmide külge joodame ka 230 V pingele sobiva indikaatorlambi juhtmed. Nüüd on tumblerit alumiste klemmide suunas lülitades toitetrafo pingestatud ja signaallamp süttib, eeldusel, et võrgujuhtme saba on ikka seinas. NB! Ettevaatust trafost tulevate kõrge- ja madalpingejuhtmetega, lülituse katsetamisel ei tohi need ei omavahel ega muude asjadega kokku puutuda! Lihtsam oleks otsad algul teibiga isoleerida.

3.      Järgnevalt tuleb vedada lampidele küte. Jõutrafost tulevad rohelise kattega juhtmed peab painutama selliselt, et nad ulatuksid lõpulambi pesa kontaktideni 2 ja 7. Seejärel tuleb üleliigne osa maha lõigata, koorida juhtme otsa ümbert roheline isolatsioon ja asuda eemaldama traadi lakkisolatsiooni. Seda on kõige hõlpsam teha terava noa abil, kraapides juhet igast küljest, kuni vask vastu läigib. Painutame haljad juhtmeotsad lambipesa kontaktidesse 2 ja 7, samadesse aukudesse tuleb toppida veel montaažitraadi otsad, mille kaudu toide viia teise lambipesani. Seejärel võib lõpulambi pesa juhtmed kinni joota. Montaažitraadi harud tuleb omavahel kokku keerutada ja viia eelvõimendi lambi pesa juurde. Üks traadiots ühendada 9. jalaga, teine traadiots 4. ja 5. jalaga korraga, joota kinni. Nüüd on oluline eeldus võimendi töölehakkamiseks loodud: lampide katoodide kütteniidid saavad tööks vajaliku pinge.

4.      Edasi ehitame anoodpinge allika. Selleks tuleb koostada neljast dioodist sildalaldi. Esmalt ühendame kahe dioodi positiivsed väljundviigud omavahel (plusspoole tunneb ära dioodi otsale kantud rõnga järgi). Siis ühendame kahe ülejäänud dioodi negatiivsed väljundid (ilma rõngata), ja lõpuks keerutame omavahel kokku kummagi dioodipaari vabad otsad. Tekkis rombitaoline moodustis, nagu ka uuendatud põhimõtteskeemilt näha saab. Jääb veel üle negatiivsed väljundid kokku joota üldjuhtmega, rombi külgmistele otstele joota jõutrafost tulevad punase isolatsiooniga kõrgepingejuhtmed ja positiivsed väljaviigud ühendada 100 µF elektrolüütkondensaatori positiivse väljundiga. Kondeka negatiivne väljund läheb loomulikult kokku vasest üldjuhtmega. Edasi paigaldame teise 100 µF kondeka miinus-üldjuhtmesse, plusselektroodi külge 10 kΩ takisti, mille teine ots läheb eelnevalt paigaldadud kondeka plussi. Sama algoritmi järgi tuleb paigaldada ka kolmas kondekas, sedapuhku 22 µF ja takisti väärtuseks on 22 kΩ. Nüüd on meie võimu toiteplokk valmis.

I vaatuse lõpp.

Artikkel ilmus ajakirja sügisnumbris (Kitarr 8/2013)

Lambi võimu esimest osa saab lugeda SIIT, kolmas osa ilmub järgmises numbris.

Previous

iPad: Helituvastusel põhinevad rakendused

Next

Pirita kitarristuudio ootab õpilasi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also