„Prantsuse helilooja ja kitarrist Marc Ducret kuulub tänapäeva originaalseimate improviseerijate hulka. Iseõppinud ja erakordselt andekas muusik ei piira ennast ühegi konkreetse stiiliga. Ta kirjutab eristatavat ja ootamatut muusikat, mis ründab raevuka elektrikitarri pursetega või triivib õrnadesse impressionistlikesse abstraktsioonidesse, heliseb rokkhittides või läheneb post-bop’ile, puhkeb müralaviinidesse või laseb kõlada tükikestel flamenkomaailmast või klassikalisest muusikast. Üks omapärasemaid kitarriste, kes kasutab akustilisi ja elektrilisi, bass- ja baritonkitarre, toodab unikaalseid helisid arvestades kõiki kujutletavaid muusikavorme.” Nii iseloomustab Eestiski juba hästi tuntud kitarristi muusikakriitik Immo Mihkelson. Eesti muusikasõbrad on saanud nautida tema mängu kas trio- või kvartetikooseisus, kuid sedapuhku tuleb ta üksi ja mängib soolokava „Tower” 1. veebruaril Tallinnas ja 2. Viljandis.
Tekst: Anne Erm
Fotod: Kris Moor
Marc Ducret sündis Pariisis aastal 1957. Professionaalset muusikukarjääri alustas ta aastal 1975, mängides basskitarri tantsuansamblites, rokk- ja folkbändides, saates lauljaid, lauldes ise ning töötades ka stuudiomuusikuna. Teda köitsid biitlid ja rollingud. Kitarristina oli ta küll autodidakt, kuid harjutas ise usinasti Wes Montgomery ja Pat Martino soolode järgi. Ducert huvitus just kitarrimuusika kõlalistest väärtustest, see külg köitis teda ka Bartóki, Stravinski ja Led Zeppelini muusikas. Kitarristina debüteeris ta 1986. aastal Patrice Caratini oktetis. Samal aastal sai ta French Orchestre National de Jazzi liikmeks ning moodustas ka oma trio. 1987 ilmus trio debüütalbum „La Théorie du Pilier”. Ducret sai regulaarseks esinejaks nii kodumaisel kui ka rahvusvahelisel kontserdi- ja festivalimaastikul.
Laiemat tuntust lisasid Ducret’le Django Reinhardti auhind ning ajakirja Jazz Hot parima prantsuse kitarristi tiitel aastatel 1987–1989. Karjääri edenedes sai temast väga nõutud artist ka välismaal. 1991. aastal alanud koostöö Ameerika saksofonisti Tim Berne’iga tõi Marc Ducret’le tunnustust ka džässi sünnimaal. Nad esinevad koos ansamblites Big Satan, Caos Totale ja Bloodcount ning samuti duona. Koos Tim Berne’iga mängib ta tosinal albumil ja ka mitmed oma sooloalbumid salvestas ta viimase plaadifirmas Screwgun. New York Factory alalise liikmena on Marc Ducret üks väheseid Euroopa muusikuid, kes käib tihti musitseerimas ookeani taga.
Marc Ducret koostööpartnerite hulka kuuluvad veel paljud mainekad muusikud, nagu Michel Portal, Joachim Kühn, Franco Ambrosetti, Didier Lockwood, Miroslav Vitous, Enrico Rava, Adam Nussbaum, Django Bates, David Sanborn, Joey Baron, Michel Godard, Dominique Pifarély, David Linx, Bobby Previte ja paljud teised. Samuti töötab ta paljude gruppidega, nagu AKA Moon, Acoustic Quartet koos Louis Sclavise ja Dominique Pifarély’ga, Andy Emleri kvintett, François Jeanneau’ orkester Pandémonium, Copenhagen Art Ensemble, Daniel Humairi ja Antoine Hervé ansamblid, François Corneloup’ kvartett. Viimasega on ta esinenud ka Eestis. Veel musitseerib Ducret duos löökpillimängija Bobby Previte’iga ning tema kvartetiga Latin for Travelers. Oma 1997. aastal loodud triot koos Bruno Chevilloni ja Eric Echampard’iga iseloomustab Ducret kui loomingulist laboratooriumi ja uue loomingulise etapi algust. Selle koosseisuga on kitarrist esinenud ka Jazzkaarel ja salvestanud mitu CD-d. Peale oma trio ja paljude ansamblikoosseisude esineb Ducret ka soolokavadega ning oma suurema ansambliga Seven Songs, kus ta uurib 60ndate muusikat, lähtudes oma erilisest vaatenurgast.
Ducret viimane projekt „Tower”, on inspireeritud Nabokovi romaani „Ada” ühest peatükist. (Eesti keeles ilmunud Eesti Raamatu väljaandes 2002. aastal.) „Kirjanik on pununud peeglitest, mälestustest ja suhetest labürindi, mis viib otsapidi tema teistesse teostesse, teemadesse ja tunnetesse. Muusikakeelde tõlkimisel püüdsin vältida raamatu mõtete tsiteerimist ja seletamist – otsustasin kirjutada muusika kolmele eri koosseisule, järgides seeläbi teose algupärast ülesehitust,” selgitab Ducret. Neid erinevaid koosseise Prantsusmaalt ja USA-st nimetab ta Real Thing nr. 1, 2 ja 3. „Toweri” soolovariandis jääb ta ikka Ducret’ks – mässajaks ja romantikuks, kelle kitarrimaailm on täiesti eriline ja sõltumatu.
Artikkel ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011
Marc Ducret Von Krahlis (01.02.2012):