Harjutades on võimalik oma kitarrimängu tehnikat parandada või vähemalt säilitada. Muidugi võib harjutades alati ka asju halvemaks teha:) Eesmärgid ongi erinevad ja kui asjale teadlikult läheneda, ei kuluta vähemalt asjatult aega. Näiteks oled oma tehnikaga rahul või tead, et enam edasi pressida ei suuda ja keskendud olemasoleva kinnistamisele ja säilitamisele. Inimeste füüsiline mälu on erinev, mõni vajab iga päev kerget trenni, et asja soojas hoida.
Kui jätan nädala mängimist vahele, annab see kõvasti tunda. Tehnika kaob. Täpsus, kiirus, toon, tunnetus, kõik kaob ära. Kui aga kasvõi mõned minutid päevas õigeid harjutusi teha, ei juhtu midagi ja võin korralikku taset hoida ja igal hetkel soolokontserdiga peale hüpata.
Eks see on stiiliga ka seotud – kord on parajasti barokiks vajalik tehnika kuum, siis jälle rasgueado asjad jne. Kunagi keelpillimängu ajaloo loengus rääkis dotsent Olavi Sild lugu, kus keegi romantilise ajajärgu viiulivirtuoosidest oli aastaks Indiasse läinud ja viiuli Londonisse seifi jätnud. Tagasi tulles läks otse kontserdile, võttis kapist pilli ja hüppas lavale. Eks oleneb sellest ka, mida on vaja mängida. Teatud asjad ei unune ja kui küüned on korras, suudab üht-teist ikka ära mängida ka iga kitarrist.
Tehnika arendamiseks on aga korralikku programmi vaja ja olen siin sel teemal ka paar korda kirjutanud. Kuidas aga teada saada, kas tehnikat on veel võimalik lihvida või on lagi käes ja rapsid juba tühjalt? Siin ei saa ju stopperiga mõõta, nagu spordis.. Ei oskagi öelda. Kui oled kõik koolid ja tasemed läbi teinud ja närvide kaela asju ajada ei saa, siis ilmselt oled 16-20 aastaga mingi stabiilsuse saavutanud. Kui aga alustasid väga hilja, võib ka vanas eas veel mingit arengut märgata 😉