1990. aastate keskpaiga Eesti Vabariik. Eetris ja plaadilettide kodumaise muusika rubriigis laiutab päkapikudisko. Rokkmuusikale selles keskkonnas kohta ei näi leiduvat. Justnagu muinasjutus leidub aga päästja mere tagant. Selleks osutub meie oma mees Helsinkis, Hendrik Sal-Saller, kes on endale abilisteks värvanud soome sugu vabatmehi. Juba esimene Smilersi eesti keeles salvestatud lugu „Tahan Sind” (originaalis Peter Droge’i „If You Don’t Love Me I’ll Kill Myself”) vallutab mängleva kergusega raadioeetri ja eesti inimeste südamed. Järgnev kauamängiv „Olen kuul” kinnitab alanud muusikalise puhastusprotsessi pöördumatust.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Aron Urb
Praeguseks on Smilersi kontol 20 tegutsemisaastat, 15 eri sorti heliplaati, hulk edukaid suvetuure ja lugematud esinemised. Selle intervjuu ilmumise ajaks on ansambel juba välja andnud senist karjääri dokumenteeriva kogumiku „XX”, alljärgnevast võib aga lugeda, kuidas selle melu keskel on suutnud iseendaks jääda Hendrik, kes alustas oma muusikukarjääri ligi 35 aastat tagasi.
Kuidas sinust kitarrist sai ja kas selles, et tahtsid just kitarri mängida, ei olnud endal mingit kahtlust?
Tegelikult olin ma väga suur trummihuviline, aga kitarr osutus mu sõprade jaoks, kellega koos bändi teha tahtsin, liiga keeruliseks pilliks.
Minu isa ja Tiit Varts olid töökaaslased ja lisaks ka väga head sõbrad ning nii tehti Tiidu pojale Ainile, keda ma tundsin juba varasest noorusest, ülesandeks mind õpetada. Heliredelite asemel pakkus mulle rohkem huvi, kuidas „Eila veel” riffi mängitakse, aga kuna Ain on minust vanem, siis pidin ka heliredeleid harjutama ja noodist mängima. Üldjuhul oli ikkagi nii, et mängisin kodus harjutamiseks antud lood ette, aga tunni lõpus tuli alati see osa, kus ta näitas, kuidas mõnda Propelleri lugu mängida.
Loe pikka intervjuud Hendrikuga ajakirja talvenumbrist (Kitarr nr 9)
Vaata ka videokatkendit:
