Ansambli Hurax laulja ja kitarrist Ragnar Huoponen näppis isa kitarri juba väga noorest peast, esimest korda teadlikult proovis aga midagi kitarriga teha kümmekond aastat tagasi.
Kõigepealt leidis isa talle lihtsalt vana vene pilli, mida prõmmida ja kui ta nägi, et Ragnar seda ikka hoolega tinistas, siis ühel aastavahetusel tõi näärivana Ragnarile akustilise kitarri Vintage. „Siis sai ikka hoolega kitarri mängitud ja nauditud! Emotsioon kogu aeg laes!“ räägib Huoponen. Ragnariga on selline väike eripära, et ta on vasakukäeline. Seega tema käes on pill teistpidi, st keeled teistpidi ja Eestis leida vasakukäepilli on väga keeruline. Isa ei saanud talle väga lubada oma pilliga mängimist ja tuttavate omadega ta ka midagi tarka teha ei osanud.
Mis on saanud teie esimesest kitarrist?
Ma nimetan esimeseks ikkagi seda Vintage’i pilli, mis on ka pildil olemas. Hetkel pesitseb see isa juures Viljandis. Ta vajaks väga suurt remonti. Pillimeistrid on öelnud, et sellest pillist enam naljalt asja ei saa, aga eks mu lootus sureb viimasena. Üks päev kindlasti proovin talle uuesti eluvaimu sisse puhuda. Esimene elektrikitarr kingiti mulle 15. sünnipäevaks.
Hakkasite kitarri mängima isa soovitusel?
Tõepoolest pillimängu ma võlgnen isale. Temalt ma selle pisiku sain. Ta pole küll suuremat sorti mängija, aga natuke bluusi ja rock’n’roll’i on alati mänginud ja kolmeduurilood on tema pärusmaa. Kuulan alati olenemata lihtsusest suure huviga tema mängu ja laulmist. Algul läksin samat teed, aga peale esimest päris bändi otsustasin õppida juurde ja avastasin enda jaoks palju palju uusi asju!
On olnud ka loobumismõtteid, kui sõrmeotsad mängimisest villis?
Kusjuures ma ei mäleta algusaegadest, et oleksin mõelnud loobumisele. Kindlasti oli mingeid momente, kus näpud olidki algul villis või sattusin nii mugavustsooni ja ei osanud edasi enam miskit õppida või ei suutnud, need olid aga mingid perioodid ja olen neist üle saanud. Siinkohal tänan ka ema, kes alati suunas mind täitma oma unistusi ega lasknud loobuda tühiste tagasilöökide tõttu. Pilli on alati hea mängida, olgu siis hea tuju, halb tuju, vihane, kurb või mis iganes. Alati saab emotsioonid kitarrimängu panna. Sama kehtib laulmise puhul. Tänaseks on minu poole pöördunud päris mitu inimest, kes on soovinud pilli õppida. Enamasti olen „jah“ vastanud ja täheldanud, et 80 protsenti loobuvad paari esimese tunniga või paari kuuga. See on kõigil suur verstapost ja sellest üle saada peab olema suur tahtmine. Motivatsioon kipub inimestel kaduma, kui esimese paari nädalaga suuri edusamme ei tehta. Aga eks see kõik ju võtabki aega, tahtmist ja pühendumist.
Olete oma kätega teinud ühe kitarri. Rääkige lähemalt.
Jah, see on tore ja naljakas lugu. Mul oli gümnaasiumis puiduerialatund. Kõik võtsid endale mingi projekti ja mina otsustasin, et teen kitarri. Lihtsa ja naiivse 16-aastase poisi peas oli mõte: kui raske see ikka olla saab? Mõeldud-tehtud. Leidsin sellesama enda kõige esimese plönnimiskitarri, millelt võtsin ära kaela. Selle puhastasin hoolega, lihvisin ja möllasin, et mis ta siis ära ole. Metall ka roostest puhtaks, pingutid korda. Nii, aga pill võiks originaalne ka välja näha?! Okei, ma teen ise kere. Algusest peale oli plaan isale pill teha tänutäheks, et ta minu pillimängu nii ilusti toetanud on. Ma teadsin, et talle bändžod meeldivad. Painasime siis vineeri ja saimegi kokku selle pilli. Peab tõdema, ei näinud päris selline välja, nagu ma lootsin. Mõtlesin, et kuidagi võiks asja veel ilusamaks teha. Mustvalge on alati sümpatiseerinud ja otsustasin ära värvida. Värvisin ära ja ikka ei näinud välja selline, nagu ma lootsin. Küll aga väga omanäoline käkerdis sai kokku. Keeled ostsin uued peale. Uskumatu, ent sain ta isegi ühe korra häälde. Kestis see küll vaid mõned sekundid, aga häälde ma ta sain!
Nii ma selle pilli siis isale sünnipäevaks kinkisingi. Mäletan tema reaktsiooni. Siiras naer ja sõnad: „IGAVESTI VÄGEV JU!“ Tänaseks on see pill endale koha leidnud garaažis, kus isa aeg-ajalt nokitseb ja tegutseb.
Aastaid hiljem, kui olin juba rohkem pilli mänginud ja bändi teinud, kuulsin ma ühest noorest tegijast Maikost, kes valmistab käsitööna kitarre. Noorest peast juba imetlesin 30 Seconds To Marsi laulja Jared Leto valget käsitöökitarri. Kusjuures tal on valget värvi ja musta värvi samuti. Täpselt identsed. Huvi pärast saatsin Maikole pildi sellest pillist ja uurisin maid. Talle meeldis see idee väga ja võttis seda kui uut ja põnevat projekti. Kohe alguses sai kokkuräägitud, et pilli valmistamine võtab ikkagi mitu kuud aega, sest ta tegi seda sel hetkel rohkem hobikorras. Pean tõdema, et ootamine oli seda väärt. Ma sain täpselt sellise kitarri, mida soovisin ja kõlab megalahedalt! Jah, meil olid mõned tagasilöögid pilli värvimisega, aga lõpuks oli kõik super ja on tänaseni. Superpill. Soovitan kõigil, kes soovivad käsitööpilli, tema poole pöörduda. Täidab täpselt su soovid! Selline valge pilli täpselt sellise kerega ongi minu teada ainult Jared Letol ja minul. Isegi kui kellelgi on veel, siis fakt on see, et sellise kerega vasakukäeline kitarr on ainult minul. (Naerab.)
Mõne kitarri olete puruks ka löönud?
Mu esimese pilli kael on pooleks ja põhja peal auk. Päris puruks ei ole ma pilli löönud ja hetkeseisuga ei ole plaanis ka. Iga pill, mis kuulub mulle, on mulle suure tähendusega.
Millise maailmakuulsa kitarristi tehnika teile enim sümpatiseerib?
Siin vastuses ma ei ole väga originaalne. Minu ja paljude lemmikkitarrist on Slash. See on maagiline, mida ta teeb kitarriga. Ma käisin suvel Guns’N Rosesi kontserdil ja sellest kolmetunnisest kontserdist poolteist umbes mängis Slash soolosid ja maakeeli ei visanud üle. Ma vaatasin terve aja suu ammuli. Tema mõtted, kiired käigud, meloodilised soolod, erinevate stiilide segundamine. Super!
Milline on järgmine kitarr, mida osta tahate?
Tegelikult on põhipillid, mida ma olen soovinud, mul käes. See oli mul lifelong dream, et kunagi ma Gibsoni saan ja saingi!
Samas olen aja möödudes hakanud mõtlema palju 12-keelsele akustilisele pillile. Aga nii palju, kui olen teiste vasakukäeliste mängijatega suhelnud, siis naljalt ei leia, kui tehases teha ei lase. Kui tehases eritellimus, siis teadagi hakkab rahakott mängima. Nii et ehk ükspäev Maiko valmistab mulle 12-keelse.
Üks pill, mida ma tahaks proovida ja kui meeldib, siis ka osta, on Gibson SG kere peal. Ka see pill sümpatiseerib mulle, aga hetkeseisuga tungivat vajadust selle järele ei ole.
Paljud kindlasti vaatavad vääralt selle peale, et pille niimoodi koguda, aga eks see on maitseasi. Kui kunagi peakski juhtuma, et ma enam ei mängi (mida ma küll ei usu), siis saan vähemalt elutuppa igavesti vägeva seinadekoratsiooni enda pillidest!
Kui peaksite igale oma kitarrile andma identiteedi, siis kes oleks kes?
Ammu enne pillimängu alustamist kuulsin ma, et pillile pannakse naiste- ja pruutide nimesid. Ei ole ma ka teistmoodi teinud. Kõigil minu pillidel on minu kunagiste pruutide nimed. Neid nimesid ma avaldama ei hakka, aga tõepoolest kõigile olen ma nime naisterahva järgi pannud. Eks nime andmine on käinud selle järgi, kes mul pilli saamise ajal oli.
