Päike paistis ja oli septembrikuu viimane reede. Olin otsustanud paariks tunniks jätta töö Kitarrikooli kontoris, et minna vanalinna Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumisse, kus toimus rahvusvahelisele muusikapäevale pühendatud seminar „Pill tuleb pika ilu peale!” Selles muusikaajaloo hõngulises muuseumi saalis jätkus põnevaid ettekandeid erinevate Eesti pillimeistrite poolt terveks päevaks, alates lõõtspilliehitusest kuni vitraažorelini välja. Loomulikult tuli juttu ka kitarridest! Just see osa päevakavas mind sinna seminarile meelitaski. Niisiis avanes mul võimalus kuulata Eesti pillimeistrite Kuldar Kalluste ja Vaido Petseri tarka juttu kitarride meisterdamisest ja nii mõndagi kõrva taha panna…
Kuldar Kalluste on kuldsete kätega pillimeister, kes on nüüdseks elektrikitarride ehitamise ja remontimisega tegelenud juba 28 aastat. Vot see juba on kogemus, mis teeb pillimeistrist meistri. Kuldar Kalluste valmistatud pilliga mängib näiteks tuntud kitarrist ja pedagoog Ain Agan. Pillide meisterdamine on Kuldari jaoks kogu see aeg olnud pigem tema suur kirg ja hobi kui töö. Enda valmistatud kitarride müümisele ei olegi ta kuigi suurt rõhku pannud, vaid on pigem jällegi mõne riiuli valmis meisterdanud, et siis omakorda selle müügist saadava raha eest kitarrile helipäid osta. Kuldar on oma kitarride kujundamisel šnitti võtnud erinevatelt maailmas tuntud brändidelt (nt Fender, Gibson). Ühesõnaga on Kuldar võtnud erinevate tootjate väljatöötatud parimad omadused ning ühendanud need ühes kitarris.
Seminarile oli Kuldar kaasa võtnud kolm enda valmistatud kitarri. Nende seast kahest kitarrist rääkis ta ka lähemalt. Näiteks oli tal kaasas seest tühi fretless kitarr (foto nr 4). Kes viiulit oskab mängida, oskab ka fretless kitarri tinistada, kuna mängu põhimõtted on neil samad. Selle kitarri eripära on see, et sel on iga keele all veel oma helisüsteem. Sedasi saab keelte võnkeid täies mahus ära kasutada. See 50 aasta vanune pill on lakitud akrüül-lakiga. Kuldar ise ütleb, et ei ole tähtis mis lakk peale pannakse, vaid see kui paksult lakki peale kanda. Laki kihi paksusest sõltub väga palju kitarri helitugevus. Ise ta paneb kitarridele ca kümmekond lakikihti. Oluline on ka see, et pärast saaks kitarr ilusti poleeritud. Õhukese lakikihiga katab ta pilli üle ka seestpoolt, millest moodustub justkui kaitsekiht kitarrile. Materjalid, mida Kuldar pillide valmistamisel kasutab, on väga vanad ning pärinevad enamjaolt Ameerikast.
Kõige olulisemaks asjaks nimetas Kuldar pilliehituse juures sisemise vedrustuse. Sisemisest vedrustusest sõltub, kas pill kostub ainult kindlas kohas mängijale endale ja mõnele üksikule kuulajale või jõuab kitarri heli kogu saali. Seega kitarri heli tugevusel ja kostvusel on määravaks pigem vedrustus kui materjal, millest pill tehtud on. Materjali puhul on ikka tavaliselt nii, et kui kuuleme kitarridest rääkides sõna vineer, siis mõtleme kohe, et tegu on odava ja mitte nii hea kõlaga pilliga. Kuid Kuldari arvates ei ole vineer üldsegi halb materjal. Vineerist pill võib olla väga hea kõla ja kvaliteediga, muidugi eeldusel, et see on korralikult tehtud Võib kõlada veidralt, kuid Kuldar kasutab oma kitarride meisterdamisel orelivilesid. Oreliviled paneb ta ülemise helipea juurde, et ülemised helid jääks kauem ja oma täies ulatuses kõlama.
Oma teist meisterdust, milleks oli seest tühi (archtop) akustiline kitarr (foto nr 2), demonstreeris ta muusikalise vahepala näol. See jazzilik pill on valmistatud vineerist ning kaetud 50-ne kihilise vesilakiga. Kaela paksus 18,5 mm.
Teine ettekanne kitarride meisterdamise teemal oli pillimeister ja klassikalise kitarri õpetajana tegutseva Vaido Petseri poolt, kellele Kuldar ka sujuvalt sõnajärje üle andis. Vaido Petser meisterdab erinevalt Kuldarist klassikalisi kitarre. Otse lennukilt seminarile tulnud pillimeister end ise päris meistriks veel end ei pea. Arvab, et selleks on veel liiga vara, kuna on tegelenud selle alaga alles 6 aastat. Pigem nimetab ta end “meisterdajaks.” Ülikooli ajal bakatööd kirjutades, hakkas ta uurima klassikalise kidra meisterdamise seisukorda Eestis. Kuid tuli välja, et sellise teema kohta ei ole absoluutselt kirjandust ja oma lõputöö tegi ta seetõttu peamiselt intervjuude põhjal. Loomulikult sai ta selle eest ka kõige viletsama hinde. Pillimeisterdajate jälgi ajades, tuli välja, et esimese traditsiooniliste hispaania klassikalise kitarri tunnustega pilli Eestis meisterdas pillimeister Viljar Kuusk. Muide Viljar Kuuse valmistatud kitarridega mängib ka Kristo Käo.
Pilliehitust õppis Vaido Soome meistri Kauko Liikaneni käe all. Õppimise käigus valmis ka Vaidol päris esimene enda tehtud kitarr. Kuid nüüdseks on ta meisterdanud juba 17 klassikalist kitarri ja hetkel nikerdab 18ndat. Vaido on pille teinud eesmärgiga need ka maha müüa ning see on tal ka hästi õnnestunud. Pillimeistritele, kes tahavad oma pille pikemas persvektiivis ka edukalt müüa, soovitab ta leida endale virtuoos ja kinkida üks enda tehtud pill talle. Kui virtuoos pilli nurka seisma jätab, on asi halvasti, kuid kui ta sellega juba ka lavale läheb, siis on kindel, et ta hakkab sama meistri käest ka edaspidi pille tellima.
Klassikaliste pillide puhul on kõige levinumaks materjaliks roosipuu. Eksklusiivsem ja eksootilisem variant oleks Brasiilia roosipuu, mille omapärane tämber eristub ja jääb hästi meelde. Kitarr, millega Vaido ise hetkel mängib, on kuusest kõlakaanega (foto nr 7). Tema kitarrid on võimalikult lihtsad ja ilma mingisuguse nime graveeringuta. Tema kitarride omapäraks on see, et sõrmlaua alumine ots ei ole ümar nagu kõlaava, vaid laineline. See kuju võiks tema sõnul sümboliseerida justkui heli võnkumist. Rosetiks valis ta punase tehisspooni, millel muster on igal pillil erinev. Vedrustuse juures kasutab ta klaveri kõlalauda. Keskmine hind Vaido pillidel kujuneb tavaliselt ca 3000 euro kanti.
Igaljuhul saan ma öelda, et targemaks sain küll ja kuldsete kätega mehi siin väikeses Eestis ikka leidub…
Kas Sina eelistaksid pigem käsitsi tehtud pilli või nt 7000 dollarist Gibsonit? Mis on Sinu arvates plussid ja miinused?
Martti klõpsis ka mõned fotod:
