Läti rock n´rolli grand man Pete Anderson (Alfrēds Pēteris Andersons, 1945-2016) on kahtlemata Eestigi muusikailmas tuntud, seda enam, et tegemist on Optimistide koosseisu kuulunud muusikuga. 2009 septembris tuli Pete Andersoni juhitud grupile Pete Anderson & The Swamp Shakers CD Brass-A-Billy eest Just Plain Folks Music Awards auhind, pälviti esikoht maailma 2008./2009. a. Rockabilly albumite kategoorias (Best Rockabilly Album 2009).
Pete Anderson & The Swamp Shakers on esinenud Eestiski (2014 Haapsalus, American Beauty Car Show), rääkimata mujal maailmas tuuritamisest. Pete Anderson suri 2016 jaanuaris. Allolev kirjutis on ehk pisukeseks meenutuseks tollest muusikust, sekka ülimalt põgus vestlus Pete Andersoniga, mis toimus 2011. aastal.
Tekst: Hannes Korjus
Fotod: http://www.pitsandersons.lv
Hannes Korjus (H.K.): Alustada tahaks, loomulikult, minevikust. Niipalju, kui mul on mingi ettekujutus Eesti ja Läti 60ndate aastate rokkmuusikast, võiks vist kokkuvõtlikult teha järelduse, et 1963. a. alustasid Eestis mängimist „Juuniorid” (olen lugenud, et seal mängis ka Tõnis Mägi), hiljem, 1964. a. tulid Real Tallinnas ja Omega Raplas, 1965. a. Virmalised ja Toivo Kurmet, siis Rütmikud, Peoleo ja Optimistid. Läti kohta on kirjutatud, et 1961. a. pani Valeri Saifudinov (ehk Seisky) kokku N.Liidu esimeseks rokkgrupiks peetava Revengers, kui võtta taustaks ka Moskvas/Venemaal toimunut, siis 1964 oli Juri Jermakov asutanud grupi Sokol, 1964/1965 järgnesid Slavjane ja Skomorohhi, kus mängis Aleksandr Gradski. Kui lähtuda Läti grupist Revengers, siis võiks öelda, et Läti „rokkerid” olid, vaata et „eesrindlased”. Te ise olite aastal 1961 16-aastane, seega juba „täismees”. Mida need 60ndate esimesed aastad Teile endale tähendasid? Kuskil on mainitud, et Gagarini lend ja tema pojehali olid suisa 60ndate aastate [vene] rokkmuusika sünni katalisaatoriteks. Ja Revengers – peaaegu üheaegselt biitlitega?
Pete Anderson: Jaa, Juuniorid olid Eestis tõesti esimesed (1963 – 1965), kuid Tõnis (Tõnis Mägi – H .K. märkus) pole seal kunagi mänginud. Koosseis oli selline: Georg Pomerants – soolokitarr, Toomas Kõrvits – rütmikitarr ja vokaal, Juhan Hallistvee – basskitarr (hiljem Jaak Jõemaa). Pärast tulid Kings, Real, Omega, Alfa Haapsalust, 1965. a. “Optimistid” ja 1965 sügisel ka Rütmikud ja Tõnis Mägi, Eterna ja Jaak Joala, Toonika, Peoleo jne., jne. Lätis ei asutanud Saifudinov Revengersi mitte 1961. aastal, vaid 1963ndal. Too grupp eksisteeris vaid paar kuud ja oli teada vaid kitsas tutvusringkonnas. Enne seda oli 1959. a. olemas juba minu esimene nimeta grupp. See oli veel siis, kui õppisin Riia Elektromehaanikatehnikumis. Kuid esimene tõsiseltvõetav Läti rokenrolli bänd oli The Melody Makers (1963 detsember – 1965).
Venemaa kohta ma päris hästi ei tea, aga Gradski oli kindlasti üks esimesi ja andekamaid. Väga huvitav detail – Gagarin lennutati kosmosesse 12. aprillil, kuid kogu maailm teab seda kuupäeva ka rock’n’rolli sünnipäevana – 12. aprillil 1954 salvestasid Bill Haley & The Comets Rock Around The Clock – r’n’r hümni! Mulle endale kui muusikule olid 50ndad (mitte 60ndad) ja rock’n’ŗoll/rockabilly esimeseks ja kordumatuks impulsiks, mis kujundasid kogu mu edaspidist eluviisi ja elustiili, fantastiliseks innustuseks mu elu suurimale kirele ja üheaegselt ajendiks paljudele konfliktidele võimuorganitega. Pean ütlema, et The Beatles ei suutnud Ameerika tõelise rokenrolli maagiat hävitada, tänu Jumalale, et see Briti invasioon millalgi siiski lõppes! Mulle istuvad pigem sellised nähtused nagu C & W, Hillbilly, Rockabilly, Rhythm & Blues, Swing etc.
Mõnikord võib täheldada nii kontraste kui ka sarnaseid momente/sündmusi rääkides Lätimaast/Eestimaast ja lätlastest/eestlastest. Üheks selliseks oli ka see 1965. a. aprilli noorte protestiaktsioon, mis oli seotud Pete Andersoni grupiga Melody Makers.
Ühel aprillikuu pühapäeval oli otse Riia kesklinnas, toonases Planetaariumis kavandatud rokkbändi „Melody Makers” kontsert ja kohtumine publikuga. Kontsert oli plaanitud pühapäeva hommikuks, kella 11-ks, kõik piletid müüdi välgukiirusel läbi. Kuid enne kontserdi algust tuli teade, et Kultuuriministeeriumi Estraadiorkestrite Büroo (EOB) oli viimasel hetkel kontserdi kategooriliselt ära keelanud – ei olevat kooskõlastatud, grupp ei olevat Estraadiorkestrite Büroos registreeritud. Kuid koju ei läinud keegi, ostetud pileteid ei andnud ka mitte ükski tagasi, seepärast otsustati kõigele vaatamata kontsert sealsamas Planetaariumi sissekäigu ees olevatel välistreppidel ära pidada. Unplugged variandis. Kohe saabusid toimuvat jälgima ja filmima arvukad „julged mehed” – KGB agendid, selleks, et fikseerida kõiki kontserdist osavõtjaid ja eriti aktiivseid fänne.
Rahvamass seisis rohkem kui kuus tundi ning sellega liitus üha uusi uudishimulikke möödaminejaid. Kuskilt ilmusid fännide tehtud plakatid – „KITARR VABAKS”, „Maha EOB!”, „MAKERS” jne. Miilits seisis kõrval täielikus segaduses, ilma et oleks üritanud toimunusse sekkuda. Vaid õhtuhämaruse saabudes läks rahvas laiali. Üllatuslikult ei toimunud mitte mingisuguseid avalikke intsidente ja mitte kedagi ei vahistatud. Kuid inimesed ei tahtnud kuni hilisõhtuni laiali minna ja sellest kontserdist räägiti veel kaua. KGB kogutud teave „töödeldi” hiljem muidugi läbi, paljud aktiivsemad noored kutsuti ülekuulamistele, nad visati koolidest, tehnikumidest ja kõrgkoolidest välja, lasti töökohtadelt lahti või vastupidi, keelduti nende töölevõtmisest või kõrgkoolidesse vastuvõtmisest.
Too Melody Makers’i 1965.aasta kontsert on süžeeliselt küllaltki sarnane 1980. a. sügisel toimunuga (22. septembril 1980 toimus teatavasti jalgpallimatš Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vahel, „Propelleri” kontsert) – ka Riias oli ette nähtud kontsert, järgnes noorte protestiaktsioon, KGB järelmeetmed jne. Melody Makers’i populaarsus oligi toona vist samavõrd skandaalne kui 1980.aastal Propelleril. Teatud mõttes oli see 1965. a. Melody Makers’i kontsert ja järgnenud noorteaktsioon ehk üllatusekski – ollakse ju vist harjunud, et Läti nõukogude-ajast ei osata selliste sündmuste toimumist oodata.
H.K.: 1966.aastal algas Eesti-periood. Optimistid ja Heigo Mirka.
Pete Anderson: Minu lõimumine toimus ilma igasuguste takerdusteta, sest Heigoga olime nagu omamoodi kaksikvennad – nii muusika vastuvõtu kui ka muusikaliste eelistuste/maitsete osas, entsüklopeediliste teadmiste, toonast popmuusikat puudutava informeerituse ja loomulikult ka nõukavastase viha osas. Meie sõprus kestab juba 45 aastat. Mind aitas ka mu fanatism, sest suutsin kolme kuu jooksul eesti keele selgeks saada. Üks põhjus oli muu seas asjaolu, et unistasin astuda Tartu Ülikooli, professor Paul Ariste käe alla soome-ugri keeli õppima.
Optimistidesse sulasin kergelt ja kiirelt sisse, tundsin end seal täiesti orgaaniliselt ning täielikult omas kodus olevat – olin selle üle ääretult uhke. Mul oli huvitav, sain end rock’n’rolli muusikuna teostada. Toonases Läti NSV-s tundus midagi taolist täiesti võimatu olevat – kõik ametnikujupid sitsisid tagakäppadel Moskva ülemuste ees, et tavapärase ülepingutatusega iga hinna eest ja miskitki moodi kintsu kaapida, režiimile lojaalsust üles näidata ja tsensuuripihte veelgi pingumale keerata. Eesti periood võinuks jätkuda, kuid ühel hetkel tekkis illusioon, et tuleks Lätiski oma bänd luua. Nii tekkiski Natural Product. Kokkuvõttes oli Eesti periood igati positiivne. Ma olen alati väga kõrgelt hinnanud eestlaste pädevust kõiges, mida vaid ette võetakse. See kehtib kõikide eluvaldkondade kohta. Terve mõistus ja nüansside tabamine on alati üle kõige. Eestlaste mentaalsus, põhjalikkus ja asjadest arusaamine on mulle igati lähedased ja sümpaatsed.
Eestis on tunduvalt asjalikum muusikaelu, võrratult rohkem andekaid rock’n’roll, rhythm & blues ja country-muusikuid ning ansambleid, talendikaid ja maitsekaid instrumentaliste. Kas Eestit võiks nimetada minu praeguseks plinktuleks? Vaevalt. See au kuulub mu ületamatule Ameerikale! Rockabilly alal võiks selleks pidada veel Rootsit, Hollandit, Inglismaad. Kuid Eesti jääb mu jaoks alati sümpaatseks, ahvatlevaks, tulvil vanu ja uusi sõpru ning endiste aegade nostalgiat.
„Just Plain Folks Music Awards” auhind on loomulikult mu töödele ja tegemistele üüratuks auks, kuid ega see sugugi et tähenda, et kõik uksed lahti oleks. See oleks liialdus ja täielik utoopia. Konkurents on karm ja piitsutab igast ilmakaarest. Pealegi olin paljude aastate jooksul maailma rockabilly orbiidilt täiesti eemal, alles nüüd, tänu mu uuele grupile Pete Anderson &The Swamp Shakers, olen hakanud tasapisi ja samm-sammult edu saavutama. Oleme käinud esinemas Soomes, Taanis, Norras, ees seisavad (2011. a. juunikuus – H.K. märkus) ülimalt vastutusrikkad esinemised Inglismaal toimuval maailma suurimal ja prestiižikamal rockabilly festivalil Rockabilly Rave. Tegutseme väga aktiivselt Lätiski – Shake the swamp!
