8. novembrist stardib Brigita Murutari ja Paul Neitsovi kontserttuur „Leekiv armastus,” mille raames annab muusikutepaar 10 südamlikku kontserti üle Eesti. Mees, kelle nime ette käib tavaliselt „kitarrivirtuoos” ning keda Hannes Võrno oma saates on nimetanud lausa „Eesti Paganiniks”, on teinud nii soolokarjääri, kui astunud üles mitmetes ansamblites nagu näiteks Svjata Vatra, Sireli, Wilhelm ning duodes Margus Vaheri, Indrek Kalda ja Ruslan Trotšinskiga. Paul ise tutvustab end tagasihoidlikult kui lihtsalt „pillimeest”.
Tekst: Ene Veiksaar, GoodNews
Foto: Kris Moor
Mind on igasuguste nimedega nimetatud. Virtuoos on kuidagi suur sõna ja seda tavaliselt niisama ei kasutata, nagu näiteks ka „maestro”. Olen väga rõõmus ja tänulik, et on suur hulk inimesi, kes seda minu kohta ütlevad. Iseennast ma iseloomustaksin sõnaga „pillimees”.
Oled öelnud, et virtuoossus muusikas ei mängi sugugi nii suurt rolli kui arvatakse, miks?
Jah ‒ ma ei usu, et kiired ja osavad näpud on tegur selleks, et olla hea muusik. Siirus ilmselt on see, mis publikule kõige rohkem meeldib ja seda eriti instrumentalistide puhul.
Sa oled lõpetanud Heino Elleri nimelise Muusikakooli Tartus džässkitarri erilalal. Ometi noodist mängida sulle vist eriti ei meeldi ja eelistad ise harmooniaid kuulata ja ritta seada.
Mitte, et ei meeldi, aga mul ei ole seda eriti vaja olnud. Pole ühtegi suurde orkestrisse mängima kutsutud. Aga jah, ega see mu meelistegevus ka ei ole.
Kust see kitarrimänguhuvi sul pärit on? Kodust?
No vast ikka kodust. Ema oli musikaalne ja mängis klaverit, tema mind ka kitarri õppima viis.
Mäletad oma esimest lugu, mille kitarril ära õppisid?
„Juba linnukesed.”
Kas mäng hakkas kohe välja tulema või on see sulle algul raske ka olnud?
Ma ei taha uhkustada, aga mul tuli kohe välja. Tegelikult eks peab mu esimese õpetaja käest küsima. Ma ise hästi ei mäleta.
Sinu kitarriõpetaja Oleg Pissarenko ütles, et sinust saab muusik, mis tähendab ka parem inimene. Tunned sa, et nii ongi läinud?
Ma usun küll. Meil, muusikainimestel, on mingi hoopis teine võnge…
Kui sa saad mängida omal valikul ühe loo, siis mille valiksid? Mis on see, mis sind ennast kõige enam kõnetab?
„Ukuaru valss” ‒ see on minu südamelugu.
Milline võlu on üksi musitseerides ja milline võlu teistega koos mängimisel?
Ausalt öeldes üksi on huvitavam mängida, peab niiöelda ise hakkama saama. Teistega on vaja arvestada ja see on isegi keerulisem.
Kuidas te Brigitaga teineteist täiendate?
Me inspireerime ilmselt üksteist nii elus kui laval, ja nii peabki olema.
Olete Brigitaga koos kontserte andnud kaks aastat, kas ja mis on selle ajaga teie loomingus muutunud?
Väga palju on muutunud. Brigita ei ole kindlasti enam see Brigita, kes laulis laule täis taevakaarest. Hoopis mingi teine mõõde on tema häälel ja muidugi tekstitunnetus on tal tasemel.
Kas teie kodus kõlab alati muusika? Kui just ise ei musitseeri, kas siis mängib midagi taustaks?
Väga tihti ei kõla. Saame oma muusikaannuse tihti kontserte andes kätte.
Keda pead oma suurimaks eeskujuks?
Raske küsimus. Ma usun, et ikka Tommy Emmanueli.
On sul selliseid päevi ka olnud, mil tunned, et ei taha kitarri kättegi võtta?
Selliseid päevi on olnud, aga need on väga suured erandid. Elus ikka juhtub asju, aga kui kitarr su elus kord juba on, siis olen kindel, et sellest ei saa enam iialgi lahti.
Mitu tundi on olnud kõige pikem kitarripäev?
Oma kuus tundi kindlasti.
On su käed on kindlustatud?
Kahjuks mitte.
„Leekiva armastuse” kontserttuuril kõlab „vana Eesti kuld“ Silvi Vraidi, Tarmo Pihlapi, Genialistide, Jaak Joala ja paljude teiste repertuaarist ning mõned parimad palad mujalt maailmast. Suurte kontsertlavade asemel on muusikud kontserdipaikadeks valinud väiksemad Eestimaa paigad, kus kontserte antakse nii kirikus, rahvamajas kui mõisas.
Täpsem info Piletilevist.
