Kui siiani on kõik noored ja andekad olnud vähemalt muusikakooli taustaga, siis Kristen Kütner on läbi ja lõhki iseõppinud muusik. Samuti on ta sellest kambast kõige noorem − vaid 20aastane. Noorusele vaatamata on tal juba üsna korralik bändipagas. Põhja Konn, Group conFusion ja Progress on ilmselt esimesed nimed, mis noorema progemuusikaga seoses üldse pähe kargavad, ja neis kõigis on Kristen tegutsenud. Neist viimane punt, Progress, on praegu elus ja terve ning naudib edukalt Noortebändi konkursil osaks saanud tähelepanu.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Eestis ei ole just väga palju neid bände, kes ehedat proget viljeleksid, sina aga tegutsed peamiselt progebändides. Mis tunne on justkui vastuvoolu ujuda?
Põnev on. Kergema muusikaga hakkab mul igav. Progemuusika on huvitav, kuna seal ei ole kindlaid piire ja seal saab kõike teha. Poprokis saab ilmselt ka kõike teha, aga minu arust on seal esimeseks piiriks juba see, mis läheb publikule peale ja mis ei lähe. Progerokk nii palju publikule ei kontsentreeru. Aga mina teen seda rohkem enda jaoks, sest sõpradega koos on seda mõnus teha.
Sa ise ikka kuulad proget?
Jah, aga ma kuulan hooajati. Proget ei anna väga kaua kuulata, see väsitab ära. Eks oleneb ka, kui keeruline see proge on. Oma bändiga me ikka püüame hoida mingit piiri, et me täiesti psühhedeelseks kätte ei läheks. Näiteks Emerson, Lake & Palmer on minu arvates üsna psühhedeelne. Kuulamine väsitab. Intensiivsematel progebändidel tuleb liiga palju infot ja siis ei jaksa kuulata. Näiteks The Mars Volta on samuti väga mürarikas. Genesisega on sama lugu, kuigi nad on veidi popimad ja meloodilisemad.
Aga ma ei mängi proget mitte sellepärast, et seda palju kuulaksin, vaid mul on seda huvitav mängida. Ma ei viitsiks kuskil bändis taguda ühte akordi taustaks, ma tahan, et mul endal oleks põnev.
Sa oled järjekordne iseõppinud kitarrist ja kuuldavasti alustasid üsna varakult. Kuidas see iseõppimine käis?
Ma alustasin 7aastaselt, siis kui mu vend (Sander Kütner − toim) sai sünnipäevaks kitarri. Alguses ta natuke aitas mind. Mu olid sõrmed palju väiksemad ja raske oli õppida. Aga vaikselt omaette harjutades tundus kogu see kitarrimaailm nii põnev. Võib-olla seda ei saanudki nimetada harjutamiseks, see oli rohkem nagu lõbu, millega argipäeva eest põgeneda. Tulin koolist koju ja mõtlesin, et oh jess, saan jälle kitarri tinistada. (Naerab.) Panime mõne Zeppelini või Creedence’i kasseti peale ja proovisime kuulmise järgi ära mängida. Sugulaste käest saime ka akorditabeleid, aga enamasti mängisime siiski kuulmise järgi.
Mainisid mulle kunagi, et oma vendadega oli sul Led Zeppelini „Stairway to Heaveni” soolo mahavõtmine justkui mingi võistlus. See on vist kitarristide seas kõige enam ära ruunatud lugu. Kas sul toimus millalgi ka teatav murrang, kui hakkasid end iseseisva loomeinimesena tundma?
Jah, meil oli selline võistlus, et kes suudab rohkem soolosid ära õppida ja kõige puhtamalt mängida. Mina jäin alguses Jürgenist ja Sandrist kõvasti maha, kuna nad olid vanemad ja arenesid kiiremini. Aga mingil hetkel tulin neile kiiresti järele. Hiljem ma ei tahtnud enam nii täpselt neid lugusid järele mängida ja mõtlesin, et miks ma ei võiks neid omamoodi teha. Ilmselt siis hakkasingi lugusid moonutama, õpitud riffide ja helistike põhjal oma viise katsetama. Vennad olid mul suureks eeskujuks – kui nende arvates oli minu lugu „päris hea”, siis see julgustas edasi tegema.
Kas te elasitegi kõik kolmekesi siin ühes toas ja tinistasite päevad läbi üksteise võidu kitarri?
Põhimõtteliselt nii oligi. Vahepeal hakkas see muidugi pinda käima, kui üks õpib mõnda soolot ja laseb tundide kaupa ühte kohta läbi muusikakeskuse. Aga keegi ei hakanud kunagi ütlema, et lõpeta ära. Saime ikka teineteisest aru.
Progressis oled sa nii mõnegi loo autor. Põhihitt „Keskmaa” vist ei pärine sinu sulest… Kuidas teil Progressis see loomeprotsess käib?
Tegelikult „Keskmaa” on just üks neist vähestest lugudest, mis on algusest lõpuni minu tehtud. Ma ei pannud muusika autoriks ainult enda nime, vaid ikka terve bändi. Mina ja Ragnar Kaasik põhiliselt toome bändi uusi ideid, aga lugusid arendame ikka koos ja kõik annavad oma panuse. Aga jah, „Keskmaa” on ainus lugu, kus kõik partiid on minu välja mõeldud.
Loomeprotsess käib tavaliselt nii, et saame Ragnariga enne kahekesi kokku, tema mõtleb välja viisi ja mina taustad. Meil on ääretult hea koostöö ja klapime hästi. Samal ajal olen ma Progressis ka nagu õpetaja rollis. Aja jooksul on bändis väga palju liikmeid vahetunud ja kuna mina ainsana tean kõiki kitarripartiisid, siis ma ei taha rohkem midagi kuulda bändi liikmete vahetustest. (Naerab.) See õpetamine on üsna ränk töö.
Progressis mängid sa hoopis peamiselt klahvi. Kuidas selline ebaõiglus juhtus?
Alguses ma mängisin seal kitarri. Eelmine klahvimees oli meil Taaniel Pogga, aga temaga polnud nii head klappi, bänd ei läinud eriti edasi ja paraku pidime mingi külma otsuse tegema. Helistasin Mattisele (Mattis Kirsipuu, Progressi trummar − toim) ja küsisin, et mis ta arvab, kui ma näiteks läheksin klahvide peale üle − kidravendi leiab alati, aga entusiastlikku ja head klahvimeest nii lihtsalt ei leia. Mattis oli nõus ja nii pidimegi Taanielile ära ütlema: „Sorry, aga sinuga progressi ei toimu…” (Naerab.) Ta sai asjast aru. Ja nii ma sattusingi klahvide taha. Tegelikult ma tahaks seal bändis ikkagi kitarri mängida, aga klahvide taga on ka mõnus − ma olen palju lugusid klahvide peal välja mõelnud…
