Nüüd võib Sind esitleda kui laulukirjutajat, lauljat, viiuldajat, produtsenti ja Berklee Muusikakolledži tudengit. Palju õnne!
Mulle endale meeldiks kõige rohkem, kui inimesed nimetaksid mind muusikuks. Muusikasuundi, millega mulle väga meeldib tegeleda, on tõesti palju. Lisaks pillide mängimisele ja laulmisele naudin iseenda lugude kirjutamist ja produtseerimist. Ainult ühe nimetusega – näiteks produtsent – ma ennast määratleda ei tahaks. Usun, et kõik need erinevad suunad aitavad mul otsast lõpuni oma loomingut teostada.
Millised on Sinu kõige värskemad uudised ja tulevased kontserdid?
Olen nüüdseks kuu aega elanud Ameerika Ühendriikides Bostonis ja õpin Berklee Muusikakolledžis laulukirjutamist, muusikaproduktsiooni ning praegu ka jazz-viiulit. Juurde tahan võtta laulutunde. Siin veedetud aeg on olnud võrratu ja palju vingem, kui oleksin osanud oodata. Esimesel semestril me siiski kõik õpime enamasti täpselt samu aineid, milleks on solfedžo, harmoonia ja arranžeerimine. Alles järgmisest semestrist saab kinnitada oma eriala ehk minu jaoks laulukirjutamise ja muusikaproduktsiooni. Paljud õpilased veel ei teagi, millist eriala nad õppida tahavad, ja peaksid ideaalis oma otsuse langetama järgnevate kuude jooksul.
Olen kohtunud paljude uute inimestega ja leidnud häid sõpru. Sain sõbraks Ukrainast pärit artistiga, kelle nimi on Jerry Heil. Huvitaval kombel esines ta Saku Suurhallis 29. aprillil sellel aastal just päev pärast minu abiga toimunud Ukraina heategevuslikku toetuskontserti. Tal on sotsiaalmeedias päris suur ukrainlastest jälgijaskond ja ta on teinud koostööd näiteks sellel aastal Eurovisiooni võitnud Kalush Orchestraga. Mul on hea meel, et ta soovib koos minuga teha videoid, mida arvatavasti saab leida siis ka meie sotsiaalmeediast.
Oktoobris anname koos Triin Metsheina ja Kert Markus Valdekuga ühise kontserdi kohalikele eestlastele. Meie kolmekesi moodustame praegu Berklees õppivate eestlaste kogukonna. Plaanime esineda eestlastele New Yorgis järgnevatel kuudel.
Ansamblitundides ja ka pilli individuaaltundides pannakse suurt rõhku improviseerimisele. Tunnen, et see on üks suurimaid oskusi, mida ma siit koolist saan ja mis mul siin areneb. Kokkuvõtteks: siiamaani on olnud kõik ülimalt tore ja läheb aina paremaks.
Enne Eestist lahkumist andsin välja kolm uut lugu koos videotega. Neljas eestikeelne lugu on avaldumas kuu aja jooksul. See jutustabki minu elus ühe peatüki lõppemisest ja teise algusest.
Augusti keskpaigas oli mul rõõm käia koos fantastiliste muusikute Jassi Zahharovi, Maria Listra ja Margus Kappeliga suvetuuril üle Eesti. Esitasime kaheksal kontserdil Raimond Valgre, Georg Otsa ja Heli Läätse repertuaari. See oli ülimalt tore kogemus ja minu jaoks teine tuur üldse. Esinemisi ja ülesastumisi oli sellel suvel päris palju. Rohkem, kui mul kunagi olnud on, sest enne superstaarisaadet ei teadnudki keegi mind laulmisega esinema kutsuda. Viiuliga on aga alati olnud tegemist.
Millised tipud ja silmapiirid on sihikul nüüd, kui oled juba saavutanud noore artisti kohta märkimisväärset edu?
Kõigepealt tänan kiituse eest! Minu kõige värskem eesmärk oligi suunduda Ameerikasse, omandada seal parimad võimalikud oskused, ennast täiendada ning luua võrgustik inimestest, kes aitavad mul edasi jõuda. Kõige olulisem sinna mineku puhul ongi suhtlus ja kontaktid, keda sealt on võimalik leida. Oma loomingut tahan arendada selles suunas, et see kõlaks veelgi isikupärasemalt, ja luua midagi erilist. Olen ka siin kirjutanud lugusid ja praegu mõtlen juba salvestamise peale. Eesmärk on kindlasti kirjutada lugusid veel ja veel ning leida see stiil, mida ma praegu olen otsimas.
Mis on Sinu muusikuteel olnud olulised õppetunnid ja oskused, ilma milleta poleks edu olnud võimalik?
Päev enne superstaarisaate teist vooru ehk teatrivooru läks mul hääl täiesti ära. Laulda polnud eriti võimalik, hääl krägises kohutavalt ja hääleulatus oli väga limiteeritud. Isegi varem lihtsamalt välja tulnud keskmised noodid ei tahtnud enam üldse kõlada. Olin väga endast väljas ja mõtlesin, et see ei saa olla minu teekonna lõpp.
Läksin ikkagi kohale, mitte parima tujuga, aga teised osalejad olid abivalmid ja hoolivad. Meid oli tollal järel 70, kõik suurepärased lauljad. Tundus endalegi üllatav, et ma sealt läbi sain. Kuidas, on raske öelda. Teatrivooru teisel päeval sain ootamatu üllatuse, kui Birgit Sarrap ulatas mulle viiuli, teades, et ma seda oskan. Järsku võiski viiulimäng olla abiks, et jäin meelde ja pääsesin edasi. See õpetas mulle, et häält on väga vaja hoida ja kui oluline on tervis lauljale.
Mängid suurepäraselt viiulit. Klaverit ka, nagu videotes näha. Kas veel mõnd pilli?
Mängin tõesti klaverit, põhikoolis õppisin ka orelit ning iseseisvalt õpin kitarri. Mingil ajal õppisin ka trumme, mida nüüd iseseisvalt suure naudinguga harjutan.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis selleks pidi juhtuma?
Kolmeaastaselt viis ema mind ETV Muusikastuudiosse laulma ning kuueselt hakkasin õppima viiulit. Kõik need aastad klassikalist viiulit mängides ja konkurssidel võisteldes oli see vaieldamatult üks suuremaid osi mu elust – reisida viiuliga mööda maailma. Oma tulevikku ma tollal muusikaga siduda otseselt ei plaaninud.
Kõik muutus kümnendas klassis, kui ühel hetkel otsustasin, et tahan saada muusikuks ja oma elu sellele pühendada. See eesmärk polnud seotud mitte klassikalise muusika interpreteerimise, vaid ise muusika loomise ja esitamisega.
Kui koroonaviirus viis inimesed kodudesse töötama ja õpilased õppima, tekkis järsult palju rohkem vaba aega, mida kasutada. Minu mõtteis oli soov ise muusikat kirjutada ja laulda juba mõnda aega, kuid see polnud niivõrd fookuses. Ühel hetkel aga leidsin Facebooki reklaami kaudu endale lauluõpetaja Anna Vinogradova, kelle juures laulan tänaseni. Tänu temale sain esimese soololaulmise esinemiskogemuse, kui laulsin tema svingbändiga erinevatel üritustel, klubides ja restoranides.
Samal ajal hakkasin proovima ise laule kirjutada ja avastasin, et minu klaverimänguoskus pole selleks piisavalt hea. Tänu sellele hakkasin usinalt ka klaverit harjutama ja see on mind tõeliselt palju edasi viinud. Sellest hetkest on mu eesmärk olnud üks ja siiamaani on kõik läinud vägagi plaanipäraselt.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Kahtlemata teiste inimeste head sõnad innustavad looma ning esinema veel ja veel. Ma tunnen, et mind on piisavalt kiidetud, et oma asjaga tegeleda. Aga inimene ei peaks vaid kiitust ootama, vaid tegema kõike enesearengu eesmärgil. Viimati kiideti mind täna hommikul, kui saatsin poolelioleva loo ühele inimesele kuulamiseks ning talle see tõeliselt meeldis. See teebki tuju heaks ja annab jõudu edasi liikuda, kui ka teised sinu loomingut hea meelega kuulavad ja naudivad.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Eesti muusikamaastikul on kahtlemata väga andekaid inimesi ja esimesena tuli pähe mainida Jaagup Tuisku, kes samuti mängib mitut pilli ja tegutseb mitmes valdkonnas – produtseerib, kirjutab, laulab ja tegeleb videotega. Muidugi on tore jälgida, kuidas superstaarisaate kaasosalised ja finalistid realiseerivad oma projekte ja annavad välja lugusid, milleks see saade andis kindla peale suure tõuke.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis eristab Sinu arvates proffi harrastusmuusikust?
Profimuusikuks ei saada muidugi vaid diplomiga. Profimuusik on see, kes pühendab enamuse energiast ja ajast oma kirele, milleks on muusika, ning kes on selles kogenud ja arenenud ning soovib üha täiustuda.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Mulle väga meeldivad erinevad restoranid ja kohvikud, paigad Tallinna vanalinnas ning Pirital mere ääres. Ausalt öeldes meeldib mulle kuulata väga palju erinevat muusikat, klassikast metal’ini. Isegi oleks põnevam üks meeldiv üllatus, kuulata esinejat, keda ma veel ei teagi.
Soovita pala, plaate, kontserte, mis Sinu arvates on viimase aja parimaid kuulamiselamusi.
Viimasel ajal olen väga palju kuulanud Michael Jacksoni lugusid ja ka Elvis Presley repertuaarist lugusid, mida olen päris palju nautinud ja ka esitanud. Hiljutise Elvise eluloofilmi väljatulekuga tehti mitmetest tema lugudest uuemad versioonid ja remasterdati vanad lood, mida olen huviga kuulanud. Väga soovitan minna vaatama Elvise filmi, see on 2 tundi ja 46 minutit pikk ning tulvil tema lauldud legendaarset muusikat.
Millised on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mis on eriti kallid või mida esile tooksid?
Minu jaoks kõige olulisemad enda kirjutatud lood ja ka videod on kindlasti kolm viimast lugu, mis tulid välja pärast superstaarisaadet ning on eestikeelsed. Ka minu järgmine lugu on eesti keeles ja avaldub peagi. Selle jaoks filmime video siinsamas Ameerikas.
„Aega on veel“, mille puhul oli mul rõõm teha koostööd Uku Suviste ja Siim Aimlaga.
„Miks alati nii“ puhul on mul hea meel, et tutvusin Free Flow Studio tiimiga, kelle abil sündis nii see video koos tantsijatega ning valmis ka järgmine video.
„Nii võiks jäädagi“ – suve lõpus andsin välja veel selle kõige suvisema loo.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks olla paremini?
Alustuseks tuleb mainida, et kõik praegused piirangud tulenevad Eesti muusikaturu väiksusest. Mille poolest on Eesti tuntud laias maailmas – varem laulupeod, muusikud ja muusika ning nüüd ka start-up’indus ja IT-teenused. Ehk et meil on rõõmustavalt palju loomingulisi inimesi, kelle jaoks kodused piirid on üsna kitsad. Eestis toimub ju meeletult muusikafestivale, igasuguseid (suve)tuure, muid festivale ja vabaõhu massiüritusi. Samas on rahvaarv ju väike, seega neid, kes jaksaks palju käia ning piletite eest tasuda, on limiteeritult. Seega jääb ka see n-ö supp loominguliste inimeste jaoks praegu lahjaks. Nähtavasti ei ole loomeisiku elu Eestis majanduslikult kuigi stabiilne. Ehk et unistada ju võib, ent turumajanduslikus maailmas kindlustunnet saavutada on üsna keeruline. Tippudel on see muidugi võimalik.
