Kogemata sattusin Otsa-kooli rebastepeole ja avastasin superhea uue bändi, millele pole veel korralikku nimegi antud. Kavas oli igatahes kirjas Linda Kanteri bänd.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Aga kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ega ma sinna peole nii kogemata sattunudki. Läksin Krahli sööma ja parajasti tegi seal üks bänd heliproovi. Tavaliselt piirduvad kõik soundcheck’id närvidelekäiva trummitagumisega, seekord aga juhtusin sinna üsna õigel ajal. Bänd mängis sellise paueriga Moloko lugu „Familiar Feeling”, et unustasin toidu täiesti ära ning jäin suu ammuli Linda Kanteri laulu kuulama. Otsustasin õhtul raudselt kohal olla.
Peole oli esinema kutsutud kolm ansamblit: Soundhouse, Stefania Airapetjan ja Linda Kanteri bänd. Soundhouse’i olin ma varem kuulnud, seega jõudsin teise esineja ajaks kohale. Stefania Airapetjani bändis huvitas mind eelkõige Oliver Mazurtshak − noor ja andekas kitarrist, kes nopib oma soolodega YouTube’i konkurssidel auhindu. Bändis oli ka kolm lauljat… püüdsin ajaviiteks ära arvata, kes neist pidevalt mööda laulab. Ei teagi, las tunnistab ise üles.
Kui Linda Kanter lavale tuli, kadus minust viimnegi õeluseraas. Esimene lugu oli kohe „Familiar Feeling”. Seejärel Linda teatas, et bändile on see esimene esinemine ning et kõik on alles nii algusjärgus, et neil pole veel korraliku nimegi. Muusika kulges soul’i ja funky radadel, täpselt ei oskagi määratleda. Moloko repertuaarist kahjuks rohkem lugusid esitamisele ei tulnud.
Hiljem suitsunurgas sain teada, et Linda Kanter on absoluutse kuulmisega üliandekas inimene. Klaveril pidi ta mängima ükskõik millise loo kuulmise järgi ära. Otsa-kooli lõpetas laulmisega ja nüüd õpib muusikaakadeemias. Kindlasti tasub nimi meelde jätta, Lindast me veel kuuleme!
Fotogalerii:
