Madis Muul on helilooja, pianist, klahvpillimängija.Ta on pälvinud Eesti teatriauhindade 2022. aasta originaalmuusika preemia laureaadi tiitli Tanel Saare lavastuse “Oidipus. Antigone” originaalmuusika eest. International Songwriting Contest valis Madis Muuli loo Secret Creek” LUUMI plaadilt jazz kategoorias teisele kohale.
Sinu 2022.a. välja antud plaat „LUUM – The Guide“ üllatas ja on uudishimulikule muusikahuvilisele läbinisti väga nauditav kuulamine. Kuidas plaadi käsi on käinud ja kas kontserte on veelgi tulemas?
Ma arvan, et plaadi käsi on käinud hästi. Oleme seda plaati esitlenud Pärnus, Türil, Paides, Tallinnas, Helsinkis ning oleme võtnud osa festivalidest Sillamäe Jazz Time, Tallinn Music Week ja Sõru Jazz. Uute kontsertide osas näen pigem juba täiesti uue materjali ja albumi esitlemist. Esimene singel tulevaselt albumilt ilmus tegelikult juba selle suve algul ja kannab pealkirja “Home”. Tegelikult on mul juba ka uue albumi nimi olemas – “Bridge Over Black River”.
Millega oled viimastel aastatel tegelenud ja mis käesoleval ajal käsil? Milliste kollektiividega koos esined?
Viimasel ajal on mu elu olnud palju teatriga seotud. Tegelikult andsin eelmisel aastal välja ka teise albumi, “L’étranger”, mis on soundtrack VAT Teatri etendusele “Võõras”(põhineb A.Camus novellil ja on lavastatud Margo Tederi poolt). Lisaks sellele olen veel viimase kahe aasta jooksul muusikat kirjutanud nii VAT Teatri etendustele “Oidipus.Antigone” (2021,T.Saar), Hell Häving (2022, A.Toikka) ja “Kabaree.Põrgu”(2023,T.Saar), kui ka Paide Teatrisse (“Ilus Ilm” 2023, M.Peterson). Ka uus aasta toob kaasa muusika loomist Rakvere Teatri etendusele “Esimene armastus on revolutsioon” (M.Teder) ja järgmise suve teises pooles on ootamas koostöö Ajateatriga (Indrek Hargla näidend “Väiksem Kurjus”). Lisaks enda koosseisule mängin veel ansamblites JT Conception, Maarja Aarma MA, Allan Järve Kvartett, Lenna, Sofia Rubina, Raul Vaigla. Samuti olen bändis ühes Draamateatri etenduses “Cafe Theatral”.
Õppinud olen jazz-klaverit Siena Jazz University’s Itaalias ning hetkel jätkan magistriõpinguid Hollandi ülikoolis ArtEZ University of the Arts, erialaks kompositsioon filmile ja teatrile.
Sul on põnev koolitee. Kuidas Sa Itaaliasse sattusid, kuidas selle kooli valisid?
Ma lõpetasin Otsa kooli, kus õppisin akordionit ja klaverit. Mind hakkas huvitama itaalia keel. Tõmbasin ühe äpi alla ja sattusin sellest vaimustusse. Siis mõtlesingi, et läheks reisile ja praktiseeriks ka õpitud keelt. Olin selleks ajaks 8 kuud õppinud. Tuli idee, et sellist reisi on võimalik ühendada ka muusikaga. Seal Sienas oli rahvusvaheline workshop, kus olid Itaalia õppejõud, aga juhendajad tulid Ameerikast – Gerald Clayton ja John Escreet. Koolitus ise toimus keskaegses kindluses, kus on ka üks oluline jazz-ajaloo uurimise keskus.
Sattus nii, et 3 kuud hiljem läksin vennaga reisile, samal ajal olid seal sisseastumiskatsed ja siis ma tegin need ära. Tegelikult olin ma teadlik, et just sel ajal oli seal vastuvõtt toimumas.
Tahtsin ka välismaailmas elamise kogemust. Terve see õppetsükkel algas novembris. Alguses ei olnudki plaani seal seda kooli lõpetada, aga aasta pärast sain tulla Eestisse vahetusüliõpilaseks – olin ühe aasta EMTA-s – ja läksin kolmandaks aastaks tagasi.
Kas vahetusüliõpilasena oli lihtne kodumaale naasta?
Jaa, mingit probleemi ei olnud, olin Itaalia ülikooli tudeng.
Sinu looming on nauditav kuulamine, müstiline, samas minimalistlik ja inspireeriv. Puhas ja läbipaistev mulje, päris asi… kuidas ja milliste vahendite ja võtetega oled oma muusikalist käekirja arendanud?
Algusaastail olin väga palju kitarrimuusikast mõjutatud…. Kuulasin palju progressiivset rokki ja mängisin palju drive’ste lead soundidega. Mind on samas alati ka huvitanud tehniline külg. Meil oli Pent Järve, Siim Usina ja Rauno Pellaga sihukene fusioon bänd Power Play, seal me siis kütsime nii, et vähe polnud. Tol ajal huvitusin palju tehnilisest küljest. Kui algselt olin huvitunud väga palju “keerulisest” muusikast, siis aegade jooksul olen liikunud balansiks ka vastassuunda, kuid mitte maha salates oma tuldud teed. Sealt siis tulebki minu praegune filosoofia, mida võiks kokku võtta kui “maksimalistlik minimalism”. Mulle meeldib, kui kuulad midagi ja seal on mingi lihtsus, mingi nüanss, mis tõmbab sind, siis see arhitektuur või taustsüsteem ei pruugi sugugi olla nii lihtne. Iga pealtnäha lihtsa olemuse sees on sageli keeruline mikrotasand.
Samuti meeldib mulle teha helidisaine. Üks lahedamaid mooduleid, mida kasutan, on Tasty Chips, sinna saab sampleid sisse sööta ja siis neist luua sounde. Mind see inspireerib ja mulle meeldib sounde orkestreerida pärispillidele.
Ma mäletan siiani seda pilti, kui ma elasin Itaalias. Seal on hästi mägine ja hakates oma elukohast alla linna keskväljaku poole liikuma, siis ma nägin esmalt seda eemalt, seda keskväljakut, Toomkirikut – ja sa näed algul mingisuguseid üldiseid jooni. See on ilus vaade. Minnes aga järjest lähemale ja lähemale, hakkad nägema detaile, näed, milline see ehitis tegelikult on, mis seal peidus on. See on ilus, minimalistlik, aga samas väga keeruline ja kaunis…
Räägi oma pillidest, palun.
Palju mängin Nord Stage-ga. See on multifunktsionaalne pill, erinevad soundid jne …Siis on mul üks kontroller Kawai VPC1. Sel on päris klaveri haamrilööki simuleeriv mehhanism, nö jõusaali jaoks:)
Mu teine pill on Clavinet D6 – põnev pill, sellel on omad keeled. Idee on see, et kui sa kitarri nagu tapid, siis seal on kummihaamrid ja need löövad vastu seda keelt (Clavinet on elektriliselt võimendatav klahvpill, mida tootis firma Hohner A.A). Olen seda kasutanud etendustes. See on selline pill, mis kõlab nagu kitarr (kangisüsteem, millega saab venitada soundi).
Selle pilli soetamine võis küll kallis lõbu olla?
Nojah, eks ta oli korralik projekt. Ma ostsin selle Hollandist ja lisaks lasin installida sinna kangisüsteemi, millega saab kitarripäraselt soundi venitada. Selle sättis sinna peale Kalle Tombak ning samuti ehitas ta sinna pedaalisüsteemi, mis reguleerib keelte summutatust. Tombak on täielik geenius!
Veel on mul üks päris akustiline klaver, minjoonklaver. Ja hunnik soundimooduleid ja muidugi terabaitide viisi soundlibrareid ja softi sünte.
Ma ei ole kuulnud, et keegi eestlastest oleks varem käinud eraldi filmi- ja teatrimuusika kompositsiooni õppimas. See tundub väga põnev. Kas said seal õppides ka loodetud teadmisi ja komponeerimise tööriistu ja -võtteid piisavalt? Kuulates Sinu teoseid, tundub, et lavamuusika on tõesti Sinu tee. Mulle meeldib kõik senikuuldu Sinu loomingust. Kuuldavasti on lavamuusika tellimusi Sul juba mitu. Oled Sa mõelnud või unistanud ka filmimuusika kirjutamisest?
Mu kompositsioonid põhinevad suuremalt jaolt visuaalil. Ka LUUM-i plaadi muusika kirjutasin tegelikult stseenidele minu peas. Nägin mingeid pilte ja siis kirjutasin sellele muusika. See on alati olnud nii.
Ma olen alati tahtnud ka filmimuusikat õppida, aga ei ole leidnud kuidagi seda võimalust ja ei ole leidnud programme, aga siis eelmisel aastal võtsin ühe aastase kursuse onlines ja see oli väga põnev. See oligi filmimuusika kompositsiooni kursus. Muide – üks õpilane sellel kursusel oli üle 70-aastane. Kohe alguses tuli ka välja, et ta tunneb Lennat, sest ta oli mingi perioodi olnud Vanilla Ninja produtsent. Lahe tüüp!
Sealt kursuselt ma avastasingi selle kooli, kus ma praegu õpin(ArtEz). Praegu olen tõesti palju seotud teatriga, mis mulle endale väga meeldib, aga filmimuusikat ma tahaksin samuti kirjutada. Hetkel kirjutan Balti filmimeedia eriala kevadel lõpetaja lühifilmile muusikat, mis tundub põnev teema. Aga muidugi tahaksin veel kirjutada… Ja mis mulle veel meeldiks – tahaksin kirjutada loodus-dokumentaalfilmidele muusikat. Seal on muusikakirjutamises tihtipeale veel rohkem vabadust kui mängufilmis.
Millal (kui vanalt, mis sündmusega seoses vms) avastasid oma musikaalsuse /tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused, valikud selleks pidid juhtuma?
Oma musikaalsuse avastasin tänu oma vanaisale, kes mängis klaveril rahvalikke lugusid. Mäletan hetke, kui olin 6-aastane ja ühel päeval hakkasin lihtsalt proovima klaverit ja mängisin ühe loo järele. Mäletan seda oma esimest lugu siiamaani, selle nimi oli “Oh Maali, Maali, sa ei tea” 🙂
Sealt alates oli klaveri mängimine väga loomulik osa minu elust. Uusi lugusid õppisin veel tädilt, kes oli aastaid laulnud Vanemuise ja Estonia teatri kooris ning tädipojalt. Samuti alustasin ka enda lugude loomisega. Pärnu Muusikakooli sisseastumisel valisin enda instrumendiks akordioni, mida õppisin siis Otsakooli II kursuse lõpuni, kuniks otsustasin ikkagi klaveri ja klahvpillide kasuks. Pärnu Muusikakoolis oli mul väga tore õpetaja – Reet Nurming (muuseas ka Raivo Tafenau kunagine õpetaja), kes suunas mind igasugustele esinemistele ja konkurssidele, nii et muusika esitamine, kirjutamine ja selles olemine sai väga loomulikuks osaks minu elus. Üks oluline märk, mida mäletan lapsepõlvest, oli see, et juhuslik möödakõndija ulatas minu pillimängu peale ühekroonise.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Ema kiidab:), aga viimati kiideti „Kabaree. Põrgu“ eest VAT teatris, Wiiralti Põrgu järgi. Tanel Saare lavastatud etendus. Sinna lõin muusika ja mängin etendusel seda lives. Seal on mul siis mitmesugused rütmimasinad, akordion, clavinet jm elektroonikat.
Keda kuulad ja keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Ma arvan, et ma kiidaksin muusikuid, kes loovad, jälgides oma südameteed ning kelle looming väljendab nende tõelist sisemust ja olemust. Samuti kiidaksin inimesi, kes on vedanud Jazzliidu tegemisi. Mäletan, kui käisin veel Otsakoolis, siis neid kohti, kus oma loomingut Eestis esitada, ei olnud nii palju. Samuti on väga olulisel kohal Eesti jazzis klubi Philly Joe’s i loomine. Kahju on muidugi NO99 jazzklubi kadumisest. Kui see oli seal all keldris, oli sellel väga õige mekk ja vibe küljes.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Professionaalsel muusikul ehk elukutselisel muusikul on üldjuhul olemas rohkem kogemust, mis väljendub selles, et tal on piisav sõnavara, orienteerumaks eri stiilide vahel; mängima seda, mida muusika nõuab. Samuti on ta võimeline mängima muusikat “igast asendist”, juhtugu laval looga, mis kõik võib juhtuda. Ühesõnaga, tal on piisav kogus “tööriistu”, mida igas olukorras kasutada. See aga alati ei tähenda seda, et ka muusika oleks igal hetkel emotsionaalsemal tasemel seotud, mis just hobimuusikul palju kõrgemal tasemel võib olla. Seega on minu arust oluline mitte ära unustada seda tunnet, kui ma esimesi kordi instrumenti puudutasin või muusikat lõin ja läheneda muusikale teatud “lapselikkusega”, unustades ära kõik teadmised, mida muusikast tean. Olla nagu puhas leht.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Philly Joe’s on alati tore koht, kuhu minna, samuti meeldib käia teatris (mõlema kohta peaks tegelikult ütlema “meeldiks”, kuna viimasel ajal olen sinna sattunud piinlikult vähe 🙂 Mingil perioodil meeldis mulle käia tihti ERSO kontsertidel.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
In the White Silence – Beginning (John Luther Adams)
Mis on sinu enda sulest ilmumas või ilmunud paladest sellised, mis kõige suuremat rõõmu pakuvad (lisa võimalusel linke)?
Madis Muul – Home
LUUM – Secret Creek
Mer-Soleil
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis muusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Teatrimaailmas on palju teatrikriitikuid ja teatrist kirjutatakse palju. Kui on esietendused, siis on olemas ka kirjutajad. Jazzmuusika või eksperimentaalmuusika vallas võiks samuti olla rohkem inimesi, kes kirjutavad arvustusi kontsertidest, albumitest, tegevmuusikutest. Ka see, mida Sina ja ajakiri Kitarr teete, on väga tänuväärt asi.
Tänan! Kus Sinu tegemistel saab silma peal hoida?
LUUM The Guide
Madis Muul Hextet Characters
Madis Muul L’Étranger
