Kitarr.eu blogi jätkab seeriat kitarriõppijate lugudega. Täna kirjutab Riin, kes on Kitarrikooli kursusega enam-vähem poole peale jõudnud:
“Miks ma hakkasin kitarri õppima? Kuna 30nes eluaasta läheneb kiiremini, kui ma sooviks, siis mind on tabanud “kriis”, mille ravimiks on võimalikult paljude aladega tutvuda ja saada kinnitust “ma saan kõigega hakkama, mida ette võtan” väitele. Järgmine “ala”, mida proovida, on niisiis kitarrimäng. Tahan tõestada, et see on mulle jõukohane, kuigi minu muusika-alane haridus piirdub keskkooli muusikatundidega ja mudilas-, laste-, naiskooris lõõritamisega. “Õli lisas tulle” ka fakt (mis selgus peale minu kavatsuste ilmsikstulekut), et paljud mu sõbrad/tuttavad on mõlgutanud samu mõtteid ja ka teoks teinud. Muidugi ei saa mainimata jätta ka fakti, et olen edev, ja mulle meeldib see tähelepanu, mis saab osaks sõpradega “jämmides”.
Kuidas mul läheb? Alustasin suure “hurraaga”, olin eeskujulik õpilane, saatsin kodused tööd iganädalasele hindamisele. Töölt koju minnes hakkasin kohe harjutama. Akordid olid siis veel “linnutee kaugusel”. Nüüd on läinud tõsiselt raskeks. Raskeks füüsilises mõttes (no minu sõrmed ei taha kuulekalt, samaaegselt õigetele astmetraatidele minna), raskeks füsioloogiliselt (sõrmeotstesse on tekkinud padjandid, mille tulemusena ei tunneks ma valu kui sõrmeotsa nõel torgataks), raskeks psühholoogiliselt (ma ei näe enam enda arengut ja akordide sujuvalt mängimine tundub valgus-aastate kaugusel). Kuigi ma harjutan tõsiselt päevas paar tundi, tundun ma ikka endale saamatuna. Endal on ka halb kuulata, kui lugudes on pausid, kuna
G-duur ei taha mitte koheselt järgneda teistele akordidele, vaid võtab endale aega, mil korrektselt kõlama saab. Mu kahe-aastane laps katab kõrvad käega, kui emme harjutama hakkab, lapse suu teadagi ei valeta. Kuna mu hetke mänguoskus ei rahulda mu nõudmisi, siis ei ole ma ka enam koduseid töid saatnud “hindamisele”.
Mis saab edasi? Ma ei anna alla, usaldan targemaid – kui järjepidevalt harjutada, tuleb ka tulemus. Elame, näeme. Nii ma lähengi koju, panen pilli häälde, teen sõrmed soojaks, ja läheb lahti! Motivatsiooni tõusuks vaatan endale internetist kitarri (õpin laenu-pilliga), millega ma end kursuse lõpus premeerin. Mu eesmärgid lähevad kolmeduuri-lugudest veelgi kaugemale. Olen enesega rahul, kui kunagi suudan mängida viisi ja akorde samaaegselt. Nagu muusik!”
omist kogemuisist- kui sellised tundmused nagu sul,
siis lähiajal on oodata arenguhüpet !
Kitarrimängu oskus on üldse minu jaoks üks suhteliselt müstiline termin. Eriti kui mõelda puhtale klassikalisele kitarrile. Kui osata mängida 2-3 klassikalise kitarri lugu, kas siis osatakse mängida kitarri või ainult konkreetseid lugusid? Samas duuride abil saab suhteliselt kerge vaevaga õppiga mängima üldrahvalikke laule ja seega ka väita, et oskus kitarri mängida on olemas. Ise olengi selle põhjusel lõpetanud igal pool mainimse, et olen kitarri mänginud või “oskan” üldse mängida. Nagu ka mujal reaalses elus on skaalad millel asju võrldakse väga erinevad. Kohe tuleb meelde ka youtube, kust võib vaadata kuidas maailma parimad mängijad mängivad. Vahe on täiesti müstiline.
Ise olen klassikalist kitarri mänginud hea 10aastat, kuid ikka ei usu veel, et oskan kitarri mängida. Olen täiesti teadlik, et käteasendid ja sõrmitsemistehnikad ei kannata mitte mingisugust kriitikat, aga see vast polegi enam oluline. Mängin enda lõbuks ja lõpuks see ainult loebki 🙂
Igasuguste barreede ja akordide võtmisel soovitan proovida prioritiseerida nootide kinnivajutamise järjekorda vastavalt mängimise järjekorrale(eeldusel, et sõrmitsed noote). Väga levinud tehnika klassikalises kitarris, mille abil saab väga raskeid akorde kiiretes lugudes kätte. Sama saab kasutada ka duuridega mängimisel. Kui duurile iseloomulikud noodid suudad kinni ära vajutada võivad ülejäänud ka “mustalt” läbikumada – viis antakse ikkagi edasi.
Igaljuhul edu õppimisel.