Sten-Olle Moldau on muusik, helilooja ja Raplas asuva Susi Stuudio juhataja. Ta on õppinud reklaami ja imagoloogiat ning omandanud magistrikraadi TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Balti Filmi- ja Meediakooli ühisel õppekaval Sound Engineering Arts.
5.juunil astud Sa Wambola kitarrikolmapäevade raames üles kontserdiga. Palun räägi pisut lähemalt, mida sel õhtul kuulda ja näha saab? Kas Sinuga koos on veel teisigi esinejaid?
Võtan kaasa oma sõbra Markus Bachmanni ja mängime ette kõik need minu lood, mis merelainetega hästi haakuvad – seega lihtsamad ja ilusamad palad. Kavatsen teha riskantse lükke ja täita kava peaasjalikult lugudega, kus ma väga nalja teha ei saa – see on minu jaoks alati hirmutav ja ennastületav kogemus.
Millal Sa tundsid, et huvi muusika vastu on sügavam ja suurem? Mis oli enne – kas huvi muusika jäädvustamise või hoopis heliloomingu ja muusika esitamise vastu? Mis sündmused selleks pidid juhtuma, et jõudsid just nende valikuteni, kus Sa täna oled?
Muusika külge sidus mind jäädavalt ikkagi ise kirjutamine – kõik muu on olnud alati ettekääne olla andekate inimestega samas ruumis ja muusikutega läbi saada, sest see on väga lahe maailm. Aga kui ma ca 20-aastaselt ise kirjutama hakkasin, sain aru, et see on just selline asi, mis mind üksi olles väga käivitab ning see sund tuleb iseenesest. Tänasesse punkti on viinud vast 2 asja – 20-aastaselt indie-bändi alustamine ja 5 aastat hiljem Viljandi akadeemiasse astumine. Esimene neist näitas, et ma tõesti võin ju ise ka laule luua, teine aga andis mõista, et see saabki olla täitsa elukutse – seni olin ma arvanud, et eks see on miski tore asi, millega nö päris töö kõrvalt tegeleda. Olgugi, et see kogu leiba lauale siiski ei too.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Mind kiideti just nädal tagasi, ühe loo eest, mis on valminud ca 8 aastat tagasi – veider kogemus tegelikult. Ma olen ju nüüd täiesti teine inimene täiesti teiste sihtide ja soovidega, aga kellegi jaoks on minu kauges minevikus salve saadud asi täna ka tähtis. See on väga veider ja meelitav ühtaegu.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Minu praegune suurem vaimustus on kolm daami – Kaisa Kuslapuu, Haldi Välimäe ja Liisa Tetsmann. Nad on inimesed, kes võtavad lüürikat väga tõsiselt ja süvitsi ja mul ei lahtu vaimustus nende loodu suhtes, sest hästi tehtud lüürika ajas aina laieneb. Ja ma tean ka hästi, et nende jaoks on looming tähtis vaid loomingu enda pärast – ma ausalt öelda ei teagi, kuidas nad ära elavad üldse, Eesti laulu/luulemaastik neid kindlasti ära toita ei suuda..
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Ma keskenduks laululoojatele ja seal on selgelt kõige olulisem suhtumine. See, et laulu kirjutamine on looja jaoks vältimatu. Ka siis, kui sa ei tea või isegi ei usu, et keegi teine seda kuulab.
Mis ja kus on koht, kus Sa vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Hiiumaal, üksi, saunas.
Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Lisa võimalusel lingid.
Väga alatu samm, sest olin ka sellega ise veidi seotud, aga see on Haldi & ans Flamingo – “Meile kahele”. Ma väga-väga usun, et see on Eesti estraadi taassünd ja seda oleme juba pidanud liiga kaua ootama! Terve plaat on tulekul ja ma olen väga elevil.
Kuidas Sina komponeerid? Kas noodistad ja siis salvestad või enne salvestad ja siis vbl noodistad või kasutad sootuks mingeid teisi põnevaid tehnikaid?
Reeglina toimub loo kirjutamine hoopis tekstidokumendis, kus ma kõige enam piinlen ja vaeva näen – teksti kirja saamine on minu jaoks oluliselt keerulisem kui sinna ümber muusikat luua. Kui tekst on “õige”, siis kipuvad noodid sinna ümber üsna lihtsalt paika langema ja seetõttu läheb enamik minu aurust sõnadesse. Mõni lugu tahab lausa 2 aastat tekstina elada enne, kui muusikaks saab. Kuna olen ka salvestaja, siis kõik järgnev toimub arvutis ja minu jaoks suhteliselt kärmelt. Nooti ma ei mõista kirjutada ja kui soovin näiteks keelpillikvartetti kaasata, peab mul keegi targem aitama noodi valmis seada, mina üritan digitaalselt lihtsalt mõtte kirja saada.
Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mis eriti armsad ja/või mida rõõmuga esitleksid (lisa võimalusel linke)
Ise olen jätkuvalt väga uhke ühe vana loo üle, mida keegi väga ei kuula. Mari Jürjensi ja Aivar Survaga kunagi koos aretatud pala “Ase”. Minu meelest sai see väga armsa kõlaga ja nunnu asi ja ma salaja käin seda kuulamas, kui on tunne, et kas ma üldse olen kunagi osanud laule luua.
Teise uhkustükina tooksin vast välja loo “Malelaud”, mille kirjutas Marti Tärn, mina sain teha sõnad ja laulis Vaiko Eplik. Siiani täiesti jabur, et Vaiko laulab minu teksti!
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Olles ka väljamaa muusikainimestega kokku puutunud, siis võin öelda, et meil on kõik vägagi hästi! Enamasti saab esinemise eest raha, näiteks igal pool ei ole muusikutel selline elu. Tuleb lihtsalt aru saada, et me oleme väga väike koht maailmas ning “muusikaäri” on Eesti mõistes narr kontseptsioon – peaaegu kõik minu imetletud muusikud teevad kõrvalt teisi asju, et elus püsida ja see on okei. Minu meelest see hoiab ka kipalt elus entusiasmi muusika loomise osas. (Veidi oleks lahedam, kui meil tuleks ka mõni uus rokibänd vahelduseks juurde – kogu austusega Terminaatori ja Smilersi suunas oleme neid näinud minu arust piisava hulga kordi… Olgugi, et laval on nad väga vägevad.)
“Kitarrikolmapäevad Wambolas” kontsertsarja iseloomustab kaunis muusika, mille toovad kuulajateni hoolikalt valitud artistid, sobitamaks mereäärse sume ja päikeseloojangu atmosfääri. Ägedat keskkonda Noblessneris täiendab baar endisel miinijahtija laeval Wambola, kreekapärased maitsed, ÖÖD saun ning erinevad surfivõimalused.“
