Märten Männiste on eesti muusik, laulja, näitleja ja kitarrist.
Märten Männiste on lõpetanud kuldmedaliga Tallinna Muusikakeskkooli klassikalise kitarri eriala, 2023. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia interpretatsiooni pedagoogika (klassikaline kitarr) eriala. Osales 2021.aastal superstaari saates (4.koht). Ta on koos õe Meritiga 2023. aastal TV3 telesaade “Uus Laul 2023” võitja. 2015. aasta telekonkursi “Laulukarussell” Grand Prix ning vanema vanuserühma võitja. Harjumaa laululaps 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016 aastatel- I koht. Osatäitmised lavastustes Rahvusooper Estonias, Nukuteatris, lühifilmis ja mitmetes teleseriaalides. Märten on dubleerinud eesti keelde arvukalt animafilme. Ta annab aktiivselt kontserte. Sageli teeb ta seda koos Männiste Perebändiga, kuhu kuuluvad ka õde Merit ja isa Kaupo.
Kas peale muusiku töö veel millekski loominguliseks aega üle jääb?
Märten: Eks need minu põhilised igapäevased tegevusvaldkonnad ongi. Lisaks multifilmide dubleerimine, mis on ka tegelikult osa näitlejatööst. Dubleeritud filme on mul aegade jooksul kogunenud üle 50-ne, hetkelgi kinodes jookseb 3 multikat, kus ma oma häälega olen panustanud. Aga seda ma ei nimetaks tööks või elukutseks. Väga tore on, kui jälle stuudiosse kutsutakse midagi peale lugema. See on suur rõõm.
Missugused loomingulised plaanid, esinemised, salvestused, teatritööd on ees ootamas? Kas töötad ka kitarriõpetajana?
Loominguliselt on plaanis usinalt hakata oma sahtlisse kirjutatud lugusid lõpuni viimistlema ja neid avaldama. Esinemisi on palju, osad nendest on kinnised üritused. Esimene avalik esinemine tuleb 9.veebruaril, kui Männiste Perebänd esineb Jõgeval kontserdi ja tantsumuusikaga. Teatrilaval Buratino rollis on mind võimalus näha juba 25. jaanuaril. Kitarriõpetajana ma ametlikult kuskil töötamas hetkel pole, küll aga annan kitarrihuvilistele eratunde kord nädalas.
Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis selleks pidi juhtuma? Kuidas oma pillini (kitarrini) erinevates valikutes jõudsid, oled ju lapsest saadik head karjääri teinud ka vokalistina?
Muusika rütmis olen elanud terve oma elu. Muusika jõudis minuni kindlasti tänu perele. Teerajajaks oli mu vanem õde Merit, kelle tegemisi ma hoolikalt jälgisin ja püüdsin samamoodi toimida. Kõik kulges minu jaoks täiesti loomulikul moel.
Kitarrini ma jõudsin aastal 2008, kui alustasin kooliteed. Astusin Tallinna Muusikakeskkooli, kus õdegi juba õppis ning minu erialaks sai klassikaline kitarr. Kitarr võibolla ehk sellepärast, et olin sellega kõige rohkem kokku puutunud – tihti saatis isa Kaupo mind sellega esinemistel ja erinevatel lauluvõistlustel. Nüüdseks olen õppinud klassikalist kitarri kokku juba 15 aastat, laulmist paraku aga mitte päevagi. Kitarri õppides oli kogu aeg kuklas mõte, et kitarr instrumendina on hea investeering ka laulusaateks. Klassikaline tugev põhi annab võimaluse sinna peale uusi võtteid, informatsiooni ja žanre ehitada.
Kas võid lugejaga jagada mõnd inspireerivat kogemust või mälestust erialaõpetajaga seoses?
Kitarriõpetajatega on mul elus väga vedanud. Kõik on olnud noored, professionaalsed, entusiastlikud, inimlikud ja heatahtlikud – Julia Reinman, Vahur Kubja, Sulo Kiivit, Kirill Ogorodnikov ja Lauri Jõeleht. Kindlasti on see üks põhjustest, miks ma olen suutnud algselt valitud erialale truuks jääda.
Mäletan üht juhtumit, kui käisin musakeska teises klassis ja koolinädal algas mul hommikuse kitarritunniga. Ühel esmaspäeval pani isa mind ja õde auto peale, et meid kella 8ks linna kooli sõidutada. Õnnetul kombel jäid mul aga sõrmed autoukse vahele. Panime kiiruga külma peale ja mässisime käe sidemesse ning sõitsime kooli poole. Õpetaja pidi mind ja minu õnnetut kätt nähes šokist lausa ära minestama, sest vaatepilt oli tõesti võigas. Kuna minust sel hommikul (ka ülejäänud nädalal) mängumeest polnud, siis istus hoopis ajatäiteks kitarri taha minu õde Merit ja tund saigi tehtud. Järgmisel päeval tulid mul kahel sõrmel küüned ka veel ära.
Kas kooliajast on mõni kontserdipala kitarriga videos jäädvustunud, mida jagada võid?
Palun!
Räägi, palun, oma kitarridest.
Minu kontsertpill on Maton The Australien EA-808
Klassikaline kitarr on Toomas Kitingu meistripill
Ja elektrikitarr on Kalle Tombaku meistripill
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Publik tihti ei pea paljuks pärast kontserti tulla ka arvamust avaldama. Vahel isegi ehmun, et kui südamlikke ilusaid kiidusõnu võib mõne inimese seest tulla. Pisarsilmis on öeldud, et tänane kontsert oli kõige ilusam, millest ta elus kunagi osaks on saanud. Lisaks on öeldud meie perebändi kontserdi järel, et meie muusika on muutnud tema elu. Minu jaoks on need väga suured sõnad, suurim kompliment ühe muusiku jaoks. Tihti rõhutatakse, et jätkake samas vaimus, teie siirus ja ehedus ongi see, miks me teid armastame. Ja selle üle on tõesti alati hea meel, kui meie puhas armastus muusika vastu kandub ka kuulajateni.
Kus ja kellena näed end 10 aasta pärast?
10 aasta pärast sooviksin kindlasti tegeleda igapäevaselt sellega, mida ma südamest armastan. Ma loodan, et selleks on muusika. Samas ei tea kunagi, mida elu tuua võib. Risti ette ma ei löö mitte millelegi, tähtis on kirega asja juures olla. Laval ma tunnen ennast suurepäraselt ja seal sooviksin ka aastate pärast olla.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Mina hindan kõrgelt neid, kes ajavad oma asja ning ei ürita olla keegi teine. Neid pole paraku just liiga palju. Ikka kiputakse kedagi jäljendama või kelleltki šnitte võtma. Mõnel juhul on see paratamatus, kuidagi tuleb püsida konkurentsivõimeline. Ma kedagi eraldi välja tooma ei hakkaks. Aga kindlasti on neid, kes ajavad muusikamaastikul head asja. Artist peaks kõigele lisaks olema ka meeldiv inimene. Sellepärast ma arvan, et praegusel hetkel on Taukar täiesti õigustatult eesti muusikamaastiku lipulaev.
Kes mujalt maailmast muusikutest silma on jäänud?
Kui pilk viia välismaale, siis väga andekas muusik on inglise multi-instrumentalist ja laulja Jacob Collier. Tema live-kontserdid youtube vahendusel on mulle olnud elamused, lisaks ka tema lugu “Little blue”. Tema on ehe näide sellest, kuidas erinevate žanrite kokku sulatamisest võib sündida midagi müstilist.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Eks see piir võib olla väga õhuke. Kui mõelda töökuse peale, siis see omadus võib olla nii harrastusmuusikul kui ka professionaalil. Armastus mingi asja vastu panebki sind pühenduma sellele. Aga ehk on see sihikindlus, mis ühe muusiku viib tippu, aga teise seevastu, kellel siht/eesmärk puudub, jätabki hobi korras seda nautlema.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid, (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Mina oma vabad õhtud veedan hoopiski jalgpalliplatsil. See on minu jaoks suurepärane koht, kus ennast õhtuti päevarutiinist eemale saada. Aga kui rääkida muusikalisest kohast, siis see võiks olla kuskil jämmil, kus vanad rokipeerud ja legendid tulevad lavale ning üheskoos loovad kohapeal midagi imelist ja ägedat, mida üheski konservatooriumis kogeda ei saa.
Olen näiteks sattunud korduvalt kuulama Mati Vaarmanni ja Vaiko Epliku ühist jämmimist. See, kuidas võetakse ette lugusid erinevatest žanritest ja ajastutest, lisaks veel erinevatel instrumentidel ning suudetakse need mängleva kergusega veatult laval ette kanda, on silmiavavalt kihvt ja motiveeriv.
Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Pean tõdema, et ma tarbin muusikat väga vähe – kuulan harva ning veelgi harvemini käin kontsertidel. Ma olen tõesti üritanud rohkem käia teiste toimetamistel silma peal hoidmas, aga olles ise muusik, siis lihtsalt ei jää selleks aega.
Tooksin taaskord esile Jacob Collieri. Tema harmoonia käsitlus on mind tihti inspireerinud mingeid käike ja akorde ise koheselt proovima. Muusika on sageli väga nõudlik ja keeruline, tavakuulaja jaoks on see lihtsalt ilus, aga haritud muusiku jaoks gurmee.
Vahepeal ma olin isegi sõltuvuses LP laulust “Long goodbye”, millel oli väga ilus meloodia, harmoonia ja sisemine võimsus, mida ma ühe hea laulu puhul väga tähtsaks pean. Aga nüüd ma enam ei kuula seda praktiliselt üldse. Kui ma enda jaoks mingi laulu leiangi, siis ma kuulan selle paari päeva jooksul ribadeks.
Mis on Sinu enda sulest ilmunud palad/plaadid/videod, mida rõõmuga esitleksid?
Minu jaoks on väga oluline minu esimene algusest lõpuni kirjutatud singel, mis nägi ilmavalgust 2023. aasta juunis. Sahtlisse oli ta potsatanud palju varem, esialgne idee isegi paari aasta eest. Seal ta kogus pikalt tolmu koos teiste paladega, mis ootavad julgust ja entusiastlikku pealehakkamist need lõpuni viia. Mul on hea meel, et laulukirjutajana sai sellega algus tehtud on.
Lisaks on suur rõõm, et minu koos õe abiga valminud meloodia laulule “Kurjad on ajad” pälvis võiduka koha TV3 saates “Uus Laul 2023”. Jällegi motiveeriv sündmus, et veel innukamalt oma mõtetega avalikkuse ette tulla.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Eesti ja loomulikult terve maailm on andekaid inimesi ja muusikuid täis. Eestis figureerivad teles ja raadiotes pidevalt ühed ja samad näod, kes lõpuks isegi kergelt ära tüütavad. Oleks tore, kui antaks ka teistele andekatele muusikutele võimalust end kuuldavaks teha.
Ei peagi olema „mees metsast“ – Eestis on ka palju haritud muusikuid, kel on keeruline sellest klaaslaest läbi pääseda. Keda kiidaksid… kui nimetada noori andekaid, keda tead, keda raadiost ja telest võiks rohkem näha?
Nimeliselt kedagi enda tutvusringkonnast, kes tulutult ja meeleheitlikult püünele pääseda üritaks, välja tuua ei oskagi. Eks kõik leiavad/on leidnud endale mõne muu asja, mis neid õnnelikuks teeb. Aga laialdasemalt kindlasti neid “püüdlejaid” on palju, nendele see minu mõte suunatud oligi 🙂
See tooks eesti muusikamaastikule uut energiat ja värsket õhku, mida kindlasti oleks vaja. Seega kõik need saated või programmid, kuhu saavad tulla n-ö “mehed metsast” end eesti rahvale näitama, on minu arvates väga tänuväärsed.
