HEIGO ROSIN | Löökpillimängija,interpreet, pedagoog, helilooja
Heigo Rosin (1989) on Eesti esimene löökpillimängija, kes on spetsialiseerunud soolo- ja kammermuusikale. Hoolimata noorest east on Heigo andnud kontserte üle kogu Euroopa ja Ameerika, astudes üles nii soolokavadega kui ka solistina mainekate orkestrite ees. 2015. aastal valiti Heigo “Orpheum Foundation” solistide stipendiaadiks Šveitsis, olles esimene Eesti muusik, kes nimeka fondi solistiks on valitud. Samal aastal valiti ta World Percussion Group’i kontsertmeistriks, millega kaasnes viie nädala pikkune tuur Ameerika Ühendriikides. 2017. aasta jaanuaris debüteeris Heigo solistina maailmakuulsas Carnegie Hallis New Yorgis. Alates 2016. aastast on ta Malletechi löökpillide ja Sabian taldrikute ametlik artist. Lisaks on Heigo Eesti Festivaliorkestri ning Põhjamaade Sümfooniaorkestri liige.
Löökpillisolistina on Heigo korduvalt üles astunud nimekate orkestritega nagu MDR Leipzig Symphony Orchestra, Riga Sinfonietta, Kiev Soloists, Kymi Sinfonietta, Klaipeda Chamber Orchestra, Belarusian State Symphony Orchestra, Baltic Sea Philharmonic ning loomulikult ka Eesti orkestriparemikuga: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Kammerorkester ning Vanemuise Sümfooniaorkester, tehes koostööd armastatud dirigentidega: Kristjan Järvi, Risto Joost, Olari Elts, Erki Pehk, Paul Mägi ja Lauri Sirp.
Heigo Rosin alustas muusikaõpinguid Põltsamaa muusikakoolis 4-aastaselt klaveri erialal. Klassikaliste löökpillide erialal omab ta kahte bakalaureuse- ja magistrikraadi (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Flaami Kuninglik Konservatoorium) ning solistidiplomit Aarhusi Kuninglikust Muusikaakadeemiast. 2017. aastast on Heigo löökpillide õpetaja Tartus Heino Elleri Muusikakoolis. Õpinguaastate jooksul on Heigo lisaks tavatundidele täiendanud end paljude ülemaailmselt tunnustatud õpetajate ja solistide juures, neist tuntuim on maailma esimene löökpillisolist Dame Evelyn Glennie.
Heigo on edukalt osalenud mitmetel konkursitel, neist suuremad: Rising Stars Grand Prix 2017 Berliinis (II preemia), DeLinkprijs (Holland) tänapäevamuusika konkurss 2013 (I preemia), Yamaha Scholarship Competition 2013 for Percussion (I preemia), Klassikatähed 2013 (II preemia).
Üle kümne aasta karatetreeninguid on Heigole andnud idee kombineerida võitluskunsti liikumise löökpillimänguga, mis on andnud talle unikaalse mängutehnika, mida on lisaks kuulamisele ka atraktiivne vaadata.
***
Sinu erakordne pühendumus erialale paistis silma juba 2013. aasta Klassikatähtede saates. Mis sealtpeale edasi Sinu elus on toimunud? Õpingud magistrantuuris saan guugeldades teada. Räägi palun lähemalt, mis tänapäeval teoksil ja lähitulevikus plaanis on.
Pärast Klassikatähti lõpetasin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri, Flaami Kuningliku Konservatooriumi magistrantuuri Belgias ning täiendasin end veel Taanis Aarhusi Kuninglikus Muusikaakadeemias solistidiplomiga, mille õppeaeg oli kaks aastat.
Praegu õpetan Heino Elleri Muusikakoolis Tartus, kus mul on hetkel kokku 21 õpilast.
Lähiminevikus olid plaanis mõningad väga kuulamistväärt kontserdiprogrammid: 16, 22 ja 24. aprillil pidid toimuma kontserdid koos ERSO trompetirühma kontsertmeistri Indrek Vauga vastavalt Põltsamaa Muusikakoolis, Tartu Heino Elleri Tubina saalis ning Viimsi raamatukogus. Kavas originaalteosed löökpillidele ja trompetile. Valisime välja just sellised teosed, mis oleksid kuulajasõbralikud ning atraktiivsed nii kuulata kui vaadata. Maailma esiettekandele pidi tulema ka mu oma teos “Rush Hour”, mille kirjutasin ekstra nende kontserdite jaoks. Maikuus, 29. mail pidi toimuma üks tõeliselt tore kontsert taaskord Tartu Ülikooli aulas, tähistamaks armastatud helilooja Alo Põldmäe 75 juubelit. Covid 19 tühistas kõik ja nüüd toimuvad need kontserdid kunagi tulevikus.
Millist rolli mängisid (või ei mänginud) Sinu muusikuks kujunemisel lapsepõlvekodu või vanemate harrastused ja tugi või omaaegsed õpetajad, on Sul meenutada mõni eriline hetk, inimene, pala või plaat, mis eriala või instrumendivalikul määravaks sai?
Vanemad on mu suurimad fännid ja tagala. Nad ei ole muusikud. Mind on kasvatatud nii, et tööd tuleb teha, muidu ei ole tulemust. Alustasin muusikaõpinguid juba 4-aastaselt Põltsamaa Muusikakoolis klaveri erialal. Mäletan selgelt, kui olin kolmene ning ema võttis mu sülle ning küsis: “Mis pilli sina mängima tahaksid hakata?” Minul oli kohe muidugi vastus valmis, et trummi. Kahjuks löökpilliõpe Põltsamaa muusikakoolis puudus. Ka järgmistest valikutest – kitarr, saksofon jne. – ei sobinud ükski, sest erinevatel põhjustel – kas olin liiga väike või puudus nende pillide õpe üldse – ei jäänudki mul muud üle kui hakata klaverit õppima. Eks vanematel oli see plaan muidugi juba varem. See oli tagantjärele ka suurepärane otsus, sest see andis hea harmoonia tunnetuse, noodistlugemise oskuse ning arendas ka koordinatsiooni. Kümneaastaselt käisin Põltsamaa piirkondlikul laulupeol Põltsamaa ÜG poistekooriga. Just enne meie korda olid laval puhkpilliorkestrid ning minu jaoks oli üks hetk, mis määras ära, et tahan ka löökpille mängida – trummar lõi kahte taldrikut korraga ja võttis need siis kätega kohe kinni. See tundus nii äge, et pärast laulupidu teatasin koheselt vanematele, et tahan ka puhkpilliorkestrisse löökpille mängima minna ja läksin ka. Alguses õpetasid mind välja puhkpilliorkestri löökpillimängijad, kuid hakkasin koheselt ka Põltsamaa puhkpilli suvekoolides käima, mis arendasid mind meeletul kiirusel. Ühel aastal tõi suvekooli dirigent Åge Korneliussen Norrast kaasa ühe vana ksülofoni (Põltsamaal sellist pilli ei olnud), mida hakati kasutama hiljem ka kohalikus puhkpilliorkestris. Dirigent Urmas Mägi pani mulle noodid ette, ning ütles, et sa oled klaverit juba 10 aastat mänginud, seega tunned ka nooti. Võta pill koju ja harjuta selgeks – nii tegingi. Paari päeva pärast oli kõik selge. Seejärel soovitas gümnaasiumi puhkpilliorkestri dirigent mu vanematele, et mind tuleb neid pille ikkagi õppima panna.
Ühel heal päeval kutsus isa mind pärast koolitunde Tartusse kaasa. Poole tee peal mainis, et ta on kokku leppinud kohtumise Heino Elleri kooli löökpilliõpetaja Raivo Rebasega, sooviga hakata eratundides käima. Igal pühapäeval ajasin end enne kella seitset üles, et Tartusse tundi sõita, kõndisin iga ilmaga Tartu linnas poolteist tundi ringi, et aega parajaks teha ning seejärel oli seitsme-kaheksa tunni pikkune tund ilma pausita. See oli ka kuni EMTAsse minekuni praktiliselt ainus aeg, kui sain harjutada – kord nädalas. Kodus harjutasin voodi ääre peal nelja pulgaga mängima ning kujutasin pilliklahve omale ette – muusikuteekonna algus oli tõesti keeruline, vahel imestan siiani, kuidas see kõik ikkagi võimalikuks sai. Ise arvan, et tahtejõud oli lihtsalt nii suur.
Seni on jäänud kuidagi kahe silma vahele, et oled hakanud kirjutama muusikat.
Kirjutan jah. Ühel hetkel tundsin, et mu seest tahab muusika välja tulla ja hakkasingi seda paberile panema. Olen kirjutanud juba päris mitu teost ning enamasti olen oma lugusid mänginud lisalugudeks nii Eestis kui välismaal, ühe teose saatsin ka Evelyn Glenniele 50. juubeliks.
Kui varakult avastasid, et soovid ka oma muusikat luua? Kas oled teoseid noodistades ka välja andnud?
Umbes 13-või 14-aastaselt katsetasin esimesi teoseid klaveril. Löökpillidele kirjutasin esimese teosena marimbakoraali AFTERGLOW. Hetkel on lõpetamisel viiuli ja marimba tsükkel, mida plaanin oma abikaasaga millalgi ette kanda. Kirjastamiseni ei ole veel ühegi teosega kahjuks jõudnud.
Kas armastus mõjutab loomingut?
Kindlasti mõjutab, aga mitte ainult armastus, eks kõik sündmused mõjutavad omamoodi ka seda, mida paberile kirjutad ning kindlasti ka teoste interpretatsioonid on sõltuvad paljuski interpreeti ümbritsevast taustsüsteemist.
Kas oleks tulnud kõne alla ka mittemuusikust naine?
Ma arvan, et armastus ei vali, kui inimesed on kokku loodud, siis ei mängi rolli see, kas kaaslane on ka muusik või mitte. Oma peas arvan küll, et mittemuusikust naine ei saaks suure tõenäosusega aru, miks ma nii palju harjutama pean, kuid olen kindel, et muusikuks olemise aspekt ei olnud määrav.
Vanemuise päevilt mäletan räägitavat lugu, kus teatriorkestri parima trompetisti ämm küsis, et Jussike ma saan aru, et sa seal teatris puhud pilli, aga kus sa töötad?
Õpetaja Belgiast rääkis sarnast lugu, et kui ta oma tulevase äiaga esimest korda kohtus, siis oli see kohe küsinud, et kuidas ta siis perekonda ka üleval kavatseb pidada: milline on sinu töökoht? Minu õpetaja seepeale, et ma olen sümfooniaorkestris löökpilli kontsertmeister. Äi vastu, et see on küll tore, et sa pilli mängid, aga ma küsisin tegelikult: kus sa töötad? Ja see oli umbes 20 aastat tagasi ja kultuuriliselt väga arenenud ja pikkade traditsioonidega riigis…
Kui Sul oleks praegu selline õpilane nagu Sa ise olid lapsena, mida Sa talle soovitaksid? Huvi võib raugeda kui laps soovitud pilli proovida või õppida ei saa. Klaver on muidugi kasulik igal juhul…
Neid lapsi on palju, kes ei leia üles oma pilli, neid, kellele surutakse pihku mingi pill, sest parasjagu õpetajal on vabu aegu vms.
Löökpilliõpe on Eestis hetkel väga erineva tasemega, kuid areng on märgatav. Esiteks on löökpillide vastu huvi palju suurem ning õnneks on ka muusikakoolid hakanud seda märkama ning pille muretsema. Väga positiivne ettevõtmine selle osas oli “Igal lapsel oma pill” kampaania, mille raames osteti väga palju pille üle Eesti. Ainus probleem, millega muusikakoolid nüüd vastamisis seisavad, on küsimus kust leida väiksematesse muusikakoolidesse löökpilliõpetajaid. Pillid on, õpilastel on huvi, aga õpetajatega on kitsas. Loodan, et ka see olukord paraneb, kuid see võtab aega.
Raadio ja meedia. Mis kvaliteete seal hindad?
Raadio kvaliteetide kohta ma sõna võtta just palju ei oskagi, aga muusika poole pealt kuulan pigem vanu tegijaid. Ma hindan laulus ikkagi pigem sisu, seda nii harmoonia-meloodia kui ka sõnade poole pealt.
Oled esinenud The Night of the Proms raames kontsertidel koos maailmakuulsate artistidega: Seal, James Blunt, Nile Rodgers and Chic, Anastacia, Mick Hucknall, Naturally 7, John Miles, The Jacksons (Michael Jacksoni vennad), OMD, Kim Wilde, John Miles ja Art Garfunkel. Mis jääb silma võrreldes artiste meilt ja mujalt?
Kõige teravamalt jääb silma just häälekooli taseme vahe. Näiteks iga-aastane Night of the Proms staar John Miles on suurepärane laulja. Tema hääl kannab hästi ja iga aastaga justkui paremaks läheb. Tema häälekool ja hääl on niivõrd hea, et suudab ka nii kõrges eas imetlusväärselt seda valitseda. Eestis on sellised tõeliselt head ja koolitatud popmuusika hääled pigem haruldane nähtus kui tava. Tundub, et Eestis vohab üldiselt selline Eurovisiooni tendents, kus oluline on end pigem laval hästi liigutada ja šõud teha kui laulda – õnneks on ka erandeid.
Oled nii suure haardega interpreet, suure töövõime ja pühendumisega. Kas võitluskunstide harrastamisel on selles oma oluline roll?
Võitluskunstid on minu pillimängule igas aspektis kindlasti kaasa aidanud – nii vaimse kui ka füüsilise poole pealt. Asjatundmatule võib see kõik tunduda tühja kargamisena, aga tegelikult on seal taga suur elufilosoofia ning enesekontroll nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kõike õpitut olen õppinud kasutama ka pillimängus.
Kas selles tehnikas koolitustest saaks ka Eestis kuskil osa saada? Kõik need pillide sundasenditest põhjustatud probleemid jms, mida see aitaks lahendada?
Kindlasti on võimalik, olen seda ka Eestis Elleri kooli korraldatud löökpilliõpetajate koolituse raames läbi viinud (toimusid 2018/2019). Sellise tunniajase programmiga, mis hõlmab endas praktilisi harjutusi pillimängus esinevate sundasendite põhjustatud vigastuste vältimiseks, olen World Percussion Groupiga külastanud Ameerikas kümmet muusikakõrgkooli ning huvi tehnikate vastu oli suur. Nii mõnigi õpilane kirjutas hiljem veel meilile, kui palju nendest kasu oli. Karate ja löökpillimängu ühendamiseni jõudsin tegelikult lihtsalt enda harjumusest asju kokku viia. Juba keskkoolis reaalklassis olid minu jaoks näiteks keemia, füüsika ja matemaatika kõik omavahel paljuski seotud ja ma ühendasin neid enda jaoks pidevalt (mis siis, et õpetajad seda ei maininud). Ka ajaloos oli minu jaoks olulisem asjad omavahel loogilisse seosesse ja järjekorda panna, kui õppida pähe täpseid fakte ja aastaarve – see manas silme ette tervikliku pildid ning sellest on minu arvates tunduvalt rohkem kasu kui üksikutest faktidest. Sellest tulenevalt tuleb veel meelde, et tihtipeale küsitakse minu käest pärast kontserte, et kuidas see muusika kõik mul ikkagi pähe jääb? Vastus on väga lihtne: põhikoolis/keskkoolis õppisin asju meelde jätma ja seoseid looma, minu kooliajal (õppimise ajal) tuli veel valemid, teoreemid jms. pähe õppida ja sellega arendasingi oma aju looma seoseid ja lihtsalt meelde jätma. Selle kõik saab muusikasse üle tuua. Praegu vist valemite jms meeldejätmist koolis enam ei nõuta ja olen päris kindel, et ka meeldejätmise oskus ja seoste loomise võime läheb seetõttu ajapikku nigelamaks.
Kui keegi soovib koolitust või õpituba tellida, siis kuidas kontakti saada?
Kõige sobivam on kirjutada mulle aadressil heigorosin@gmail.com.
Kuidas pedagoogi amet Sinu iseloomuga sobib? Tundud väljapoole elav särav interpreet
Tore kui väljapoole nii paistab. Üldiselt olen ise märganud, et laval olen pigem väljapoole elav, muidu aga sissepoole (oleneb ka natukene olukorrast) Õpetaja amet tundub sobivat küll. Ise olin enne ikka väga kindel, et laste õpetamisest küll midagi välja ei tule, sest ma olen küllalt kriitiline ja nõudlik ning suure tõenäosusega kannatus ühel hetkel katkeb, aga siiani olen vist ennastki üllatanud.
On Sul mõni uudsem nipp, mida kasutad õpetajana ?
Lastel võimaldatakse tihtipeale kodus mängida playstationite, xboxide jms. Olen teinud osade vanematega kokkuleppe, sama kaua kui mängib arvutiga/telekamänguga, niisama palju peab kodus pilli ka harjutama. Lisaks olen teinud klassisisese võistluse heliredelite harjutustega – 18 harjutust aja peale ja osalevad kõik, kes minu juures õpivad (lastemuusikakooli tase kui ka keskaste – kõik omavahel). See loob sellise toreda võistlushõngu ning inspireerib heliredeleid harjutama. Minu üllatuseks on praegu kiireim aeg mitte keskastme vaid hoopis noorteosakonna õpilase käes – harjutamine teeb meistriks, ega muud ei oskagi öelda!
Kes on olnud Sinu parimad õpetajad?
Üks parimaid oli kindlasti õpetaja Raivo Rebane. Ta oli täiesti superõpetaja! Tema anne sõnu seada täpselt nii, et muusikast hästi aru saada ning interpreteerida publikule silme ette pilt oli täiesti fenomenaalne. Kui ühe sõnastusega ei saanud, siis oli varnast kohe teine võtta. Lisaks suutis ta korraldada oma õpilastele hullumeelselt palju kontserte, mäletan, et mõnikord oli isegi viis etteastet nädalas – see pani hea baasi alla.
Tänulik olen aga kõikidele õpetajatele ja õppejõududele. Põltsamaal ladus muusikalise vundamendi alla klaveriõpetaja Õie Aruoja, Tartus löökpillidel Raivo Rebane. EMTAs jätkas õpetamist Rein Roos ning Belgias õpetasid Kesk-Euroopa traditsioonidel põhinevad mängutehnikad selgeks Carlo Willems ja Koen Wilmaers. Seejärel suundusin Taani, et ka Skandinaavia mängustiiliga tutvuda, sedapuhku Henrik Knarborg Larseni juures.
Millal ja kus toimuvad kontserdid, mis ära jäid ja veel tulemas on?
Lõpuks on antud luba ka kontserte taaskord korraldama hakata ning ma ei jõua ära oodata, millal taaskord lavalaudadele saab.
Lähiajal astun lavale koos oma õega (Heili Rosin) Päikeseloojangu Festivali raames Häädemeeste õigeusu kirikus 24. juulil kell 20.00. https://www.piletilevi.ee/est/piletid/muusika/eesti-muusika/albarossa-paikeseloojangu-festival-2020-315326/
Lavale astun ka Pärnu Muusikafestivali raames nii Eesti Festivaliorkestri ridades kui ka kammeransamblite koosseisudes.
ERSO trompeti kontsertmeistri Indrek Vauga toimuvad duo kontserdid 12. juulil Kullamaal ning augusti lõpus/septembri alguses (kuupäevad alles selguvad).
13. septembril toimub Tartu Kammermuusika Festival, mille raames esitan kammerorkestriga Vivaldi piccolo kontserti C duur (vibrafoniga) ning Age Veeroosi uudisteose löökpillidele “Ma olen suur kuu su silmapiiril”.
Ka Eesti Muusikapäevade raames, mis nüüd peaksid toimuma ka septembris, esitan Arash Yazdani uudisteost “May Contain Choking Hazard”.
Ning tagantjärele peame ka selle aasta juubilari Alo Põldmäe juubelit (sai maikuus 75. aastaseks). Juubelikontsert toimub 12. novembril Tartu Ülikooli aulas.
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis (sündmused, valikud, juhtumised) selleks pidid juhtuma?
Kindel tahtmine, et tahan just löökpillimängijaks saada, saabus 2004. aastal Evelyn Glennie kontserdil Tartus Vanemuise kontserdimajas (kavas Erkki-Sven Tüüri 4. sümfoonia “Magma”), kuhu löökpilliõpetaja Raivo Rebane mind kutsus. See jättis nii võimsa mulje ja sellest hetkest peale tahtsin ka ise seda teost tulevikus mängida.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
See on hea küsimus! Viimati vast kõige eredamalt ja meeldejäävamalt pärast “Magma” esitust ERSOga 2018. aastal. Oli sündantsoojendav, kui hinnatud dirigendid ja muusikud tulevad pärast nii suurt tööd ja etteastet südamest kätt suruma ja hea sõnaga kiitma.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kõrgelt hindan dirigente Olari Eltsi, Kristjan Järvit, Paavo Järvit, Risto Joosti, Erki Pehki, Paavo Mäge, kellega koostöö aastate jooksul on tõesti sujunud ning kellega lavalauadel koos olla on alati meeldiv. Löökpillimängijatest alustaks Tanel Eiko Novikoviga – noor, aga tõesti vinge mängumees. Lauri Metsvahi, kes tuli just Rootsist tagasi ERSO ridadesse – tõesti suurepärane löökpillimängija ja muusik ning löökpillimängijatest tooks eraldi välja veel Madis Metsamardi, keda lisaks heale mänguoskusele hindan eriti kõrgelt just seetõttu, et ta on alati kõik partiid juba enne proovi ette valmistanud, mis tähendab, et temaga on meeldiv koostööd teha olenemata sellest kas kohtume orkestri ridades või on käsil mõni kammermuusika projekt. Eraldi sooviksin veel välja tuua Erkki-Sven Tüüri, kes lisaks suurepärasele heliloojale on veel ka väga meeldiv vestluskaaslane.
Et loetelu liiga maskuliinseks ei muutuks, sooviksin välja tuua veel kaks imelist muusikut: Kadri Voorand ja Mingo Rajandi, kellega mul on samuti olnud au koostööd teha. Mõlemad väga toredad ja huvitavad karakterid, kellega koos aeg möödub lennates. Nimekiri võiks olla veel väga pikk, aga sellest ehk piisab.
Ega diplom ei tee veel (alati) profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Minu jaoks eristab elukutselist ja harrastusmuusikut lisaks üldisele kvaliteeditasemele üks kindel aspekt – ettevalmistus. Selle all mõtlen eelkõige seda, et oma partiid peaksid olema juba enne esimest proovi selged ja läbi harjutatud (võimalusel läbi kuulatud). Ei ole oluline, kas käsil on orkestri-, kammermuusika- või muu projekt, kui ikka otse lehest mängima tullakse, annab see minu jaoks selge signaali, et kaasmängijatest ei peeta lugu ning hiljem kandub sama signaal üle ka publikust lugu pidamise mõõtmesse.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Üldiselt on meelsaim koht kodus koos oma vastvõetud abikaasaga. Kui sõpradega väljas käin, meeldivad pigem mitmesugused seltskondlikud tegevused, näiteks bowling ja piljard, aga ka lauamänguõhtud on väga nauditavad.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi? Soovitaksin kuulata Dmitri Šostakovitši kõiki sümfooniaid. Tegin seda hiljuti taaskordselt ja see muusika ei väsi üllatamast ja paelumast. Löökpillide poole pealt soovitaksin kuulata/vaadata Martin Grubinger & Percussive Planet Ensemble’i videoid. Laval on tõeliselt uhke pillipark ning vinged muusikud. Siit üks näide ansamblist:
Mis on sinu enda interpreteeritud, salvestatud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
Enda esitustest tooksin välja Paul Fowleri “Michiyuki“ („The Road to Death“), mida hiljuti Kultuurikatlas esitasin ning tore on tõdeda, et see esitus võeti ka videole. Teos on põnev seetõttu, et lisaks pillimängule tuleb seal ka näidelda (video all on ka lühike tutvustus, millest teos räägib).
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
No kui juba unistada, siis võiks Eestis olla korralik management-agentuur, kes suudaks Eesti muusikuid ka riigist väljapoole viia. Meil on nii palju vingeid ja omanäolisi muusikuid, keda võiks presenteerida ja üle riigipiiride nö. müüa, aga kahjuks ei ole inimesi, kes seda järjepidevalt teeksid.
Lisaks tunnen natukene puudust ka korralikust muusikakriitikast, mis tõesti oleks erapooletu ja vajadusel – nagu nimigi ütleb – kriitiline. Arvustusi lugedes tekib tihtipeale tunne, et kultuurielu on nii tipptasemel kui üldse võimalik on, aga huvitaval kombel kontserte külastades seda tihtipeale ei kuule. Arvan, et erapooletu ja aus muusikakriitika ja asjatundlikud arvustused aitaks ka eelnevalt mainitud ettevalmistusele palju kaasa ning proovides saaks nootide õppimise asemel hoopis muusikaliste detailide ja koosmänguprobleemidega tegeleda, mistõttu lõpptulemus oleks kindlasti palju kvaliteetsem ning vastavuses ka müüdavate piletihindadega.
Koduleht: https://www.heigorosin.com/
