Jaan Sööt – muusik
Kuidas soovid end tituleerida? Muusik, laulja, helilooja?
Jaan: No okei, mis laulja ma nüüd väga olen, aga noh, laulan, eks ole. Kitarri ma mängin ka ja muusikat teen samuti.
Mis koosseisud soovid ära märkida? Esimene suurem bänd, mis oli juba avalikkuse ees, oli Pantokraator, eks ole?
Jaan: Jah, ja muidugi Jäääär, pikalt tegime Lindpriisid. Ja siis nüüd oleme kolm aastat järjest teinud sellise kambaga nagu Allan Vainola, Mikk Saar, Pääru Oja, Indrek Kruusimaa, Jaak Lutsoja.
Raadio Maria oli ka üks väga äge bänd tegelikult.
Jaan: No seal olid Riina Maidre, Ardo Ran Varres, Reigo Ahven, Andres Kuut ja mina. Oot, ma mõtlen… Raun Juurikas oli ka pärastpoole. Ardo ei saanud enam ja siis Raun Juurikas mängis klahvpille. Selline kamp meil oli, ja tegime ka plaadi valmis. Plaadi pealkiri oli “Siin Tallinn”. Riina läks siis vist Saksamaale õppima ja tekkis paus, nii et edasi ei jätkunud.
Aga Jäääär on ikkagi püsinud, vaiksemat perioodi on ka olnud, aga siiski…
Jaan: Jäääär hakkas 1991. aastal pihta, jaanuaris, ja tegutses kuni 1994. aastani. Ma mäletan, see oli tõesti minu sünnipäeval, 26. septembril. Tulime just Jaapanist tuurilt ja mõtlesin, et teeks nüüd pausi Jäääärega. Tollane koosseis oli selline, kus olid Riho Sibul, Indrek Kalda, Arvo Urb mängis trumme, ja Tõun, Tarts ning mina. 1996. aastal kolisin tagasi Tartusse ja hakkasime Boiliga tegema Jääboilerit, mis oli algselt In Boiler. Kui mina juurde tulin, panime natuke teise nime ja 1998. aastal tekkis mõte, et teeme Jäääärt uuesti. Tegime siis plaadi “Tartu väike puust linn”. Plaat tehti Tallinnas ja seal olid Tarts, mina, Tõun ja In Boil. Pärast tegime Jäääärt paralleelselt. Jääboilerist tulin ära 2000ndate alguses, aga Jäääärt tegime edasi kuni 2008. aastani. Siis tuli Teet Velling, kes oli vahepeal 16 aastat Rootsis elanud, ja tuli tagasi Eestisse. 2009. aastal tegime albumi “Pojaga restoranis”, mis kukkus päris hästi välja. Saime selle eest 2010. aastal Eestis kuldplaadi. See plaat on ka mu muusikatoas seinal. Sealt edasi oleme valdavalt neljakesi tegutsenud. Vahepeal oli Riho ka, ja vahel on abiks käinud Reigo Ahven, kes mängis trumme. Meil on aeg-ajalt väikeseid lisandusi, näiteks tegime plaadi koos Ulla Kriguliga, kes mängis orelit. Ann Kuut on mänginud tšellot mitmel plaadil ja Tuuli, Teedu kaasa, on laulnud ja mänginud klaverit. Aga põhituumik on olnud neljane kamp ja nüüd jaanuaris saab juba 34 aastat täis.
Kuidas juubelikontserdi kava kokku sai?
Jaan: Ma enda juubeliks ei pannud läbilõiget, vaid kutsusin külalisi. Tõnis Mägi, Sisask, Saatpalu, Marek Sadam ja Jäääär. Esitasin ka neid laule, mida ma üksi ikka esitan.
KUMU saalis toimus septembris järjekordne muusikaline jututuba sarjast AKEN, kus Sa üles astusid ja avasid mitmeid seni varjul olnud tahke oma elust, näiteks kuidas vanaemaga korduvalt Tallinnas kinos „Helisevat muusikat“ ja „Viimset reliikviat“ käisid vaatamas. Sul oli ikka väga äge vanaema.
Jaan: Oli jah.
Kui ta ei oleks sinuga niimoodi ringi sõitnud ja jooksnud, kas sinu vaimustus muusikast oleks lapsena nii suur olnud? Palju kordi te käisitegi neid filme vaatamas, 50 korda?
Jaan: see oli lausa 15 või 16 korda. „Kosmos“ oli esimene laiekraankino Eestis, kus need filmid jooksid. Vanaemaga me elasime kord Tartus, kus oli mu isakodu, kord tädi juures Kohilas. Teine tädi, kes oli mu vanaisa õetütar, elas Tehnika tänaval Tallinnas. Vanaema käiski mööda sugulasi ja mina olin alati kaasas. Tollal olid pere- ja inimsuhted hoopis teistsugused, sugulasi külastati palju. Vahel elasime Tallinnas mitu kuud.
Kas vanaema oli muusikaga seotud?
Jaan: Tema ei olnud, aga mu vanaisa, kes oli viiulimängija ja Tartu Kaitseliidu orkestri dirigent, Ferdinand Sööt, oli muusikaga seotud. Vanaisa tegi Valgrega koos bändi enne sõda Pärnus. Vanaisa oli see, kes sai 1940. aastal president Pätsult Kotkaristi, tänu Kaitseliidu orkestri juhtimisele. Ma olen meie suguvõsast järgmine, kes sai Valgetähe ordeni. Mäletan, lapsepõlves mängisin selle Kotkaristi ordeniga, mis oli hõbedane ja millel oli Eesti vapp ja kuldne ääris. See oli hoopis teistsugune kui auraha, mis mulle anti. Emapoolne vanaisa mängis klaverit ja temaga laulsime ärkamisaegseid laule.
Kuidas viiul sinu ellu ei tulnud, vaatan, et käedki on eht viiulimängija omad. Või kuidas kitarr sinu ellu saabus? Kas tungi viiuli suunas ei olnud?
Jaan: Sellega oli nii, et mu ema suunati Põlvasse tööle muusikakooli juhatajaks ja tema oli klaveriõpetaja. Kodus oli meil ka klaver. Klaver meeldis mulle rohkem, aga vanaema Linda Sööt nõudis, et hakkaksin viiulit õppima. Ema käest küsisin ükskord, miks sa panid mind viiulit õppima, mulle meeldis klaver. Ma ei mäleta, kas olin seal viiulis aasta. Kooli ees kasvas suur pappel ja mingi hetk ronisin selle otsa ja ütlesin, et ma ei tule enne alla, kui viiulitunnid lõpetatakse. Kõik õpetajad olid all ja keegi ei julgenud puu otsa järele tulla. Lõpuks lõpetati viiulitunnid.
Kas asi oli õpetajas või pillis? Toona polnud ju lastemõõdus pille nii naljalt saada. Praegu on olemas isegi kontrabass ja harf õpilasmõõtudes, rääkimata ½ ja ¾ jne pillidest, aga siis võisid need õpilaspillid olla üsnagi suured
Jaan: Õpetaja oli ilmselt tore, Jüri Tikk oli tema nimi. Lapsena on tõepoolest viiul keeruline pill, sest teeb alguses koledat häält. Mulle ei sobinud. Mäletan, et see oli ebameeldiv.
Kuidas siis sealt see kitarrihuvi välja koorus? Kas enne tuli klaver?
Jaan: Kitarr tuli jälle tänu vanaemale. Mu tädi elas Kohilas, ta oli seal lastearst. Tema mehel oli see vene timmiga kitarr ja ta näitas mulle esimesed asjad kätte. Vene timm oli palju lihtsam, kahe sõrmega võtsid ühe akordi ja kahe sõrmega teise. See oli 7-keelne kitarr – seda oli lihtne kohe mängida. Oli ka mingi väiksem kitarr, sellega hakkas asi pihta. Ma ei mäleta, millal ma esimese 6-keelse kitarri sain, aga ema käis Moskvas muusikafirmade messil, kus lepiti kokku klaveriostud muusikakoolidele ja ta tõi mulle sealt suhteliselt hea pilli, tolle aja kohta päris super. See oli mingi Musima, sihuke f-aukudega elektrikitarr, umbes nagu praegu Gibson. Olin siis 12 või 13 ja mul oli äge pill, mängisin seda läbi grammofonivõimendi.
Kümnendikud (olin siis 6. klassis) kutsusid mind bändi kitarri pärast ja sealt hakkas bändivärk pihta. Selleks ajaks oli mul juba ka kodus klassikaline nailonkeeltega kitarr. Sealt läks asi edasi.
Kas õppisid ise kitarri?
Jaan: Alguses täitsa ise. Mul oli see Uno Loobi õpik, kusjuures mõned trükiveaga lehed olid puudu. Kohalikud kutid õpetasid ka. Kui olin 14 või nii, siis Helmut Hark, kitarrimeister Kanepist, näitas mulle nippe. Ta mängis Põlva kultuurimaja bändis. Ükskord tuli Fix esinema, olin siis 15-aastane. Läksin lava taha Viktor Vassiljevilt küsima, kuidas ta mitmehäälselt mängib. Just oli välja tulnud lugu “Kuninganna”, kus Vassiljev mängis Queen’i stiilis kolmehäälse kitarrisoolo. Küsisin, kuidas ta seda korraga teeb. Ta ütles, et see on kolm korda eraldi salvestatud ja näitas, kuidas korraga mängida bassi ja meloodiat. Enamus oli seal sekstipõhine – meloodia teine hääl jooksis sekstis. See võis olla umbes pool tundi lava taga, kui Viki need instruktsioonid mulle andis ja õpetas mind „Yesterdayd“ mängima. Läksin koju ja proovisin järele – töötas ja sealt alates hakkasingi Viki meetodit kasutama, kui üksi mängin.
Hiljem tutvusin 1980ndate keskpaiku Jüri Rosenfeldiga. Tema viitsis noortega tegeleda. Olin siis 20-aastane. Rosenfeld vedas meid põrandaalustele bluusifestivalidele. Käisime Riias festivalil, tutvusin seal “Akvaariumi” meestega. Festival toimus linnaäärses klubis, rahvast oli palju ja bändid olid väga lahedad.
Mis aastal see võis olla?
Jaan: See oli 1985 või 1986. Koos käisime ka Leedus. Seal oli eriti äge – Valeri Tarassov ja üks väga kuulus džässtrio mängisid, kes juba tol ajal käisid Ameerikas esinemas. Mängisime koos ühe tüübiga, kelle nime ma ei mäleta, Vilniuse korteris hommikuni klaverit… Jüri (Rosenfeld) vedas meid õigetesse kohtadesse, tal oli lai tutvusringkond. Pean teda oma õpetajaks.
See esimene kitarr oli sul Musima, eks ole, aga edaspidi, mis on need sinu unelmate pillid? Seda vana Musimat sul ei ole enam nagunii?
Jaan Sööt: See on Vaiko Epliku käes, noh, ma tean, Vaiko kogub neid vanaaegseid pille.
Kas sünnipäeval mängid sellega äkki ühe loo?
Jaan Sööt: No Vaikoga tuleb veel kontsert 25. novembril Noblessneri Valukojas.
Kas on mõni pill, mida oled otsinud või oodanud või millega eelistad mängida? Mis su lemmikud on?
Jaan Sööt: Mul on pillidega hästi läinud. Noorpõlves tuli vahel vaeva näha, kui raha polnud, aga mul on vedanud. Näiteks ostsin kunagi suhteliselt soodsalt ühe Martini, millega mängisin, aga mis mulle väga ei sobinud. See oli vist D28. Tartus pillipoest leidsin selle, seal müüakse muidu uusi pille. Võis olla I.S Music. See oli ammu ja seal oli üks huvitav pill. Tegelikult Jaapani pillimeistri K. Yairi tehtud. See oli nii lahe, võtsin selle kätte ja keegi sugulane välismaalt oli selle toonud ilma kohvrita, tahtis müüa. Võtsin kohe ära ja mängisin sellega mitu aastat. See oli väga erksa kõlaga pill, siis ostsin esimese Taylori, 514 äkki. K.Yairi oli ka seedripuust kõlalauaga. Vahetasime hiljem Kiur Aarmaga pillid – andsin talle K.Yairi ja tema mulle Gretchi. Taylor oli veel natuke parem. Jorma Puusaag mängib näiteks sama Tayloriga. Oleme kogemusi vahetanud.
Lõpuks sain endale unistuste pilli – Gibson J200. Ostsin selle Soomest Kidarapajast. Olen sellega mänginud juba 11 või 12 aastat. See on siiani minu põhipill, mida ilmselt ei vaheta kunagi.
Kuidas Sul uue pilli soov tekib? Kas saad esmalt kuskil juhuslikult proovida ja siis tead, et just seda on vaja?
Jaan Sööt: Jaa ja ei. Olin proovinud ja käisin Kidarapajas mitmeid kordi seda sama pilli proovimas. See oli üsna kallis, aga mul oli sel ajal juba kaheksa erinevat kitarri. Müüsin mõned maha ja ostsin selle ära. Kauplesin ka hinda alla, Märten Kross aitas, sest ta oskas soome keelt. Olen sellega mänginud nüüd tõesti kaua ja ei plaani seda kunagi vahetada. Ta läheb ajas ainult paremaks.
Helmut Hark tegi mulle ka käsitööna kitarri, see on spetsiaalselt mulle tehtud 12-fretine pill. Sellega olen mänginud mitu plaati sisse. See on tehtud vanadest materjalidest. Pillil on sees meistri nimi – Helmut Hark, ja see on esimene sellist tüüpi pill, mis ta tegi. See on natuke retro, lühema sõrmlauaga, rohkem poja käes.
Pill, millega “Aknas” mängisin, on Furch. See on Tšehhi firma ja see tuli ka Eestisse. Ostsin selle umbes kaks-kolm aastat tagasi Drop D-st, mis on väga hea kitarripood.
Aga kas sul mängivad mingid efektid ka rolli? Või mingisugused karbid, boxid,.. Kasutad sa üldse neid?
Jaan: Ma kasutan, ee… akustilisest ainukene on see LR Baggs Venue DI. Tõnu Hallikul on täpselt sama. Tema järgi ma muide ostsin. Me olime sinuga esinemas… see võis plaadiesitlus olla.
See võis olla jah Chicagos minu plaadiesitlusel
Jaan: Jah. Ja siis ma mängisin Tõnu Halliku pilliga ja tal oli see plokk seal vahel. Ja ma küsisin ka, et kuidas see on, siis Tõnu soovituse järgi ma selle ostsin endale, ma kasutan seda laivis, väga mugav , seal on muidu need boosterid, mitut sorti ekud , efektid, et see on mul nagu olnud ka nüüd juba aastaid. Elektrikat ma praegu ei ole väga mänginud. Mul üks on vana Epiphone, see on ka sihuke paksem, nende f-aukudega nagu Jess Billi moodi või? Aga seda ma mängisin viimati vist siis, kui me tegime Andre Maakeriga plaati “Armastusfilm” ja siis tegin tuuri ka. Vot siis oli see pill kaasas. Praegu vahel harva näpin, aga praegu pole sellist koosseisu, kus seda vaja läheks. Aga hea, et pill olemas on – kui vaja, saab võtta. Helmut vist putitas selle ka üles, kõik asjad tuli ära vahetada. Pingutid ja muud vidinad – vana pill, kuskil 50 aastat vana. Aga väga ilus ja mõnus pill.
Kuidas sa aru saad, et siit hakkab nüüd laul tulema ja otsustad selle bändile viia? Sa oled õppinud muusikateooriat, võiksid teoreetiliselt loo naks-naks-naks lahti võtta: mitmendad astmed, kuhu kaldub ja kuhu tagasi läheb, ja mida kompositsioonitehnikatega peale hakata. Või lood ikkagi emotsiooni pealt?
Jaan: Emotsiooni pealt pigem. Mul valdavalt pole nii, et tuleb jupp. Viis tuleb lõppkokkuvõttes tervikuna. Tihti tulevad ka kohe mingid sõnad kaasa, mis on justkui kummitanud, või kirjutab teine inimene, keegi hea sõber, sõnad selle viisi külge. Viisi ja sõnade osakaal on mul umbes 50/50. Aga olen teinud ka lugusid tellimuse peale. Siis kasutan kompositsioonitehnikaid ja seda pagasit.
Kui mina laule teen, siis püüan mitte funktsioonidele mõelda, sest muidu tundub see liialt otsitud ja katsun sellest distantseeruda, kuni laul valmib. Kuidas sinul on?
Jaan: Oma laulude puhul ma ka ei mõtle tehnikatele. See on pigem mingi sisemine äratundmine, et see fraas või see asi sobib sinna. Ma ei mõtle kaldumiste ega muude kompa-asjade peale. Asjad tulevad justkui ise käe alla. Vahel sünnivad lood klaveri peal.
Ja klaveri peal tulevad ju teistsugused faktuurid, eks?
Jaan: Absoluutselt. Klaveriga lood on hoopis teistmoodi. Mõnel Jääääre plaadil on mitu lugu, mis on sündinud klaveriga. Neid võiks küll kitarrile seada, aga ma ei tee seda, kui nad on klaveril sündinud. Klaveriga tulevad hoopis teistsugused meloodiajoonised ja harmooniad.
Mõned kasutavad palju erinevaid häälestusi, näiteks Joni Mitchell. Oled kindlasti ka kasutanud üht või teist varianti?
Jaan: DADGAD – seda olen päris palju kasutanud. Mingil ajal oli mul laval kohe kaks kitarri. Üks neist oli DADGAD-häälestuses ja siiani aeg-ajalt kasutan seda. See loob kohe teistsuguse meeleolu, publiku jaoks on käiguvahetus tunda. Vahel tegin lugusid klaveril, vahel kitarril, et oleks erinev. Aastaid olen üksinda tuure teinud, see oli päris tore. Aga klaver kaalub 30 kilo… üks kitarr DADGAD-häälestusse keerata on lihtsam. Muidugi on alati abilised, kes aitavad tõsta ja vedada. Tuuril võtab klaver autos palju ruumi. DADGAD tuli minu ellu iiri muusikaga. Mängisime Indrek Kaldaga päris palju iiri muusikat, siis avastasin, et nii saab asju palju lihtsamalt mängida. Tekib teistsugune power. Akordid muutuvad burdoonseteks.
DADGAD tuli meile vist iiri muusikutelt. Sõber Riho (Sibul) kasutas seda ka palju ja tal oli üks väike nipp – ta keeras ühe keele vahel üles või alla, mis tekitas erinevaid kõlavärve. Riho kasutas ka baritonkitarri päris palju. Me tegime 2016. aastal kahekesi pikema tuuri, mängisime kõigis kontserdimajades.
Sul on üks DADGAD-häälestus, aga Joni Mitchellil oli neid seitse või rohkemgi. Kuidas ta need kõik meeles pidas! Kuidas sul helide tajumisega on? Kas sa tunned helistike või akordidega seoses ka värve? On sul lemmikhelistikke?
Jaan: Mul on mõned lemmikhelistikud küll. Mängin pille sisse ja võtan kõik helistikud läbi. Kui saan uue pilli, mängin kaelal kõikvõimalikud helistikud läbi. Lemmikhelistik on näiteks B-duur. Sealt on mugav laulda ja pillid kõlavad kuidagi hästi. D-duur on rahvamuusikas kõige levinum, seda mängin erinevatest kõrgustest, kapoga kõrgemalt. Aga B-duur mulle meeldib nii laulda kui mängida, minu jaoks kõige parem. Vahel ka H ja C-duur. Nn mustaklahvide helistikud sobivad paremini näpu alla kui valged.
Vahepeal oli pikk paus klaverimängus, umbes 20 aastat… Ma olin muusikateoreetik, kus oli eriklaver.
Kas õppisid muusikateooriat Elleris või konservatooriumis?
Jaan: Elleris. Konservatooriumisse oli kõige lihtsam sisse saada muusikapedagoogikasse (MP), aga see kohe üldse ei sobinud mulle. Sugulane Ants Sööt soovitas mul eriala vahetada. Venno Laul oli toona rektor ja minu ema oli tema kursusekaaslane. Mind võeti kolmandale kursusele Elleri kooli, pidin mõned ained järgi tegema, mida konservatooriumis polnud õppinud.
Toredad õpetajad olid seal – Anne Juzar andis mulle solfedžot ja kompositsiooni, Viive Tordik harmooniat. Muusikaajalugu andis Aare Allikvee, kes oli väga lahe vana. Ta oli õpetanud juba siis, kui mu ema Elleris õppis.
Allikveel olid alati head väljendid. Näiteks mõnd ebamäärast esitust kommenteeris ta vahel nii: „Meloodia ujub nagu petersellileht supi peal.“
Jaan: Jah, äge õhkkond oli Elleris. Konservatooriumis oli natuke stalinistlik õhkkond, eriti MP osakonnas. Seal olid kibestunud vanamoorid. Üks solfedžo õpetaja käis ringi, seljas seelik, jalas kummikud… tuli vist otse laudast, pruun seelik… ja eriti õel oli ta poiste vastu. Peagi olin kursusel ainuke poiss, teised võeti sõjaväkke. Ja kuidagi seal ei sujunud.
Elleris olid solfedžotunnid Jusari juhtimisel väga kihvtid. Ta oli ka vanamuusika fänn. Kui kirjutasime diktaate ja pärast tuli need maha laulda, siis palus ta, et keegi mängiks üht või teist pilli ja keegi laulaks. See oli kihvtilt lahendatud. Mängisin tol ajal ka natuke flööti.
Kas teie Juzariga Laduhhineid ei laulnud nagu meie Kostabi solfedžos?
Jaan: Ei, tal oli teistsugune metoodika, aga see oli väga loov ja mulle meeldis.
Kostabiga oli hea see, et ta lubas solfedžos vilistada, eriti hommikul kell kaheksa, kui hääl magab alles. Laduhhinid olid eriti ebaloogilised ja rasked laulda. Meelega tehtud sellised, et niisama lehest lugedes jääksid hätta ja pead harjutama.
Jaan: Vastikud! Mäletan neid konservatooriumi ajast – need olid kohutavad!
Elleri kool ja Anne Jusari kompositsioonitunnid tunduvad olevat olnud sulle inspiratsiooniallikaks?
Jaan: Jaa, väga. Sealt sain hoopis laiema pildi. Läksin ju konservatooriumi nii, et polnud isegi lastemuusikakoolis käinud. Võtsin aasta enne konservatooriumi klaveri- ja solfedžotunde ema käest. Ema ütles, et sa ei tunne nootigi ja ei saa sinna sisse. Aga ma ikkagi sain. Muidu oleksin läinud ajalugu õppima, mis oli tegelikult esimene valik. Konservatooriumi eksamid olid lihtsalt tol ajal varem. Ajalugu oleks mulle paremini sobinud.
Kes on sind maailmanimedest või kohalikest muusikutest inspireerinud? See ei saa ju olla ainult 1–2 nime. Alguses teatud muusikute mõju ei ulatugi sinuni. Kui sa peaksid nimetama neid muusikuid, kelle puhul tunned, et nende muusika läheb läbi selgroo, kes need on?
Jaan: No tegelikult oli mul väga lihtne rockmuusikat kuulata. Kodus kuulasime päris palju klassikat, kuna ema tegi mulle vinüülide peal diskot. Aga kui olin Tallinnas või Kohilas tädi juures, siis ma nägin, ma ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, võib-olla 7… aga näidati Elvis Presley Las Vegase kontserti Soome televisioonis. Ja siis ma nägin, mis seal toimus, ja vaatasin ning mõtlesin, et wow! See oli esimene elamus, kuidas üks mees suudab massi nii pööraseks ajada, ja see nägi nii äge välja. Ta laulis ka imeliselt, eks ole, ja lavashow oli võimas. Võib-olla sellest tekkis mul mõte, et tahaks ise ka niimoodi… Aga ma nii kaugele pole jõudnud.
Kui kooliajal bändi tegime, siis sommidel (soomlastel) oli see Hurriganes, ja meil oli kavas rock’n’roll, natuke ka punki… Mina ei kuulanud tollaseid rockbände väga… mis nad seal olidki…
…Uriah Heep, Deep Purple… Clapton ja Cream jne. Sageli ei saanud nende salvestusi kuskilt kätte…
Jaan: Neid siiski liikus, sest tutvusringkond oli mul juba tol ajal lai.
Lindimakiga ümberlindistamine käis ju tollal kogu aeg.
Jaan: Üks klassivend oli Klaus Kurvits, ta oli kahemeetrine koll ja õppis Kappeli moodi rock’n’rolli mängima, ja väga ägedalt mängis ka. Siis läks natuke aega edasi, ma olin vist 10. või 11. klassis, kui Põlva kooli tuli õpetajaks Aare Rull. Me tutvusime, ta elas mul lähedal ja tutvustas mulle Joni Mitchelli muusikat ja muud peenemat kraami. Aare Rull mõjutas palju noori ja pani meid kuulama hoopis uut muusikat. Meil oli paar kuttigi, kes kuulasid ja arutasid sellest muusikast. Aare oli siis ka noor mees…
Ma ei mäleta, kes soovitas, aga õnnekombel sain ma Aare Rulli oma juubelikontsertidele percussioone mängima. Ma varem ei tundnud teda. Väga hea muusik, suurepäraselt mängis.
Jaan: Jah. Muidugi oli sel ajal Põlvas ka Helmut Hark, kes mängis kultuurimajas ja mujal. Tema suunas samuti meie muusikalist maitset. Nii kujunes seal omal käel välja muusikaline kasvatus.
Kas mõni varasem kuulsus veel mõjutas sind – näiteks Põldroo – või millal sa Riho Sibulaga tuttavaks said?
Jaan: Sibulaga sain tuttavaks 1980ndate lõpus levimuusikapäevadel. 1992. aastal tegime juba temaga koos bändi. Ta tuli Jäääärde ja mängis seal kaks või kolm aastat. Aeg-ajalt käisime ka kahekesi esinemas. Viimane pikem tuur oli meil 2016. aastal, kontserdimajad Pärnus, Tartus ja Estonias, kokku umbes 7-8 kontserti.
Kas Laur Joametsaga oled ka Tartus kokku puutunud, kas olete koos mänginud?
Jaan: Mänginud pole, aga tean tema isa ja Lauri ennast ka. Tartus elades käisime mingi aeg läbi, sest elasime üsna lähestikku. Laur oli siis alles põlvepikkune poisike. Temast on väga tubli tegelane saanud.
Laur teeb maailmas ilma 🙂 Kui sa praegu saaksid sõita kuhugi maailmas kellegi kontserdile, kelle valiksid?
Jaan: Tead, ma magasin selle maha, kui Sting oli Tartus. Teda läheksin hea meelega kuulama. Mõnda maailmanime olen ka kontserdil kohanud. Rod Stewarti kontsert meeldis mulle väga. Ta käis Eestis, lauluväljakul. Mulle kingiti VIP-kohad ja sain väga lähedalt vaadata. Kogu see bänd ja kõik kokku… äge.
Mul oli lapsena tema plaat, ma ei tea, kust ma selle sain – kõik see „I am sailing“ ja nii edasi. Mängisin kitarriga neid laule ja soolosid kaasa. Muusika harjutamine käis nii, et vinüül mängis ja ma lasin elektrikitarri läbi mingi krapi, mängisin usinasti kõikides lugudes kaasa… Rod Stewarti plaati ma käiasin päris kõvasti. Aga Sting on ikkagi mu põhilemmik.
Mul on üks intrigeeriv küsimus ka – kas sul pole olnud kiusatust Eurovisioonile laulu saata?
Jaan: Tead, võib-olla paar korda isegi on, pakun, et 10 aastat või rohkem tagasi, on see mõte peast läbi käinud. Aga viimaseid vaadates… tegelikult mulle need võistlused eriti ei meeldi.
Jah, siin ka pigem see arvamus… Kunagi Laur Joamets ütles selle kohta: „Enamus inimesi, kes Eurovisioonile laule saadavad, tahavad saada kas kuulsaks või rikkaks või kuulsaks ja rikkaks.“
Jaan: Me käisime pojaga Rammsteini kontserdil, seal oli 60–70 tuhat inimest… ja peale esimest poolt ütles poeg, et kuulasime põhihitid ära, lähme nüüd koju. 🙂
Mul oli seal piin olla, muidugi ka purjus soomlaste pärast, kes näoli asfaldile kukkusid… päris õudne. Masside seas olemine ei sobi mulle ja igasugustel show’del käimine… Ma olen osalenud ainult ühes, kus oli väga tore – see oli teleprojekt „Laula mu laulu“. See oli hoopis teistsugune.
Aga igasugustesse kokasaadetesse või mujale, kus siin pidevalt pildil olla tahetakse, ma ei tahaks minna. Mul pole vaja, sest mul jagub publikut ja Jumal on mind õnnistanud üsna aruka publikuga. Igal pool, kus olen esinenud, on olnud head kohad ja Eestis pole sellist promo vajagi, olen, kes olen.
Milliseid raadiojaamu sa kuulad? Kas sul on eelistusi?
Jaan: Vikerraadio – see mängib mul maal. Neil on väga head jutusaated. Uudis+ kuulan tihti ja seal on Mirko Ojakivi, Lauri Varik, Arp Müller – kõik väga head saatejuhid ja huvitavad teemad. Kui teema mind ei huvita, siis ma ei kuula. Ja veel kuulan Hendrik Relve „Kuula rändurit“.
Need Epliku saated olid ka head.
Jaan: Jah, Eplik oli ka hea. Vikerraadiost tuleb kvaliteetseid asju mõnusas rahulikus tempos ja ilma reklaamideta. Kuulan ka autos.
Mis ja kus on see koht, kus veedad vabal õhtul aega? Kui see on avalik koht, siis kes võiks esineda, või on see kodu?
Jaan: Mul on nagu Tättel – ta ei taha Vilsandi saarelt ära tulla. Mina ka ei taha Noarootsist ära tulla. Ainult tungival vajadusel tulen Tallinna.
Kodus tahan kogu aeg olla. Meil on seal kena kant ja väga äge rahvas elab seal. Kogukond on ka tore ja see on minu jaoks täiesti piisav suhtlusring.
Sa oled nii kaua muusikuna tegutsenud Eestis ja palju tiire teinud. Mis võiks sind veel üllatada Eesti muusikas või muusikuna?
Jaan: Selle peale võiksin öelda, et ega mind enam miski väga ei üllata.
