Ele Millistfer on laulja, muusikaliartist, laulukirjutaja. 19. augustil esitleb ta oma autoriplaati „Alguse paik“.
Ele Millistfer on muusikateatris üles kasvanud nn teatrilaps, kelle peres ja suguvõsas on olnud ja on ridamisi anderikkaid ja teatrit ja muusikat armastavaid professionaale kontsertmeistritest orkestrantideni, lavastajatest lauljateni. Säravad tipud omal alal kõik.
Hääl on imeline and ja laulmine on inimvõimete üks põnevamaid ilminguid ja Elele on jagatud seda küllaga – ulatusliku tessituuriga helisev ja kandev hääl on rõõmustanud kuulajaid juba palju aastaid.
„Ilmselt on minu puhul õigem märkida suuremad rollid muusikalides, sealt teatakse mind vist rohkem,“ märgib lauljatar. „Püsivat bändi polegi mul veel olnud… Nüüd vist vaikselt tekib. “Fantine’i roll muusikalis „Hüljatud“ (ka Tampere teatris), Donna „Mamma Mias“, Mimi „Rentis“, Nancy „Oliveris“. „Suur osa minu ajast ja südamest läheb õpetamisele, seda teen Suure-Jaani Muusikastuudios ja E STuudio koori- ja tantsukoolis Tartus.“
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
Ma sündisin muusika sisse – ema ja isa töötasid Estonia teatris, vanem vend Lauri Vasar (maailma lavadel endale nime teinud bariton) käis juba enne mind Tallinna Muusikakeskkoolis, nii et polnud üldse küsimust kuhu kooli mina lähen. Minu pilliks sai klaver, tunnis hakkasin käima juba enne kooli. Pärast 9. klassi läksin Georg Otsa Muusikakooli, seal vahetasin varsti klaveri laulmise vastu välja, esimeseks lauluõpetajaks oli Mare Väljataga. Esimesi muusikale tehes juhendas mind Zoja Herts, palju on mind õpetanud ja aidanud mu ema, kes on eluaeg muusikali- ja operetilauljate kontsertmeister olnud. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias käisin ka, peaaegu lõpetasin…
Seal oli õpetajaks Sirje Medell, tema juures käin vahest veel nüüdki. Tema koolitused koos Katri-Liis Vainioga on olnud suureks teenäitajaks. Ise hakkasin tahtma harjutada umbes 7. klassis, sinnamaani pidi ikka sundima, kuigi muusikat teha ju meeldis! Õnneks oli selline vanaema, kes jaksas tagant utsitada! Mingi pööre tuli ilmselt Otsa koolis – esiteks olin siiani siiski põhiliselt klassikalise muusikaga kokku puutunud, jazzi avastamine oli väga ilus aeg. Üsna ühel ajal juhtus minu elus mitu suurt asja – sain eripreemia Nõmme Jazzlauljate konkursil (ja sellega koos esinemisvõimaluse Pori Jazzil – sellelt festivalilt saadud kogemus oli midagi väga uut minu jaoks!), jõudsin lauljate konkursil „Kaks takti ette“ finaali ja esimene suur muusikaliroll – mängisin Eponine’i rolli muusikalis „Hüljatud“ (Tallinna Linnahall, 2001). Kuigi ma ilmselt ka enne seda väga ei kahelnud, et minust ühel või teisel viisil muusik saab, siis pärast neid sündmusi läks nagu elu käima. Need kolm suunda – jazz, pop ja muusikal – on endiselt mulle omased ja armsad. Ja muidugi naudin endiselt ka klassikalist muusikat!
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Ikka öeldakse! Just eile pärast kontserti kiideti. Kõik, kes plaadi lugusid on kuulnud, on kiitnud. Ja ikka kirjutatakse pärast mõnd etendust, et läks hinge või tullakse pärast kontserti kallistama. Ja muidugi on seda hea, lausa vajalik kuulda! Suuresti ju selle pärast muusikat tehakse, et inimese hinges miskit puudutada, tagasiside on väga oluline.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Häid muusikuid on meil ikka päris palju! Ehk sellised pikemaajalised lemmikud on Kristjan Randalu ja Oleg Pissarenko. Trad.Attack! tegutseb ägedalt. Rasmus Puur, Kadri Voorand. Aga tegelikult on neid ju nii palju…Hing sai hiljuti väga liigutatud Elleri tütarlastekoori kontserdil! Reaalmazoor (Rasmus Puur) ja Kristjan Randalu
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Kui nüüd aus olla, siis minul on paberist mõned eksamid puudu, aga ega ma paberitesse väga ei usu ka. Õppimisse usun küll! Arvan, et suhtumine oma töösse ja pühendumine, nõudlikkus enda ja teiste suhtes. Ka tehniline meisterlikkus – proff ei arva kunagi, et harjutada pole vaja!
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Olen viimasel ajal pidanud nii palju ringi sõitma, et ainus koht kus olla tahan on oma kodu! Soovitavalt mitu päeva järjest! Aga muidu naudin vist pigem väiksemaid kohti ja intiimsemat õhustikku. Hetkel valiks midagi mahedat, aga on muidugi hetki kus tahaks hoopis lavalt tulevast energiapurskest osa saada!
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Väga naudin Eva-Lotta Vunderi plaati „The Heart Way“
Andres Alaru, kes ka minu plaadil mängib, andis eelmisel aastal välja plaadi „Cookin’ with the Cats“ – see on ka väga mõnus.
Veel on mul autos praegu leierdamisel Tuuli ja Teet Vellingu ja Liina Saare viimased plaadid. Voorandi/Mälgandi plaati pole veel kätte saanud, aga kõik mis sealt kuulnud olen meeldib ka väga. Ja juba pikemalt Pissarenko plaadid.
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid (lingid)?
Kohe ilmuva plaadi üle olen küll päris uhke! Olen väga harva oma asjadega rahul, aga need lood on settinud minus väga kaua ja ma olen nii õnnelik, et saan musitseerida koos nii suurepäraste muusikutega sel plaadil! Väga rahul olen ka Andrus Rannaääre kirjutatud seadetega.
Muusikalidest on ilmselt küpseim Fantine’i roll (Hüljatud) – seda saab järgmisel hooajal veel Vanemuise teatrisse vaatama tulla, kogu selle lavastuse tervik meeldib mulle väga.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Hästi mõnus oleks kui kõik korraldamise asjad keegi teine ära teeks. See enda müümise kunst on minu jaoks väga keeruline. Ja igasugune kirjutamine – avaldused ja taotlused ja tutvustused. Tahaks ise ainult muusika tegemisega tegeleda.
***
Koduleht: www.millistfer.com
Koos oma õpilasega:
