Andres Joamets – kitarrist
Mis projektid käesoleval ajal käsil on ja missugused ansamblid ja tegemised sooviksid ära märkida oma muusikuteel?
Momendil mängin coverbändis Klubi, mille lõime koos vanade sõpradega mõned aastad tagasi. Oleme teinud ka paar oma laulu, üks on lindis ja kaks praegu salvestusjärgus. Kuna viimased 16 aastat töötan täiskohaga Stanford Musicu Tartu kaupluses müüjana, siis pillimängu on jäänud vähemaks, aga see on hea vaheldus päevatööle. Enne 2008 aasta sügist elatusin vaid muusiku tööst. Põhilised bändid minu elus on olnud MTJ ja Chick’n’Band, aga olen osalenud paljudes projektides ja mänginud ka laevade peal.
Üks ägedamaid projekte oli minu idee järgi 2011 Augustibluusiks kokku pandud Estonian Dream Boogie Woogie Band, kus lisaks Chick’n’Bandi liikmetele laulsid ja mängisid ka Ivo Linna, Freddy Tomingas, Tanel Padar, Margus Kappel, Laur Joamets, Olavi Oisman ja Sulev Sommer.
Teistest esinemistest on eredamalt meeldejäänud MTJ-ga Öölaulupeol mängimine ja Chick’n’Bandiga lugematu arv välisfestivale. Valdavalt peaesinejatena oleme korduvalt astunud üles festivalidel ja erapidudel Lätis, Leedus, Soomes, Norras, Taanis ja Venemaal.
Võiks ehk veel mainida, et olin üks kahest alusepanijast omaaegsele populaarsele Luunja Suvekantri festivalile, aga kuna mulle ei meeldi elada stressirohket elu, siis peale esimest aastat ma loobusin ja sõber Vello Tellissaar jätkas üksi.
Lisaks poetööle ja pillimängule valmistun tasapisi ajaks, mil enam hallpead laval ja poeleti taga näha ei taheta. Soundifriigina olen aastate jooksul hankinud arvestatava koguse väga erinevaid elektrikitarre ja kitarrivõimendeid, et salvestustel häid ja huvitavaid kõlavärve saavutada. Kui pensioniaeg kätte jõuab, siis on ehk rohkem aega sellega sügavuti tegeleda. Lisaks jäädvustame koos sõbra Mati Kasemetsaga aeg-ajalt kontserte, nii videos kui audios. Selle jaoks on meil sobiv aparatuur ja mingid oskused olemas.
Kes olid nooruses Sinu lemmikud muusikas, kes Sinus kõige suuremat vaimustust äratas, et pilli haarasid, kes lisandusid aja möödudes? Kas mõni eeskujudest on püsinud ka tänini? Kes on lisandunud? Kui mäletan õigesti, siis Sa õppisid Tartu ülikoolis matemaatikat? Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud?
Lapsepõlvelemmikutest mul palju rääkida pole. Kasvasin üles maal väikeses külas nimega Tõravere Observatoorium ja mingeid välismaa plaate seal ei liikunud. Teadsin seda, mida telekast ja raadiost tuli, lisaks isa plaadikogu, kus oli valdavaks jazz ja estraad. Kuni põhikooli lõpuni aastaks 1976 olid minu jaoks kõige ägedamad bändid Apelsin, Polyphon ja teised meie oma bändid. Ansambel Apelsini kontsert, mis toimus 76-nda aasta kevadel Nõo Keskkooli aulas, oli märgiline. Tõnu Aare virtuoosne mäng oli see, mille tagajärjel haarasin seinalt isa vana 7-keelsest vene pannist 6-keelseks ümbertehtud kidra, sahtlist Uno Loobi kitarriõpiku ja hakkasin pusima. Keskkoolis lektüür natuke muutus, siis hakkas tänu kadunud klassivennale Madis Lepasoole minu kätte jõudma ka lääne tegijate plaate, kõige rohkem Deep Purple’i loomingut. Ritchie Blackmore’ist saigi mitmeks aastaks mulle suur iidol. Kui tekkis Rockhotel, siis Andres Põldroo nippe sai hoolega õpitud. Loomulikult Fix ja Viki.
Kui kedagi veel maailmanimedest eraldi välja tuua, siis Albert Lee’d ja Danny Gattonit olen palju kuulanud, aga õppinud olen rohkem neilt, keda töö pärast on vaja olnud. Häid muusikuid on metsikult palju ja igaühelt on midagi võtta. Viimased 30 aastat olen fännanud pigem bände tervikuna. Näiteks väga meeldib see, mida sel sajandil on teinud Tom Jones ja Robert Plant. Kauaaegsed lemmikud on veel Ry Cooder, The Fabulous Thunderbirds (ükskõik, millise koosseisuga), ZZ Top (kui välja arvata 80-ndate diskoperiood), Ronnie Dawson, Bonnie Raitt, John Fogerty, The Band jpt. Ma naudin pikkade virtuoossete kidrasoolode asemel pigem bändi kokkumängu, huvitavaid sätteid ja kõlavärve. Ise laval mängides pole ägedamat tunnet sellest, mis tekib siis, kui bänd tiksub ühtse rusikana. Chick’n’Bandis oli meil see olemas. Aga see kõik on tulnud juba täiskasvanueas ja eelkõige tänu sellele, et õnneliku juhuse tahtel olen pikalt koos olnud kahe maailmatasemel muusikuga. Need on Andu “Tibu” Kõiv ja Laur Joamets.
Muusikuellu sattusin tegelikult pooljuhuslikult. Minu vanemad olid ülikooli lõpetanud füüsik ja matemaatik ning mõlemad osalesid aktiivselt isetegevuslikes koorides ja ansamblites. Mind pandi 10-aastaselt Nõo Lastemuusikakooli klaverit õppima, kus õpetajaks legendaarne bändimees Jaan Rässa. Ega ma harjutada ei viitsinud, tahtsin ikka sõpradega õues palli mängida. 6 aastat vedasin kuidagi ära, aga kui õpetaja kutsuti Lainesse mängima, siis leidsin hea põhjuse pooleli jätta. Kodust tuli kaasa suhtumine, et muusika võib olla hobi, aga amet tuleb omandada, ükskõik, kas siis kõrg- või kutsekoolis. Uskusin seda filosoofiat liiga kaua ja nii olin pärast Nõo Keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli matemaatikatudeng. Eks mulle matemaatika sobis ka ja põhikooli ajast on mul isegi mingeid Tartu rajooni olümpiaadivõitude diplomeid sahtlis.
Aga elu läks nii, et paar aastat püsisin ülikoolis, siis oli Nõo koolis kasvatatud rasvakiht läinud ja edasi oleks pidanud õppima hakkama või vähemalt loengutes käima :-). Peale eksmatti tuli sõjavägi, kus sai ka õnneks muusikat teha. Pärast kroonut õnnestus kuidagi Elva kõrtsi mängima saada ja paar aastat hiljem, aastal 1987, kutsuti tollal maainimeste seas populaarsesse bändi nimega MTJ. Nii ta siis läks, et päris tööd ei olegi teinud. Kõik tänu juhustele, kahjuks ise pole sihikindlalt selle nimel pingutanud. Võinuksin olla ehk paremal tasemel muusik, kui juba kooli ajal oleks muusikukarjääri nimel tööle hakanud. Aga kindlasti ma pole nii andekas, et mul oleks olnud üldse põhjust niimoodi mõelda.
Nüüd on juba päris palju aastaid isasüda küllap uhkust ja rõõmu täis vaadates poja Lauri tähelendu. 15. märtsil annab ansambel Sturgill Simpson, kus koosseisus taas mängib Laur Joamets, Eestis kontserdi. Uskumatuna näivat teekonda Tartust Nashville’i ja maailma pole ilmselt olnud mitte iga päev lihtne käia. Kui nüüd tagasi vaatad Lauri lapsepõlve ja muusikuteele, siis mida mälestustest esile tõstaksid? Kuidas kasvatada andekast lapsest geniaalset muusikut, vinget ja maitsekat soolokitarristi?
Lauriga oli nii, et muusikakoolis õppis ta tšellot, aga umbes 6-7 aastasena hakkas ta manguma endale elektrikitarri. Ega see mingi odav lõbu tollal 90-ndate keskel ei olnud. Kui ta oli 8-ne, siis jõuluvanale saadetud kiri oli lõpuks resultatiivne ning ta sai endale väikese strati koopia (kadunud Teet Saviauk oma poe kaudu tellis selle jõuluvanale). Seda ta umbes aasta tinistas niisama, tol ajal oli ta lemmik Bon Jovi. Ma küll üritasin öelda, et mis sa sellest estraadist kuulad, aga ta oli juba siis oma valikutes kindel ja ütles, et see, mis sinu jaoks on jama, see on minu jaoks õige asi. Aasta hiljem ütlesin, et aitab niisama kidra kaelas ringijooksmisest. Näitasin näpuga plaadiriiuli peale ja soovitasin nende pealt midagi õppida. Sealt ta leidis Hendrixi ja siis hakkas õige töö peale.
Asi käis niimoodi, et ta ise kuulas tohutult palju plaate. See, mis materjali ta on varases lapsepõlves läbi töötanud, on metsik. Mitte keegi pole teda sundinud, mingeid plaate ette söötnud, kõik on ta ise otsinud. Esimene arvuti sai selle tõttu ostetud. Niisugust hulka plaate, mida kuulata oli vaja, ei jõudnud osta. Paarkümmend aastat tagasi oli mingi populaarne programm, mille abil sai muusikat alla laadida. Praegu sellise tegevuse üle uhkust ei tunne, aga siis ei olnud teist valikut. Ta võttis mingi artisti ette ja kuulas läbi kogu tema loomingu. Ja mitte ühe korra. Juba väikese poisina ei kuulanud ta ainult kitarri, vaid ka kõiki teisi pille ning vokaali. Mina usun, et oskus kuulata ja tähelepanu paljudele nüanssidele jagada, on väga suur anne.
Mis kitarriõppesse puutub, siis ega ma palju ei sekkunud. Ma kindlasti näitasin mingeid võtteid, kuidas mõningaid asju mugavamalt saab, siis Youtube’i veel ei olnud. Ja aeg-ajalt, kui teisest toast kuulsin, et asi on stiililiselt mäda, siis läksin ja ütlesin, et ära niimoodi mängi. Ja ehk on mingi roll mul ka selles, et ma ei lasknud tal väga pikalt arvutimänge mängida. Kui mingi pool tundi oli vaikust, siis läksin ja ütlesin, et tee parem midagi kasulikku, mine õue või mängi näiteks kitarri. Kuna ise töötasin nädalavahetustel ja õhtuti, siis olin nädala sees päevasel ajal kodus olemas ja arvutimängud ei läinud kontrolli alt välja.
Oma laste puhul pole ma kunagi tavakooli õppeedukust üle tähtsustanud või mingeid kodutöid kontrollinud vms. Olen siiamaani seisukohal, et lapsi ei tohi üle koormata. Niikuinii inimene hakkab tarkusi omandama hoopis kõrgema viljakusega alles hilisteismelisena ja eriti siis, kui see veel teda huvitab. Suurt osa ametitest võib omandada ja tipptegijaks saada täiskasvanuna. Samas on alasid, kus mingeid füüsilisi võimeid on vaja arendada lapsepõlves, pillimäng kuulub ka nende hulka. Kui Laur oli mõned aastad mänginud ja hakkas päris hästi välja tulema, siis aitasin talle õpetajaid leida. Algul Peeter Prints ja hiljem Ain Agan. Laur on öelnud, et ta on neilt mõlemalt palju saanud. Aga üldiselt on minu rolli Lauri saavutuste osas ilmselgelt üle tähtsustatud. Ma ise kaldun arvama, et Laur on palju saanud oma emalt, kes on väga hinnatud väikeste laste klaveriõpetaja ja kelle õpilased oskavad kõlasid kuulata ja tekitada. Teiste sõnadega, Lauril on väga musikaalne ema.
Kui nüüdsel ajal Lauriga küllap harva kokku saate, mida siis koos ette võtate?
Nüüdsel ajal saame tõesti harva kokku, aga kui koroonaaeg välja jätta, siis aastas korra-paar ikka. Kuna tänu internetile me suhtleme pidevalt, siis teineteise tegevustega oleme hästi kursis ja palju mingeid uudiseid rääkida pole. Kui meie oleme Nashville’is käinud, siis oleme kõik õhtud klubides suurepärast muusikat kuulamas. Laur teab ju, kuhu on mõtet minna. Peale esimest külaskäiku pole enam suurtel staadionikontsertidel käinud (täpsemalt öeldes, kaks korda oleme abikaasaga üritanud, aga poole pealt jalga lasknud). Elamus, mille saab väikeses klubis hea soundiga paari meetri pealt maailmataset kuulates-vaadates, on täiesti teises liigas võrreldes mammutkontsertidega.
Kui Laur on Tartus käinud, eks me ikka istume mingi õhtu ka ühise laua taga. Aga tuleb arvestada, et ta peab nende mõne päeva jooksul ka sõpradega kokku saama ja lisaks pole aklimatiseerumine mingi naljaasi, nii et me laseme inimesel puhata ka :-). Aga selle aasta alguses võtsime Lauriga koos kaasade ja Lauri õe Liisi ning õetütre Raheliga ette reisi Oulusse, käisime külas sealse sümfooniaorkestri kontsertmeistril Lasse Joametsal, kes juhtumisi on minu vend ja Chick’n’Bandi liidri Tibu pinginaaber Tallinna Muusikakeskkooli päevilt. Oli meeleolukas.
Tutvusta palun pisut ka oma kitarriparki
Olen neid hankinud just selle mõttega, et saaks erinevaid ägedaid sounde. Lisaks üldlevinud tele, strat, Jazzmaster, Les Paul, SG, ES335 tüüpi pillidele on 12-keelne, 2 resonaatorkidrat, elektrimandoola, Danelectro, bariton, Coodercaster, jne. Võimud ja valjukad ka seinast seina.
Teadagi, pole diplom (eriti kitarristide jaoks) esmajärjekorras oluline. Ega diplom ei tee veel profiks. Mis peale paberi eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Mina mingit jämedat joont profi- ja harrastusmuusiku vahele ei tõmbaks. Rõhutaks eelkõige sõna “muusika.” Mõlemad peavad armastama muusikat. Harrastaja puhul seda küsimust ilmselgelt ei teki, profi puhul võib mõnikord asi teistmoodi olla. Oma peas tuleks asjad selgeks mõelda, et laval ei tekiks tülpimust. Aga muidu, nii ühed kui teised peavad harjutama, proove tegema, bändikaaslastega arvestama jne. Pole harvad ka juhused, kus harrastaja on tasemelt üle nii mõnestki profist. Eks ma isegi olen praegu pigem harrastaja, aga enda arvates mängin paremini, kui sel ajal, kui veel profileiba sõin.
Kui rääkida maailmatasemel proffidest, siis hakkab silma see, kui suure lugupidamisega suhtuvad nad muusikasse ja sellesse pärandisse, mida nad edasi kannavad. Sealsetes klubides tulevad mehed tihti üheks või paariks mänguks kokku, et teha midagi tuuride vahele jääval vabal ajal. Nad mängivad seal suurusjärk 100 dollarit õhtu eest, nad ei tee seda raha pärast. Aga mingit hinnaalandust ei tehta. Pole nii, et paneme duurid ritta ja minema. Lood kõlavad nii, nagu nad peavad kõlama. Kus on paus, seal teevad kõik pausi, ükski oluline käik ei jää tegemata. Ja nad naudivad seda, mida nad teevad.
Keda Sina kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kui selle sajandi tegijatest ja originaalloomingust rääkida, siis mulle on alati meeldinud projektid ja bändid, kus Tõuni ja (või) Bonzo käsi mängus on. Vaiko Eplik on huvitav, Taavi Petersoni tegemised on toredad. Mari Jürjens meeldib. Kuna estraad ja metall pole minu rida ja jazz jääb mulle veidi kaugeks, siis väga palju neid pole, kelle kontserdile kindlasti tahaksin minna. Kollektiiv Eesti Keeled on minu soovilistis, siiamaani pole klappinud nende Tartu kandi kontserdid minu vabade aegadega. Eelmise sajandi tegijatest juba mainitud Apelsin, Rockhotel, Fix, kindlasti veel Ruja, Ultima Thule ja Compromise Blue. Ornament ja Hõim olid väga head, aga kahjuks pole neid laval näinud. Uue põlvkonna kidramängijatest ei tahaks kedagi eraldi välja tuua. Häid noori tuleb nii palju peale, et kui mõnda nimetada, siis teen teistele liiga. Hiljuti nägin telekast Aneti ja Fredi kontserti. See, mida Frederik Küüts laval tegi, oli super!
Missuguseid unistusi või tulevikuplaane Sul seoses muusikaliste projektidega on?
Enda muusikategemiste osas on üks väike unistus: tahaks kunagi osaleda sellises kollektiivis, kus tehakse eestikeelset bluusi- ja folgisugemetega muusikat ja kus ka elektrikitarril oleks kõlavärvide moodustamisel oluline osa. Meil on väga häid akustilisi folgibände, on ka folki, kuhu on elektrikidra rihvid juurde lisatud ja midagi metalilaadset tulemuseks saadud, aga ma pean pigem silmas sellist dünaamilisemat ja õhulisemat rida, midagi a la Robert Plant ja Ry Cooder. Eks tuleb ennast kokku võtta ja ise midagi orgunnida, et see ei jääks ainult unistuseks.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Ega Tartus väga valida pole. Üks väheseid kohti, kus vahel mõni minu meeli köitev bänd võib esineda, on Püssikas. Tartus on ka Bluusiklubi, aeg-ajalt olen nende üritustel käinud.
Soovita pala, plaate või kontserte, mis on olnud su suurimad kuulamiselamused
Eraldi muusikapalu ei julge küll välja tuua. Plaadid: Deep Purple – Made in Japan; ZZ Top – Mescalero; Ronnie Dawson – Live At The Continental Club; Ry Cooder – Get Rhyhm; Tom Jones & Jools Holland; Robert Plant – Band of Joy.
Kontsertide osas teistele kedagi ei julge soovitada, see on väga subjektiivne. Elamuse saamine sõltub rohkem vastuvõtjast, kui esinejast. Mäletan, et poisikesena olid liblikad kõhus, kui juba värvilised tuled põlema pandi. Kustumatud mälestused on kontsertidest, kus müra tõttu mitte mingist muusika kuulmisest juttugi ei saa olla. Aga elamused olid vägevad. Praegu on nii, et kui ma saatepartiisid ei kuule, siis ma kõnnin minema. Kui üldse midagi soovitada, siis parima naudingu saamiseks võiks kohavaliku tegemisel arvestada saali akustikaga. Mõnes kohas on heli nii jube, et pole lootustki. Ise püüan kontsertidel lava ette minna. Mulle on oluline kontakt esinejatega. Lisaks ei sõltu siis nii palju kehvast saalist. Lava ees kuuled suure osa soundist otse lavalt erinevatest punktidest ja detailid on palju paremini eristatavad.
Isiklikest elamustest väga napp valik: Audley Freed Show Nashville’is The 5 Spot klubis, The Time Jumpers, samuti Nashville’is, 3rd and Lindsley klubis. Redd Volkaert Austinis Continental Clubis. Bill Wyman’s Rhythm Kings Tallinnas Rock Cafes; Keb Mo, Delbert McClinton ja John Fogerty Puisto Bluesil; Tom Jones Saku suurhallis, The Fabulous Thunderbirds ja Robert Cray Rocksummeril, Bonnie Raitt Pori Jazzil. Tegelikult pole see aus loetelu, häid elamusi on väga palju rohkem. Lisaks eelpool mainitud Nashville’i (ja ka Austini) klubidele olen suurepärase naudingu saanud kohalike muusikute väikeste saalide kontsertidest. Esimese hetkega meenub Priit Jäägeri plaadiesitluskontsert Philly Joe’s Tallinna klubis ning Kõrsikute kontsert Tartu Uues Teatris. Loomulikult olen saanud korduvalt toredaid elamusi oma muusikutest laste ja vendade esinemistelt. Ja ikkagi oleks õige nimekiri 4-5 korda pikem.
Mis on Sinu poolt mängitud või salvestatud ilmunud palad/plaadid/videod, mida rõõmuga esitleksid (lisa võimalusel lingid YouTube või soundcloud vms)
Mul on olnud õnn ligi 30 aastat koos bändi teha maailmatasemel boogie woogie pianisti Tibuga. Laur, kes on USA-s väga palju erinevaid tippmuusikuid näinud, on öelnud, et sellisel tasemel antud stiili pianisti ta kohanud pole. Nii et midagi Chick’n’Bandi esitusest võiks olla.
Näiteks:
Siin üks tore kollektiiv, millega sai merd küntud. Ka see bänd tiksus meil väga hästi. Videos on näha, kuidas mehed naudivad laval üksteist. Antud klipp on hea sõbra helimehe Aivar Jürimetsa juubelilt.
Viimase näitena on ansambel Klubiga salvestatud minu elu esimene enda pala, teksti kirjutas Aapo Ilves. Videot pole sellele veel jõudnud teha, panin fotomontaaži taustaks.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eesti muusikaelus või tegevmuusikute jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ma ilmselt pole pädev selliseid teemasid lahkama. Asjad ei ole halvasti, väga palju andekaid noori tuleb peale. Usun, et popmuusika ja coverbändid peaksid ise hakkama saama, toetada võiks elitaarsemaid asju. Aga kui utoopiliselt unistada, siis minu meelest oleks maailm palju toredam paik elamiseks, kui Eurovisiooni ja Eesti Laulu ei toimuks. See on ikka hämmastav, mis palagan käib novembrist maini meie riigitelevisioonis ja muus meedias! Aga kui võtta viimase 30 aasta jooksul loodud eestlaste seas armastatud laulud, siis 90 laulu 100-st populaarsemast pole osalenud sellel konkursil. No mis Eesti laul see saab olla, kui põhihitid tulevad väljastpoolt seda superüritust?
