Ida-Saksa Musima kitarre mäletab imselt igaüks, kes nõukogude ajal bänditegemisega kokku puutus. Ajal, mil lääne päritolu instrumendid olid totaalne defitsiit ja praktiliselt kättesaamatud ka hinna tõttu, mis nende eest mustal turul küsiti, kujutasid Musimad endast parimat, mis saada oli. Kõige pikaealisem ja tähelepanuväärsem mudel Musima tootevalikus oli Musima Record: õhukese, kahetollise kerega jazzkitarr, mida toodeti läbi kolme aastakümne.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor
VEB Musima (Volkseigener Betrieb Musikinstrumentenbau Markneukirchen) asutati eri pillimeistrite töökodade baasil 1952. aastal Markneukirchenis – aastasadu muusikainstrumentide tootmiskeskuseks olnud Saksa linnakeses. Esialgu andis Musima tööd vaid 20 inimesele, kuid 80ndate lõpuks oli ettevõtte palgal üle 1200 töötaja; 70ndate keskpaiku võis vabalt tegu olla maailma suurima muusikainstrumentide tehasega. Enamus pidevas valuutanäljas oleva riigi peamise pillitootja toodangust läks ekspordiks.
Kaks aastat enne Musima sündi oli samas linnakeses töökoja avanud kitarrifirma Roger rajaja Wenzel Rossmeisl, kes lootis ära kasutada Ida-Saksa odavamat tööjõudu ning kahe Saksamaa valuutade kursierinevusi. Rossmeisli tooteportfelli krooniks olid archtop-kitarrid Junior, Standard, Ultra ja Super, millest osad olid varustatud ka elektromagnetiliste helipeadega. Sõjajärgses toorainepuuduses arendas Rossmeisl täiuseni tehnika, mida tänapäeval tuntakse „saksa nikerduse“ (German carve, Deutsche Schnitzerei) all: et archtop-paneelide valmistamiseks vajaliku kvaliteediga tolliseid planke polnud kuskilt võtta, liimis ta kerematerjali kokku õhematest plaatidest ning nende kumeraks painutamise asemel eemaldas servadest lihtsalt osa puitu. Rossmeisli tegevus Ida-Saksamaa pinnal ei kestnud kaua: 1951. aastal arreteeriti ta valuutaga hangeldamises süüdistatuna, mõisteti neljaks aastaks sunnitööle ja saadeti hiljem maalt välja. Musima asutamisel võttis värske ettevõte üle nii Rossmeisli natsionaliseeritud töökoja sisseseade kui ka töötajad, kes polnud veel läände putkanud.
Sellistes oludes nägi 1955. aastal ilmavalgust Musima Record, Rossmeisli tippmudeli Roger Super mõnevõrra lahjem koopia. Kitarri üldmulje oli siiski luksuslik: korpuse esipaneelis oli kahe kuusepuust plaadi vahel õhem kiht mahagoni, tagapaneelis oli mahagon kombineeritud vahtraga, mille mustriga oleks rahul iga Gibson Les Paul, kael oli kokku liimitud tosinast või enamast pikiribast, sõrmlaud tehtud eebenipuust ja nii korpusel kui kaelal oli mitmekihilisest plastikust palistus.
Esialgu varustati pillid kas kaela sisse paigaldatud „peidetud“ või kaela külge kinnitatud „hõljuva“ helipeaga. 1960ndate alguses sai Rellogi asemel helipeade tarnijaks Simeto ning lisandus sillahelipea, mis kruviti juba otse korpuse külge. Aastakümne vahetusel sai senisest täismõõdus kitarrist ka õhem ja teistsuguse kaelakinnitusega thinline instrument; uudse värvilahendusena tuli juurde sunburst. Seda Recordi versiooni tuntakse mudel 15-na.
60ndate lõpupoole tegi Record taas läbi noorenduskuuri, millest sündis mudel 17:
a) Kadus värvimata, „blond“ (natural) variant.
b) Kaela sisse paigaldati terasvarras, kael ise oli nüüd kolmest tükist kokku liimitud ning profiililt õhem ja laiem kui enne. Rööpkülikukujulised sõrmlauakaunistused (inlay) asendati ümarnurksete ristkülikutega ja tõenäoliselt hakati sõrmlauamaterjalina kasutama eebenist odavamat, mustaks toonitud puitu.
c) Säilis nikerdus, kuid kere kuusepuust paneelid tehti ühest tükist.
d) Kadus kere esipaneeli sisemine toestus (bracing), kere tugevuse säilitamiseks jäeti esipaneel helipeade laiuses paksem.
e) Muutus tootja logo ja selle paigutus.
f) Vahetusid pingutid.
Kui välja jätta reguleeritav terasvarras, mis on tänapäeva kitarride juures iseenesestmõistetav, ei tulnud ükski neist uuendustest pillile kasuks. Tegu oli osaga üldisest trendist – ettevõte kasvas, pillid muutusid üha enam masstoodanguks, üha enam juurdus sotsialistlik töössesuhtumine ning hilisema aja Recordid jäävad kvaliteedilt varasematele alla. Täpselt sama võib öelda helipeade kohta – vanad Simeto pead on isegi tänapäeval täiesti tõsiseltvõetavad, 70ndate teise poole plastik-kattega Fender-tüüpi helipead pigem mitte.
Paraja anakronismina tundub tänapäeval Recordi elektriskeem, mida ta jagas mitme teise Musima mudeliga. Pöördlüliti abil on võimalik valida nelja režiimi vahel:
1. Rhythmus (sillahelipea)
2. Melodie (mõlemad helipead koos)
3. Banjo (sillahelipea läbi kõrgpääsfiltri)
4. Shearing (kaelahelipea läbi madalpääsfiltri)
Nimetatud filtrid rõhutavad groteskselt helipeade naturaalseid omadusi. Roobipoolse helipea niigi teravam signaal muutub läbi kõrgpääsfiltri plekiseks pininaks ja kaelapoolse helipea kumedam signaal kaotab madalpääsfiltris igasuguse konkreetsuse. Tämbrit muutvad lisalülitid ning sisseehitatud efektid olid võimendite primitiivsuse tõttu 60ndatel võrdlemisi levinud, kuid isegi eeldades, et filtritega taheti kitarristi käsutusse anda täiendavaid võimalusi pilli kõla muutmiseks, on ebapraktilisemat lahendust raske ette kujutada. Tähelepanuväärne on, et tämbriregulaator (tone) puudub pillil täielikult ja mõlemad potentsiomeetrid on mõeldud helitugevuse reguleerimiseks: lüliti asendis 1 sõltub sillahelipea tugevus mõlemast potentsiomeetrist, asendis 2 on helipead individuaalselt reguleeritavad ning ülejäänud asendites on kasutatav vaid üks potentsiomeeter.
Jazzkitarride populaarsuse tipp jäi 50ndatesse, rockmuusika pealetungiga tekkis peagi nõudlus hoopis täispuidust korpusega kitarride järele. 60ndatel idabloki estraadiansamblites kasutusel olnud Recordid rändasid järgnenud kümnenditel kolikambrisse või sattusid algajate pillimeeste kätte, kes neid tihti kuritarvitasid, püüdes pille amatöörlikul moel „kaasajastada“. Tänapäeval võib seevastu täheldada Musima Recordi renessanssi – müügihinnad Saksa internetioksjonitel on seisukorrale ja mudelile vastavalt vahemikus 350-600 eurot. Kultuslikku staatust naudib Record meie idanaabrite juures, kus tema eest võidakse küsida 200-400 eurot, mis on sealset hinnataset arvestades tähelepanuväärne summa. Ka Eestis on minevikku jäämas ajad, mil need pillid vahetasid omanikku vaid 1000 krooni eest. Musima Record on muidugi nišikitarr, kuid heades kätes ja sihipäraselt kasutatuna pakub ta omanikule palju rõõmu.
Artikkel ilmus ajakirjas “Kitarr” 1/2011
