Maailm on ümmargune ja aeg-ajalt leian end kitarri mängimas paikades, kus kitarr ei ole sugugi nii endastmõistetav ja populaarne kui meie sellega harjunud oleme. Igaüks, kes on lugenud Tony Palmeri raamatut Julian Breamist (A Life on The Road), teab, kuidas Julianil Indias läks 🙂
Meie olime Indias oma bändiga, pea täies koosseisus. Lisaks kitarridele olid kaasas ka lohesurfiasjad, aga leidsime siiski aega, et paar kontserti anda, rääkimata mängimisest rannas ja baarides. Kindel see, et nii mõnedki kohalikud nägid kitarri esimest korda ja küsisid arukalt, et kas sellega saab muusikat teha. Minule on kohalikud pillid küll varasemast tuttavad, aga india sitarit kätte võttes oli kõik jälle uus. Varem olen proovinud pärsia sitarit, mis on hoopis teise ehituse ja häälestusega.
Peale selle, et ise pilli mängisime, nägime ka teisi muusikuid ja oli päris põnevaid kontserte. Ühel õhtul mängis täpselt meie ukse ees Prem Joshua oma bändiga ja kuigi nad teevad musa, mis pole neile emakeel, sai sealt üht-teist kõrva taha panna.
Nagu piltidelt näha, sõitsime kontsertidele rolleritega, kidrad seljas. Parim lahendus sealkandis. Kui pilte veidi täpsemalt uurida, siis näed ka seda, et ajasime kontserdi puhuks Sveniga endale korralikud ‘lenksud’ ette. Tahtsime rohkem kohalikku ellu sulanduda, aga tulemus oli vastupidine, kõik naersid ja näitasid näpuga 🙂 Õige kah, seda me niipea ei korda.
