On tuntud tõde, et Metsatöllu täies koosseisus tabamiseks tuleb neid varitseda kontsertidel. Mitte sellepärast, et nad üksteist muul ajal väldiks. Lihtsalt üks bändi liikmetest elab Setumaal ja ülejäänud Tallinnas. Kevadine pärastlõuna Paides tervitab külalisi päikesepaistelise, kuid ootamatult jaheda ilmaga. Soundcheck’i lõpetanud ansambel kingib meile mõned tunnid kvaliteetajast, mis jääb ülesastumiseni festivalil „Aegade tuuled”.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Mari Aidla (Harrieti Stuudio)
See ei ole mul ja Metsatöllul esimene kord samades rollides kohtuda. 2004. aasta detsembris, mil viimast korda kokku puutusime − välja oli just tulnud bändi teine heliplaat „Hiiekoda” − oli Metsatöll ansambel, kel on kodukamaral veel üht-koma-teist tõestada ja kaugel tänasest Eesti metal’i visiitkaardi staatusest. Seda seitsme aasta tagust momenti võibki vast hinnata olulise verstaposti ja murdepunktina?
Markus: Tegelikult oli läbimurre alguses isegi ehmatav. Me „Hiiekojale” eriti suurt edu ei lootnud ja isegi mõtlesime, et kas seda [esitluskontserti] Rock Cafe’s üldse teha ja kas rahvas tuleb vaatama, sest me polnud nii suure publiku ees veel esinenudki.
Atso: „Hiiekoja” plaadi tegime teadmisega, et müüme seda aastaid, ning laenasime vist kõik raha kokku, Raivo laenas suurema osa töö juurest. Üllatus oli suur, sest „Hiiekoja” tiraaž (1000 eksemplari) müüdi kahe päevaga läbi ja saime kohe Raivole kõik raha tagasi anda.
Lauri: Ma arvan, et oma panuse andis ka see, et esimesest plaadist oli viis aastat möödas. Väga paljud ootasid uut plaati, sest jutud oli liikvel, aga mitmed jõudsid juba oodates ära väsida. Samas sai materjal piisavalt kaua küpseda ning muusikaline idee seeläbi võitis.
Nii et see õnnestunud kontsert lõi kõikide esinemispaikade uksed lahti?
Atso: Põhimõtteliselt küll, sest sel ajal käis raskemuusika kontsertidel maksimaalselt 300, mitte 700 või 800 inimest. Eks see pani teistmoodi mingid asjad liikuma.
Markus: Seda enam olime valivad, hoidsime piiri, et ei läheks läilaks.
Lauri: Kui muusik tahab mängida ja ainult seda oma elus teha, siis paljud teevad selle vea, et võtavad kõik pakkumised vastu, ükskõik, millise hinnaga, ükskõik, millises kohas. Metsatöllul on ses osas ühine maailmapilt, et me ei võta kõiki pakkumisi suvaliselt vastu.
Teil on tänaseks seljataga kolm tuuri Euroopas. Millal piirid kontserttegevuse mõttes avanesid?
Markus: Soomest hakkas kõik pihta, näiteks 2006. aastal olime Tuska festivalil; 2004., kui soendasime Finntrolli, jäime ka tegelikult silma.
Atso: Soomlane on hästi aus inimene, nad võtavad raskelt omaks isegi oma bände ja seetõttu on Soomes väga keeruline silma jääda. Aga ju meil on mingi asi, mis neile meeldib. Sealt ei ole kordagi tulnud negatiivset vastukaja.
Aga kumb on parem, kas olla peaesineja Eestis või soojendusbänd välismaal?
Atso: Kui otse sellele küsimusele vastata, siis alati on kõige parem mängida kell 10 õhtul, ükskõik, mis toimub enne või pärast. Euroopas on tähtis jääda silma ja me pole ühelgi välismaisel kontserdil rahvast külmaks jätnud. Siin ei loe isegi keelebarjäär ja muud asjaolud. Näiteks Kanadas laulis publik esimesest loost alates kaasa, kuigi keegi ei saanud aru, millest me laulame, ja meil oli tunne, nagu annaksime kodupubliku ees elu kontserti. Me teeme oma asja ausalt ja publik saab sellest aru.
Lauri: Kindlasti on ka oluline, et me ei ole üritanud ühtegi populaarset ansamblit kopeerida. See on andnud võimaluse silma paista, kuna sellist asja, mida meie teeme, pole varem nähtud.
Atso: Tegelikult juba natukene meist kuulsamad bändid kopeerivad meid ja nad ei salga seda.
Edu välismaal annab mõõta ka plaadimüüginumbrites. Viimased kaks Spinefarmile/Universalile tehtud albumit on 
Metsatöllule järjepidevalt toonud enimmüüdud eestikeelse albumi tiitleid ja näiteks „Äiot” müüdi 2010. aastal üle 20 tuhande eksemplari, sellest pool välismaal. Need kaks albumit torkavad silma ka senisest viimistletumate vokaalpartiide poolest.
Atso: Jah, sellele on teadlikult meie viimastel plaatidel rõhku pandud.
Lauri: Ka puutöömeister alustab lihtsate asjade tegemisest ja alles mõne aja pärast avastab, et kõike on võimalik ilusamaks teha, lihvida ja nikerdada. Mida rohkem sa asjaga tegeled, seda rohkem viimistlemata tahke märkad…
Loe edasi ajakirjast KITARR 3/2012…
Vaata ka katkendit intervjuust:
