Eelmises numbris tutvustasin viiendalt keelelt ehitatud akorde: A-duuri, A-bassiga D-duuri ja A-bassiga E-duuri. Tänases noodinäites on neist kasutusel V positsioonilt ehitatav A-duur ja üle-eelmises numbris tutvustatud kuuendalt keelelt ehitatud akordid Bm7(sus4), C#m7 ja F#m7(sus4). Molli septakordi võtteid mängitakse kuuendal keelel teise sõrmega. Uue akordina tutvustan ilma tertsita E-d, mis ehitatakse VII positsioonilt. Rahvalaul, mille saateks neid akorde kasutan, on Tõstamaalt pärit loomislaul, mida on laulnud Liisu Orik.
Tekst: Kristjan Priks
Foto: Jane Vako
Rahvalaulu traditsioonilist kitarrisaate faktuuri ei ole Eestis välja kujunenud. Kitarr on selleks liiga noor instrument, kodunedes siin alles 20. sajandi algul. Koosmäng hakkas Eestis levima 19. sajandil, koos mängiti näiteks viiulit ja kannelt, samuti hakati pilli mängima laulu saateks. Enne 19. sajandit mängiti kokku ainult torupilli ja viiulit või kaht viiulit omavahel. Loomislaulu saateks pakun välja korduva rütmiga akordid − esimeses kolmes taktis on esimene löök paremas käes alla suunaga, ülejäänute puhul liigub käsi üles. Erinevus on ainult neljandas taktis, mille kaks viimast lööki on samuti suunaga alla. Pauside ajal võib parema käega lüüa vastu keeli (suunaga alla), tekitades juurde ka n-ö trummi partii. Selline harmoonia ja faktuur on üsna popmuusikalik, kuid näite eesmärk on tutvustada lahtisi (burdoon)keeli sisaldavaid akorde, mis kõlavad pärimusmuusikale iseloomulikumalt kui tavapäraselt levinud kitarriakordid. Saatefaktuuri võib loomulikult muuta.
Siiani tutvustasin kitarri pärimusmuusikas saatepillina. Kitarr sobib väga hästi ka meloodiapilliks. Pärimusmuusika lugude mängimisel on soovitav ära kasutada nii lugu mänginud originaalpilli kui kitarri iseloomulikemaid omadusi. Näitena toon Kihnu viiuliloo „Ratas”, mida on mänginud Mihkel Mäes. Kitarri häälestust olen muutnud, keerates kuuenda keele tooni võrra madalamaks ehk D-ks (Drop-D ). See annab hea võimaluse koos meloodiaga basse mängida, kuna loo helistik on samuti D. Kitarri võimaluste kasutamise hulka kuuluvadki lahtiste keelte kaasa mängimine nii bassi funktsioonis kui ka meloodia sees. Selle loo puhul on tähtis jälgida tabulatuuri, mitmed kõlaefektid on võimalikud ainult kirja pandud võtteid kasutades. Näiteks jääb teises taktis lahtine teine keel kaasa kõlama, kolmandas taktis on meloodia noodid mängitud lahtisi keeli kasutades, mis samuti jäävad kõlama ja mõjuvad kandlelikult. Ühtegi noodis olevat bassi ei pea takti lõppedes summutama, need jäägu kõlama. Kümnendas taktis on legato-kaar ehk pull-off. Legatod markeerivad viiuli neid noote, mis on mängitud ühe poognatõmbega, noote poognaga eraldi välja mängimata. Kitarr saab selle „efekti” üle võtta ja kasutada pull-off tehnikat, andes paremale käele hetkeks puhkust. Pull-off annab meloodiale juurde väljendusrikkust – kõiki noote parema käega välja mängides kõlaks lugu liiga masinlikult ja ühetaoliselt. Noodis kasutatud legatod ei lange alati kokku originaalis viiuli poolt mängitud legatodega – siin ongi tegemist viiulile iseloomuliku kõla ja võtte ärakasutamisega kitarrile sobival moel. Eesmärgiks ei ole seatud viiuli 100-protsendiline jäljendamine. Lugu kõlab kokkuvõttes väga kitarrilikult, tuues esile kitarri erilised ja efektsed võimalused.
Kuula rahvalaulu Loomine (Kelle õues õunapuu?) Liisu Orik, 1965.
Kristjan Priksi kitarriseade leiab ajakirja paberväljaandest.
Vaata noote ajakirjast Kitarr 6/2013
