Liis Lutsoja: Muusikas pole võimalik olla kogu aeg perfektne
Esmaspäeval, 9. oktoobril, mängis duo Liis Lutsoja ja Mart Soo Radissoni hotelli Lounge’is prantsuspärast džässkava koondnimetusega AU CAFÉ. Folkviiuldajaid meil justkui jagub, aga džässi ei mängita viiulil just eriti tihti. Liis Lutsoja on õppinud aastaid Prantsusmaal maailmakuulsa dšässviiuldaja Didier Lockwood’i juures, ja nüüd on ta Eestis tagasi.
Viimasest intervjuust, mille Liisiga kitarriveebi tegin, on möödas juba viis aastat. Tol ajal mängis ta koosluses nimega group conFusion ja õppis Otsa-koolis, aga nüüd õpetab juba teisi…
Tekst ja pildid: Kris Moor
Mitut Eesti džässviiuldajat oskad nimetada?
Ma loodan, et ma sellele küsimusele vastates kellelegi liiga ei tee ja kedagi ära ei unusta, aga eesti džässviiuldajate rivi on ikka üpris hõre. On palju neid, kes liiguvad džässi-folgi-maailmamuusika piirimail, kuid päris džässviiuldajaid väga ei leidu.
Kui ma alustasin selle eriala õppimist (umbes 8 aastat tagasi) ei olnud kedagi, kes oleks saanud mulle õpetajaks tulla. Aga hetkel on olukord parem. Gypsy-džässi alal tegutseb andekas noor viiuldaja Kristjan Rudanovski ning noortest võiks kindlasti veel ära mainida ka Arty Tamme. Vaadates seda, kui palju noori viiuldajaid soovib iga aasta minu juurde õppima tulla, võiks arvata, et tulevikus on see nimekiri palju pikem.
Kas viiulil džässi mängimine erineb väga palju sellest, mida viiuldajatele enamasti koolis õpetatakse?
Jah, erinevus on ikka väga suur. Loomulikult tuleb tugev klassikapõhi alati kasuks. Aga rütmimuusika viiulil on täiesti teine tehnika, mis erineb päris korralikult klassikalisest tehnikast – eriti poogna puhul. Põhiküsimus on see, et kuidas mängida rütmiliselt hästi ning gruuvida ja swingida, mis ei ole poogenpillidele tegelikult väga loomuomased tegevused.
Kui palju aega ja energiat see võttis, et leida oma teema ja omad nõksud?
Võttis palju aega ja energiat. Siiamaani võtab. See eriala on modernses rütmimuusikas veel niivõrd avastamata maa, et avastamist ja katsetamist on palju. See on samal ajal nii suur õnn kui ka õnnetus. Aga mida rohkem ma sellega tegelen, seda rohkem tundub, et pigem on see õnn.
Kontserdil mängisite enamasti Hispaania ja Prantsuse tuntumaid standardeid ja isegi pisut bossanovalikku repertuaari. Kontsert oli väga õdus oma repertuaari poolest. Kui suurt tööd lugude ümber seadmine viiulile ja kitarrile nõuab?
Selle konkreetse kava puhul ei võtnud palju tööd. Tunnen üpriski kiirelt ära lood, mis võiksid mingi koosseisu puhul toimida ja mis tunduksid viiulil mängides n-ö usutavad. Sinnamaani pole veel kahjuks jõudnud, kus võiksin öelda, et võin mängida ükskõik mida ja kõlan sama hästi nagu tüüpilised rütmimuusika pillid. Oma kava valin väga teadlikult koosseisu arvestades.
Kohati matkisid kontserdil viiuliga kontrabassi. Kas võib öelda, et tegelikult viiul ongi lihtsalt vähendatud mõõtmetega kontrabass, mis on teatavasti palju džässilikum pill?
Päris nii kahjuks vist ütelda ei saa. Ta ei täidaks kunagi ära seda funktsiooni suuremas koosseisus. Aga tänu mõnele elektroonilisele efektile võib see tuua päris põneva lahenduse pisikeses koosseisus.
Mis on džässviiuli ja klassikalise viiuli põhiline tehniline erinevus? Kas džässis on vähem seda puhta tooni taga ajamist ja tohib olla tehniliselt veidi laisem? Või on hoopis vastupidi – tehniliselt on džäss palju nõudlikum?
Ma arvan, et ma ei ole päris õige inimene neid kahte võrdlema. Ma ei ole klassikalises maailmas niivõrd pädev. Aga seda ma võin ütelda, et midagi lihtsat džässviiuli tehnikas küll ei ole. Oma õpetamise aastate jooksul olen kokku puutunud nii mõnegi õpilasega, kes on ilmselgelt tüdinenud klassikalise viiuli õppimisest ja tulevad minu juurde õppima, arvates, et nüüd lõpuks ometi ei pea harjutama ja saab midagi cool’i teha. Selles nad eksivad rängalt, sest esimese asjana peab hakkama täiesti uut tehnikat õppima ning selle käigus tuleb paljud klassikalised ideaalid kõrvale jätta. Suurim erinevus ongi poognatöös − kuidas olla rütmiliselt väga täpne, aga mitte kohmakas ja gruuvida hästi. See on põhiliselt kõik parema käe pöidla töö. Minul läks Didier’i juures täpselt aasta (iga päev meeleheitlikult harjutades), et saada oma poognakäsi toimima.
Mis on sinu jaoks kõige huvitavam nüanss, mida sa Prantsusmaal Didier Lockwood’i juures õppides avastasid?
Esiteks − tema tehnika. See kõik, millest ennist rääkisin, on tema välja töötatud. Ma olin enne Didier’i juurde õppima asumist kuulanud teda umbes 4 aastat, transkribeerinud enamiku tema soolosid… Ja kuigi mu mängitud noodid olid kõik õiged, ei kõlanud ma pooltki nagu tema. Erinevus oli enamjaolt meie poognatehnikates, mida ma ei suutnud ise välja mõtelda. Ja ma ei liialda kui ütlen, et minu esimene tund tema juures muutis mu elu.
Teiseks − tema suhtumine ellu ja muusikasse. Olen alati olnud (ja vahel siiamaani) pigem närviline ja muretsev inimene. Stress oli minu elus tihe külaline ja lasin sel mõjutada ka oma muusikuteekonda. Didier õpetas mulle, et ma olen liiga palju oma peas kinni ning kuidas mul peaks olema kõigest ja kõikidest ükskõik ning tegema ainult seda, mida armastan − teiste arvamusest hoolimata. Ja et ma ei peaks tahtma olla nii väga perfektne. See lihtsalt ei ole võimalik, sest nii nagu elu, ei ole ka muusika kogu aeg perfektne. Just need pisikesed vead ja kiiksud on need, mis panevad muusika elama. Lase rohkem asjadel minna. Tee tööd ja näe vaeva, ole hea inimene, aga ära lase ennast kellelgi negatiivselt mõjutada.
Nii nagu elu, ei ole ka muusika kogu aeg perfektne. Just need pisikesed vead ja kiiksud on need, mis panevad muusika elama. Lase rohkem asjadel minna…
Keegi ei olnud mulle varem neid asju rääkinud ja kui seda räägib sulle maailma üks tippe sellel erialal, siis sa ei saa muud teha kui seda uskuda ja proovida selle järgi elada.
Kuuldavasti pilli erialaõpetajad – on selleks siis kitarr, viiul, klaver vms – unistavad üle kõige sellest, et tuleks võimalikult noor ja väljakujunemata õpilane, keda annaks läbi aastakümnete enda käe järgi kujundada ning kellest viimaks saaks ka midagi väga ägedat. Millised on sinu unistused viiuliõpetajana? Palju sul õpilasi on?
Erialaõpilasi on mul hetkel 8, lisaks mõned eraõpilased, kes käivad vahepeal nõu küsimas.
Ma arvan, et mu unistused õpetajana on suhtelised tavapärased. Unistan õpilastest, kes võtavad eriala tõsiselt ning kes harjutavad regulaarselt. Ainult nii on progress võimalik.
Võib-olla kaugemale mõteldes oleks äärmiselt tore kui tulevikus hakkaks keegi mu õpilastest sama erialaga tegelema. Et saaksime Eestis rütmimuusika viiuli traditsiooni kasvatada.
Kuidas teil Mart Sooga kooslus tekkis? Kas see on pigem ühe õhtu teema või on suuremaid plaane?
Mart Soo oli mu esimene rütmimuusika õpetaja Georg Otsa nimelises Muusikakoolis. Ennist mainisin, et mul ei olnud viiuldajast õpetajat. Tema oli see inimene, kes oli nõus mind vastu võtma, kuigi ise on ta ju hoopiski kitarripedagoog. Sellest ajast saati oleme hästi läbi saanud ning alates eelmisest aastast oleme vahel koos mänginud. Hetkel suuremaid plaane pole, aga kindlasti tegutseme edasi.
GALERII:
