Toomas Vanem – kitarrist, helilooja, produtsent.
Puntra, Kuller, Rodeo, Kuues meel, Linnutee, Radar, Dialog, Ivo Linna, Ines, 2 Quick Start, Birgit Õigemeel, Lauri Pihlap, Antti Kammiste, Laura Põldvere, Koit Toome, Anne Veski jt projektid. Pluss arvukalt stuudio ja sessioon muusiku tööd televisioonis ja oma Toomas Vanem Kvartett – Andrus Lillepea, Henno Kelp – keda siia loetellu veel lisaksid?
Toomas Vanem: Kui lubate, siis lisaksin siia nimistusse ka koostööd selliste laiemas muusikamaailmas tuntud nimedega nagu Stuart Hamm, Ritchie Kotzen, Nicko McBrain, Mattias IA Eklundh, Virgil Donati, Alex Argento.
Sinu kirglik instrumentaalmuusika looming sai esimese plaaditäiena väljundi 2014.a. CD „Toomas Vanem I“ näol. Nüüdseks on juba käsil kolmanda autoriplaadi salvestamine. Kuidas töö sellega edeneb?
Jah, vastab tõele, et debüütalbum ilmus 2014 ja sellele järgnes album „II“ 2022.aastal. Täna, töötades uue albumi „Confession“ muusika kallal, on protsess kulgenud sinnamaale, et lisaks oma headele bändikaaslastele Henno Kelp ja Andrus Lillepeale, on muusikute ring, kes panustavad uue albumi muusikasse, oluliselt laienenud. Olen ülimalt tänulik sellistele meestele nagu Virgil Donati ja Alex Argento, kes oma kiire elutempo juures on leidnud aega ja energiat minuga koostööd teha selle nimel, et see album saaks võimalikult hea. Töö albumiga edeneb kenasti ja pean siinkohal mainima ära ka selle, et tegelikkuses on mul üksjagu muusikat juba neljanda ja isegi viienda plaadi jaoks kirjutatud. Neljas plaat tuleb paljude jaoks võibolla, et üllatav, aga selle albumi muusika on kirjutatud blues-i võtmes. Hetkel rohkem saladuse katet selles osas ei kergita. Viienda albumi muusika liigub tagasi pigem minu traditsiooniliste radade suunas, aga eks näis, kindlasti midagi põnevat leiutan ka sinna.
Räägi natuke ka sellest, kuidas Su muusika sünnib ja miks uuel albumil selline pealkiri on?
Sellel uuel albumil nagu ka minu eelmistel, on põhirõhk ikkagi meloodial. Tavaliselt sünnib mu peas mingisugune meloodia motiiv või alge, see tuleb minu puhul ruttu kuidagi salvestada. Olen kasutanud ka nutitelefoni abi, kui parasjagu muud käepärast ei ole võtta. Ja siis pean seda ideed edasi arendama, et mul tekiks vähemalt A ja B osa. Kui ma sellega hakkama ei saa ja jääb vaid mingi groov või harmoonia, siis ega sellest hiljem ka korralikku lugu ei saa. C osa võin hiljem juurde kirjutada juba arvestades olemasolevat materjali. Sellel albumil olen kasutanud ka ühte minu jaoks täiesti uut kontseptsiooni – Generic Modality Compression GMC – mille looja on Mick Goodrick ja seda uurides leidsin uusi ja põnevaid harmoniseerimise võimalusi. Albumil näiteks on pala, mis põhimõtteliselt on C-duur, aga nii meloodilises kui harmoonilises struktuuris ei ole kasutusel ühtegi C-nooti ja muusika on selline lahendamata ja õhuline, kogu aeg pürgib kusagile, aga päris kohale ka ei jõua. Nüüd sellest pealkirjast „Confession“ – ma ei tahaks seda väga lahti seletada ja jätaksin kuulajatele võimaluse muusikat nautida ja lasta fantaasial lennata. Pigem mõtelda ja filosofeerida oma peas. Kui ma siin midagi ette dikteeriksin, siis arvan ma, et see poleks enam nii põnev. Eks palade pealkirjad instrumentaalmuusika puhul sageli ongi vaid pealkirjad, mille tähendus omab vaid helilooja enda jaoks mingisugust väärtust. Muusika kuulajal tekivad niikuinii omad mõtted ja aistingud ja heliloojal oleks siin patt kuidagi asja pakendada ja ette näidata, et vot see on see ja too on too.
Räägi palun lähemalt oma koostööst Virgil Donati ja Alex Argentoga.
Eks see ongi vist selline saatuse ja juhuste kokkumäng. Üks asi viis kuidagi teiseni. Andrus Lillepeaga oli meil novembris 2023 stuudios 7-st loost 4 loo trummid sisse mängitud, kui juhtus nõnda, et Andrust tabas ootamatu terviserike . Oli tarvis edasi liikuda ja mõtlesin, et kes veel sama hästi mängiks trumme kui Andrus. Ilmselt tema iidol Virgil Donati. Keerutasin seda mõtet niikaua peas kuni otsustasin, et küsin ja kirjutasingi Virgil Donatile kirja ja saatsin ka ühe loo demo. Ja Virgil vastaski, et talle see muusika meeldib väga, aga kuna ta on hetkel nõnda hõivatud, siis esimene võimalus oleks teha veebruaris 2024. Et kui niikaua kannatab oodata, siis ta on käsi. Ja lõimegi käed. Edasi viib meid lugu veebruarisse ja sinna, kui Virgil salvestaski ära albumi nimiloo „Confession“, mis on fantastiline tulevärk! Vestlesime temaga ja ta viitas sellele, et kitarr on äge, aga vot klahvpillid, mis olid minu enda mängitud tol hetkel, on tiba lihtsad…ja usun, et see oli bossi poolt öeldud nii tagasihoidlikult ja leebelt, kui ta suutis. Et ma peaksin mõtlema kogu albumi terviklikuma produktsiooni koha pealt, et kogu arranžeering oleks perfektne. Nõustusin temaga ja Virgil pakkus välja 2 nime – Alex Argento ja Derek Sherinian ja andis mulle ka mõlema mehe kontaktid. Suhtlesin meestega ja see viis selleni, et leppisime Alex Argentoga kokku, et ta mängib ja aitab mind klahvpillide osas ja ka uue albumi produktsiooni osas. Virgil ja Alex on rääkinud omavahel ka mu albumi muusika teemadel ja see soojendab kuidagi eriliselt mu südant. Olen neile mõlemale ülimalt tänulik!
Millal tundsid, et muusika on Sind päriselt endale saanud, mis sündmused ja valikud selleks pidid juhtuma?
Ega ma tänini päris täpselt 100% ei tunneta, et muusika oleks mind kuidagi täielikult endale saanud. Kui ma selliselt väidaks, siis oleks ma justkui „valmis“. Et ma oleksin nagu millelegi/kellelegi enda ära andnud. See oleks kuidagi piirav, maailma kitsendav minu jaoks. Mulle meeldivad ka teised teadvust erutavad teemad ja vormid ja viimasel ajal just võibolla olemise filosoofilisem külg. Kuigi üheks murranguliseks momendiks kindlasti võis olla see hetk, kui ma teismelisena otsustasin maapoisina pealinna muusikakooli õppima minna, sain kooli sisse ka ja see ilmselt motiveeris ja põhjustas selle, et minu kaalukauss on muusika suunas kaldu.
Kes on olnud Sinu eeskujud, võibolla mõned koguni iidolid?
Esimeseks oluliseks iidoliks oli vast Albert Järvinen – „Hurriganes“-i kidramees. Soome telekast oli mingi saade, kus nad esinesid ja mingil imekombel sai meil kodus telekast ka 4 -5 lugu lintmaki peale salvestatud. Kohila keskkooli bändiga “Puntra“ üritasime neid ka ise järele mängida ja see inspireeris. Mingil hetkel jõudis minuni Deep Purple’i „Maschine Head“ plaat ja siis olin ikka väga pikalt Richie Blackmore’i mõju all. Richie Blackmore ja tema tolleaegse kitarrimängu peale tagasi mõeldes, läheb tänase päevani südame alt soojaks. Edasi tuli oma Eestimaa mees Andres Põldroo. Oli see aeg, mil Rock Hotell oli tipus, kitarrisoolod „Aeg meid muutnud on“, „Videvik“, „Kell“ …olin lummatud neist, kidrasound, tehniline mänguoskus jne. Ka need Andrese mängitud soolod olid mul lintmaki peal olemas ja ilmselt „Reklaamiklubi“ saatest salvestatud, arvan.
Ühes meie kultuurimaja proovis rääkis trummarist sõber Andres Käsk, et Tallinnas on muusikakool, kus saab elektrikitarri õppida ja seal on õpetajaks Andres Põldroo. Ma sel ajal õppisin klarneti erialal Rapla Lastemuusikakoolis ja minu teadvuses oli teadmine, et õppida on võimalik vaid klassikalist muusikat. Olin nagu puuga pähe saanud. Ma pean sinna kooli õppima saama ja Andres Põldroo peab minu õpetajaks saama – see oli mu kindel otsus. See, et varem oli mul plaan pärast keskkooli lõpetamist TPI -isse elektroonikat õppima minna, lendas peast välja nagu rakett!
Ja ma läksingi Tallinna katsetele ja saingi Otsakooli sisse ja minu õpetajaks saigi Põldroo! Kandideerima tuli tol aastal ca 60 kidrameest ja sisse sai meist 3: Mart Pauklin, Tõnu Hallik ja mina. Lõpetasin Otsakooli 1985 aastal ja edasi tulid juba Eesti Riikliku Filharmoonia bändid. Üks nendest oli ka instrumentaalmuusikat mängiv „Radar“, millega õnnestus kaasa teha 2 kontsertreisi – 1 Siberi avarustesse ja teine Bulgaariasse. Radarit olin ka Otsakooli ajal kuulamas käinud, kitarri mängis tol ajal Nevil Blumberg ja see oli üliäge kava, mida nad esitasid. Ei osanud elu sees ette kujutada, et mõned aastad hiljem õnnestub mul samas bändis endal kidrat mängida. Olen ülimalt tänulik, et mind on saatuse poolt nõnda hoitud ja lausa hellitatud.
Loomulikult olid minu suurteks eeskujudeks ka ans. „Kaseke“ ja selle kitarristid Riho Sibul ja Ain Varts. In Spe ja Erkki-Sven Tüür. Jazzmuusikutest Tõnu Naissoo tegemised ja üldse instrumentaalne muusika kuidagi avaldas mulle suuremat mõju kui vokaal. Ootasin just pigem neid soolosid ja instrumentaalosi muusikas, vokaalsed osad tundusid minu jaoks tol ajal isegi ajaraiskamisena. Välismaa pillimeestest oli veel Larry Carlton selline USA kitarrist, kelle lugusid lausa plaatide kaupa kirjutasin lindi pealt maha ja noot noodilt endale selgeks õppisin. Enesearengu seisukohalt leian, et see oli minu noore mehe arenguperioodil üks olulisemaid tegevusi.
Väga meeldis ka Jeff Beck. Otsakooli ajal elasin natuke aega ühiselamus Tallinnas ja meie kõrvaltoas pesitsesid sellised juba vanema kursuse mehed nagu Peeter Stserbakov, Raivo Narits (Raivoga tegin Radaris kaasa ka need 2 ringreisi, millest eespool juttu oli) ja neil oli grammofon ja S-90 kõlarid. Mäletan, et hommikuseks äratuseks tuli seina tagant korraliku litakaga Jeff Beck-i „Pump“. Oli ilus ärgata selliste helide peale. Mõnus mälestus.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal Sind viimati muusika eest kiideti?
Mul ei ole viisakas sellest rääkida, aga kõige suurem tunnustus on, kui keegi muusik või muudes kultuurivaldkondades tegev inimene, kellest lugu pead, tuleb ja ütleb pärast esinemist sooja sõna. Olen kogu südamest tänulik kõigile, kes minu kirjutatud kitarrimuusikast lugu peavad, minu sooloplaate on kuulanud või sooloesinemistel kohal käinud. Nähes, kuuldes ja saades teie tagasisidet, olen hoopis mina valmis teid kõiki kiitma mulle osutatud au ja inspiratsiooni eest. See ongi see, mis innustab.
Aeg-ajalt juhtub ka seda, et keegi tore inimene tuleb ja ütleb, isegi näit. firmapidudel meelelahutuseks või tantsuks mängides, et „kuule, ma oleksin sind justkui kusagil näinud, et kuidagi tuttav oled“, et „päris hästi mängid“. Võtan seda kui komplimenti ja ei salgagi, et see teeb meele heaks.
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kõiki andekaid ja pühendunuid, noori ja vanu Eesti muusikategijaid, kelle jaoks just muusika ja rännak sellel teekonnal olemiseks ja elamiseks on vajalik valik. Kiidan ka neid, kes selle kunstivormi nimel on valmis loobuma ja ohverdama.
Kus uut plaadimaterjali ja üldse Sinu uut muusikat sel aastal ja lähemal ajal kuulda saab?
Sel aastal on kalendris kirjas üsna mitmed suuremad esinemised minu instrumentaalmuusika projektiga, kus teevad kaasa ja aitavad mind sellised fantastilised muusikud nagu Andrus Lillepea trummidel, Henno Kelp bassil, samuti Kaarel Liiv bassil, Rain Rämmal, Andrus Rannaääre ja Runno Tamra klahvpillidel. Esineme Peipsi ääres Tuletornikontserdil, Augustibluus 2024 Haapsalus, septembris Bassioaasis 2024 Võrus, oktoobris Viljandi Kitarrifestival 2024.
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab Sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
Ma ei arva, et diplom või paber teeb ilmtingimata kellegi profimuusikuks. Või et harrastusmuusik ilma diplomita peaks olema kuidagi erilisem või kehvem profimuusikust. Ka harrastusmuusik võib oma võimete ja oskuste poolest olla vägagi proff. Üldse ei meeldi tegelikult see lahterdamine, aga ühiskonnas laiemalt meeldib inimestele nii teha ja lepin sellega. Võibolla eristab profimuusikut või elukutselist muusikut harrastusmuusikust pigem see kohustus, et ta peab olema teatud tasemel ja hoidma seda taset läbi pideva tegeluse, treeningu või harjutamise. Ja see, et nn profimuusiku jaoks on muusikategemine igapäevane töö. Harrastaja teeb muusikat tavaliselt ju mingi muu ameti kõrvalt, mis on tema prioriteet ja midagi ei juhtu, kui ta mingil hetkel muusikaga ka ei tegele. Nii tema vaimses, kui ka materiaalses maailmas. Elukutselisel muusikul on need asjad tiba teistmoodi.
Kui filosoofilisemaks minna, siis profimuusik on justkui muusikale võlgu kogu oma elu. Harrastajal seda võlga muusika ees aga pole.
Mis on Sinu arvates instrumentaalmuusika puhul tänasel päeval olulisem kas virtuoossus või meloodiline lähenemine kitarrimängule?
Instrumentaalmuusika puhul on kõige olulisem meloodia. See on A ja O. Virtuoossus ja tehnika on hoopis teisejärgulised asjad. Eriti veel virtuoossus, kui see on ainus komponent ja üle eksponeeritud, siis minu jaoks mõjub see kui tühi pakend, millel puudub sisu. Tehnikat tuleb võtta kui tööriista, mitte kui eesmärki omaette.
Kui kuuled mõnda uut kitarrimängijat esimest korda, millised on need olulisemad kriteeriumid, millele Sa tähelepanu pöörad?
Kõige tähtsam asi minu jaoks on mängija toon. Ja see tuleb mängija sõrmedest, mitte aparatuurist, mida kitarrimängija kasutab. See ei sõltu ka pillist. Uskuge või mitte, aga ma kuulan mängija sõrmi ja kui see, mida ma kuulen, mulle meeldib, siis olen võlutud. Järgmiseks on juba nootide valik fraseerimine ehk siis, kui maitsekalt kitarrist mängib. Siis juba tehnilised aspektid nagu see, et kui puhtalt kogu asi kõlab või on vastupidi sogane ja mürane.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid. (kui avalik koht, siis kes võiks olla sel ajal laval)?
Vabal õhtul ma meelsasti veedaksin aega mõne hea raamatu seltsis, viibiksin looduses, kui ilm seda soosib, siis paadiga merel või külastaksin mõnda head teatrietendust. Filosofeeriksin heas seltskonnas elu ja olemise üle ja mul on selleks puhuks ka üks väljund olemas. Sellised asjad ja nagu aru saada, siis mitte just ülemäära avalikud.
Nimeta/soovita pala, plaati, kontserti, mis Sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi. Lisa võimalusel YouTube lingid.
Neid on olnud mitmeid, aga viimase aja omadest „Aristocrats“ Võrus, Frank Gambale kontsert Helsingis,
Mohini Day esinemine Bassioaasis 2023. John Scofield-i Jazzkaare Telliskivi kontsert toob mul tänase päevani kananaha ihule, kui ma selle peale mõtlen. Norra saksofonimängija Trygve Seim koos Kristjan Randaluga Estonia kontserdisaalis meenub. Ma ei ole üldiselt väga suur kontserdikülastaja. Meeldib ka kodus vaikuses viibida.
Milliseid pille täna kasutad?
Täna mängin ma enamalt jaolt IBANEZ Q – seeria pillidega ja mul on neid 2 tükki: 6-keelne ja 7- keelne. Pillidel on peal „fanned frets“, eesti keeli „viltused krihvid“ ja olen avastanud, et see annab ergonoomika mõttes vasakule käele teiste pillidega võrreldes väikese eelise. Pillid on ka n.ö. „headless“ disainiga, mis teeb nendest minu eas noormehele mugavad ja kerged mängida. Olen väga rahul.
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Ma ei tea, kas seda saabki kuidagi paremini korraldada, aga suht keeruline, üle kivide ja kändude, on Eesti meediamaastikul mingisuguse kultuurielu puudutava pressiteatega või uudisega lagedale tulla või eetrisse pääseda. Ma ei soovi siinkohal kuidagi ajakirjandusele tuhka pähe raputada ja ilmselt on sellega kogu maailmas nõndamoodi, et uudis peab müüma. Ja kui uudis on selline, et vot kui tore, et juhtus see ja too, siis ega eriti ei kiputa sellest uudist tehtama. Kehitatakse õlgu ja küsimus on õhus – miks me peaksime sellest just nüüd kirjutama. Aga vot kui selle või tolle tegemise käigus sõitis keegi jalgrattaga vastu puud ja murdis käeluu näiteks, siis see on uudis. Siin on mõttekoht meile kõigile!
Kus Sinu tegemistel saab silma peal hoida?
Toomas Vanem Youtube kanal
