Leslie Laasneril on olnud töökas suvi. Kui täpsem olla, on töökad olnud viimased 25 aastat tema elust. Leslie Da Bassi artistinime taha peituv muusik on Eesti helimaastike erinevaid soppe mudinud alates sellest, kui ta 1989. aastal esimese idablokihõngulise basskitarri Jolana Galaxis kätte võttis ning harjutamiseks koolist poppi tegi. Seda, kuidas kunstikooli lõpetanud teismelisest bassimehest Eesti muusika olulisemaid malenuppude liigutajaid sai, selgitab juba muusik ise.
Tekst: Eleen Änilane
Fotod: Siiri Kumari, Kris Moor
Alustame otsast. Millal sa esimese basskitarri kätte võtsid?
Esimene basskitarr jõudis minu kätte suhteliselt hilja – kui ma õigesti mäletan, siis 1989. aastal. Olin tol ajal juba suhteliselt vana, 15aastane. Enne ei olnud ma kitarriga pea üldse tegelenud. Põhikooli muusikaklassis proovisin kunagi mingi veneaegse rondiga mängida, aga bass oli, jah, esimest korda pihus umbes 89. aastal. See oli Jolana Galaxis − ilge peldik. Selle põlvkonna muusikud ongi kõik alustanud hullude saradega. See on vist loomulik, muud polnud võtta.
Miks just basskitarr? Tavaliselt tahavad teismelised poisid tüdrukutele meeldimiseks laval ikka kitarrisoolosid keevitada.
Jah, kitarriga käib kaasas see hõlmad lahti kuskil frontline’is soolo väänamine, aga ma kuidagi loobusin sellest väga kergelt ega ole selle eest kunagi võidelnud. Kui bass, siis bass. See on ju ka äge pill − soolokitarrikujuline ja puha, lihtsalt keeli on vähem peal.
Tagantjärele on naljakas seda meenutada. Ma arvan, et alguses tahtsin ka soolokat mängida. Mul on meeles kaks episoodi, mis mind bassi poolele kallutasid. Märjamaa põhikooli ajal oli üks vanem sõber Loit, kellega mul oli hea touch, ja me otsustasime hakata bändi tegema. Tol ajal kuulasime metal’it ja siis tuligi muidugi kohe metal’it tegema hakata. Mäletan, et ma aitasin tal maja tuulekasti värvida, ja seal arutasime, et mis bändi võiks teha ja mis musa mängida. Tema tahtis kindlasti kitarri mängida. Ütlesin okei, eks ma mängin siis bassi.
Ja teine moment, mis aitas natuke kaasa: üheksanda klassi lõpus põgenesin Märjamaalt minema ja kuna kunsti- ja muusikakalduvus oli mul suur, tulin Tallinnasse ning sugulased sokutasid mind Kopli kunstikooli. Nendesamade sugulaste väga hea tuttav oli Paul Kikerpuu − Eesti üks paremaid bassimehi ever. Teadsin, et ta on suguvõsa ringis sees, ja tekkis lootus, et äkki pääsen tema juurde õppima. Ei mäleta täpselt, kumb sündmus oli eespool, aga umbes niimoodi need otsused käisid.
Paul Kikerpuu juurde õppima saades otsustasingi minna Otsa-kooli bassi erialale. Miski muu mind ei huvitanud kui ainult basskitarr − selles tahtsin kõik saavutada. (Naerab.) Tallinnas passisin hommikust õhtuni kodus ja mängisin – tõusin üles, mängisin, vahepeal sõin, ja muudkui mängisin seda kuradima Jolana bassi. Paul oli väga hea õpetaja, aga draama seisnes selles, et ma jõudsin tema juures käia ainult mõned kuud ja siis läks ta Soome elama. Tal olid väga head pillid ja ma nägin ära, milline on see päris pill ja päris saund. Ta ise oli ju funky-mees, ja kui oled sellises eas ning keegi paneb perfektselt ees, siis see võlus mu täiesti ära ja ma teadsin, et bass on kindlalt minu pill ning ma ei taha kitarri nähagi. Paul õpetas mulle noodialged ja muu sellise ABC selgeks. Õppisin mingitest orkestripartiidest hästi lihtsaid asju, näiteks positsioone ja kuidas käsi hoida, ning pärast tema lahkumist läksin teemaga ise edasi.
Bassimeestel ei ole üldiselt bändides suuri liidriambitsioone, sinuga on teistpidi juhtunud…
Bassimehed on, jah, alati kuskil nurgas mingid suvalised tropid. (Naerab.) See on vana rokkbändi skeem, et kui vaja bändi teha, siis tuleb alati viimasel hetkel meelde, et ahjaa, meil on ju bassimeest ka vaja, kust me selle bassimehe veel leiame – ja siis võetakse viimane tropp, kes ette jääb. Trummarid räägivad ka alati, et nad on kuskil taga ja keegi ei tea neist midagi. Lauljal, klahvpillil, soolokitarril ja trummidel – neil kõigil on mingi imagoloogiline koht. Bassimehed on üldiselt nagu jalgpallis kaitsemängijad, nendest räägitakse suhteliselt harva…
