Nagu lubatud, räägin nüüd veidi täpsemalt ja alustan oma kogemustest plaadimüügiga, ehk teinekord jõuan ka muust kirjutada. Ütlesin, et klassikalise muusika plaate pole kerge müüa ja põhjuseks on lihtsalt selle valdkonna ebapopulaarsus. Ma tean, et siin on alati palju vastuvaidlejaid, aga vaatame korraks numbritele näkku:
Konkurentsitult kõige populaarsem pill maailmas on kitarr – 125 000 000 Google otsingut kuus. Teisel kohal 55 miljoniga on klaver. Kolmandal kohal Guitar Hero, mis polegi ju pill ja tegelikult läheb selle 125 miljoni hulka, aga märkimisväärne siiski. Kui nüüd vaadata, kus on klassikaline kitarr, siis oma 1,22 miljoni otsinguga kuus moodustab ka umbes 1% kõikidest kitarriga seotud otsingutest. See on üsna jäme statistika, aga näitab proportsioonid ja turusituatsiooni enam-vähem ära. Seega on mõistetav, miks klassikalise kitarrimuusikaga plaate on raske müüa.
Mina tegin oma plaadile muusikat valides kogemata õigeid valikuid ja sinna sattusid suuresti lood, mida teistest rohkem kuulda tahetakse ja otsitakse. Uue plaadi teen juba puhtalt Google’i tulemuste järgi. “The Dance Album” oli mõeldud raadiotes mängimiseks, seega lasin seda kompresseerida ja jälgisin, et oleks erineva meeleolu ja pikkusega lugusid. Oma 3-aastasest Klassikaraadio kogemusest teadsin, et need asjad on väga olulised.
Edasi – kui plaat on valmis (salvestatud, kujundatud, masterdatud, monteeritud, toodetud ja pakendatud), saab seda müüma hakata. Õigemini – müüki peaks alustama palju varem, aga räägime just selles järjekorras. Nüüd tuleb lahendada kaks probleemi: 1) plaat peab olema turul kättesaadav 2) huvilised peavad sellest teada saama
Mina valisin statistika ja ka sõprade (Rondellus, Muriel Anderson) kogemuste järgi USAs müüjaks CDBaby. Plaaditurust suurem osa on seal netti kolinud, mis teeb eestlase jaoks asja muidugi mugavaks. Kui plaadid Ameerikas kohal olid, ei saanud ma muidugi lootma jääda juhuslikule leidjale, vaid tellisin plaadile raadiopromo Kanada plaadifirmalt Phoenix Classical. Mõne tuhande euro eest saatsid nad plaadid 50-le USA klassikalise muusika raadiojaamale (koos tütarjaamadega üle 80 jaama) ja koostasid promomaterjalid ning trackisid mõned kuud ja kogusid infot. Oleks ma panustanud rohkem raha, oleksin saanud ka arvustused heades ajakirjades (jah, need ei tule iseenesest:), aga tahtsin katsetada, kuidas asi üldse toimib.
Plaat võeti hästi vastu, mängiti kiiresti kümnete jaamade eetris, valiti mitme jaama nädala plaadiks ja hopsassaa – müük läkski käima! Mis edasi sai, sellest järgmisel korral.