„Sinu jaoks – neeger – oli Johnny Ramone bassimees, kes otsustas hakata kitarristiks,” võiks ühe Kreisiraadio parafraasiga teema kokku võtta ja unustada. Võiks, kui see otsus polnuks ajalooline.
Tekst: Mart Niineste, Eesti Päevaleht
Foto: Bill Wilson
8. oktoobril 1948 ehitustöölise perre sündinud John William Cummings kuulus põlvkonda, kelle jaoks esimene lapsepõlve kokkupuude popmuusikaga oli Elvis Presley ja kes tegi oma esimesed õlled-suitsud The Beatlesi USA-invasiooni ajal. Mida nad hiljem Jimi Hendrixi saatel tegid, sellest ma parem ei kirjuta. Igatahes leidsid nad lõpuks, et Iggy Pop & The Stooges on täpselt see, mida nad vajavad.
See oli idealistide põlvkond, kelle mõttemaailma vormisid unistus Elvise kuulsusest ning vaimustus The Beatlesi täiuslikust grupiidentiteedist. Ja kui rokkmuusika lõpetas 70ndatel rokkimise ning keskendus kitarrisoolo ajal võimendist välja lendavale liblikaparvele (loe: oma naba imetlemisele), korraldasid nad revolutsiooni. Aga punk-rokk kehtib muusika mõõdupuuna tänaseni.
Kõige lihtsam raske asi maailmas
Johnny Ramone alustas muusikuteed 60ndatel koolibändis Tangerine Puppets bassi mängides. Kitarrile läks ta üle alles Ramonesi ajal. Tema moodi mängida on pealtnäha lihtne: seisa, jalad harkis, et kitarr napilt mune varjaks, ning võta vasaku käega ainult barré-duure ja sae paremaga kogu jõust keeli. Pigem poosetamine kui mängimine?
Aga ei ole. „Downstrokes, always downstrokes,” on Johnny oma parema käe töö kohta öelnud. Just 4/4 rütmis koliseva hihat’iga sünkroonis ülevalt alla tõmmatud akordid ja neid dubleeriv, teinekord oktaav kõrgemalt mööda root note’e mängitud bass on ramonesliku jõulise ja tiheda kõlapildi aluseks.
Et parema käe ranne tunnise, praktiliselt pausideta seti üle elaks, peab see käima lõdvalt. Selleks peab käsi olema võimalikult sirge. Kuna sirge käsi on liiga pikk, peabki kitarr rippuma kusagil munade kandis. Jäiga randmega mängides on käsi juba kolme loo järel krampis ja tempo lonkab nagu jänes tõkkejooksurajal.
Johnny taotlus oli unikaalsus ning, vastandudes teadlikult oma aja üha kõrgenevatele mängustiili- ja tehnikanormidele, lõi Johnny endast kui kitarristist müüdi, kes kunagi ühtegi lihtakordi ei mängi, rääkimata kitarrisoolodest. Tegelikult tõmbas ta lugudes „Chinese Rocks” või „California Sun” hädavajalikud soolokohad ja keelevenitused ära küll. Aga „Cretin Hopi” algus- ja vahekäik käis alati lihtakordidega.
Me-ei-oska-mängida on kõigest pungi hoiak, mida pahatihti võetakse sõnasõnalt. Kitarrist oskab mängida siis, kui ta tuleb bändis valitud stiili piires toime. Ausalt öeldes puuduvad usaldusväärsed andmed Johnny tegeliku mänguoskuse kohta. Kahtlustan, et tasemelt oli ta pigem korralik hobimängija. Laval seadis piirid bändi kontseptsioon ning stuudios aitasid soolotada paremad pillimehed.
Seersant Johnny
Johnnyst kujunes ruttu Ramonesi tegelik liider. Ilma tema jalad-maas-käed-puusas-pilk-peal hoiakuta olnuks bändi loomejõud hädas. Joey kannatas raskekujulise obsessiiv-kompulsiivse häire all ning Dee Dee oli bipolaarne ja laia profiiliga narkomaan.
Kui nad said tehtud, saan mina ka. Nimodi palju bände alustas 1977-1995 aastal.