Ükskõik millist pilli õppides tuleb mängijal aja jooksul omandada hulk oskusi:
mängutehnika,
repertuaari tundmine,
noodist lugemine,
ansamblimäng,
õpioskused.
Tekst: Kristo Käo
Foto: Kris Moor
Siin rubriigis kirjutan aja jooksul kõigist neist oskustest, kuid alustan mängutehnikast. Selge, et mis tahes pilli mängimiseks on vaja teha liigutusi. Need moodustavadki mängutehnika ja eraldi võttes kutsutakse eri liigutusi mängumehaanika elementideks.
Lühidalt öeldes on asi lihtne: hea klaverimängija vajutab heli tekitamiseks õigel ajal õige klahvi peale ning teeb seda õige sõrme ja tugevusega. Kitarrimängija peab aga enamasti ühe heli tekitamiseks kasutama mõlemat kätt, ja nii jagunevadki mehaanikaelemendid parema ja vasaku käe tegevusteks.
Inimene suudab hoida korraga tähelepanu 2-3 tegevuse juures. Kui aga juba põhilisi mehaanikaelemente on kümmekond ja peale selle peame arvestama ka muusika, mälu ja publikuga, siis tekib küsimus, kuidas inimene üldse pilli mängida saab? Vastus on lihtne: mängida saab ainult juhul, kui mängumehaanika toimib automaatselt. Selleks, et viia asi automaatika peale, tuleb elemente eraldi harjutada. Süsteeme on mitu, neist üks efektiivsemaid on R. Iznaola „Kitharologus”. 45–90 minutit harjutamist päevas on piisav, et areneda.
Vaatame, kuidas eri mehaanikaelemente muusikas ära tunda. Vaido Petseri „Purjekas” eeldab päris paljusid oskusi, kuid on siiski jõukohane kõigile, kes aasta-paar kitarri mänginud…
Edasi loe ajakirjast “Kitarr” 1/2011
Kuula helinäidet: Vaido Petser. Purjekas
