Eelmises Kitarri klassikarubriigis ilmus prelüüd tšellosüidist nr 1 (BWV 1007) kui näide ühest lihtsamini mängitavast palast J. S. Bachi seadetest klassikalisele kitarrile. Üllatavalt kitarriliku fraktuuriga prelüüd peaks sobima igale keskastmesse jõudnud kitarriõpilasele jõukohaseks sissejuhatuseks Bachi muusikasse.
Tekst: Mait Martin
Foto: internet
Fuuga, mis ilmub siinses numbris tavalisest detailsema vasaku käe sõrmestusega, kuulub aga vaieldamatult kitarrirepertuaari kullafondi ning eeldab juba hobikitarristi seisusest kaugemale küündimist. Kolmehäälne polüfoonia, mis on siin küll tegelikult kahehäälne, ei ole kitarri peal just eriti mugav mängida, kuid võrreldes viiuldajatega, kelle põhirepertuaari see fuuga samuti kuulub, jõuavad kitarristid usina harjutamisega pisut rutem sihile.
Iga pikem reis algab teadupärast esimesest sammust, mis kitarrimängijale tähendab esimese takti mängimist. Ja kui see enam-vähem ladusalt sujub, võib ju ka edasi proovida ning kes teab – võib-olla jõuab sellise akriibilise sõrmestuse abiga kaugemale, kui esialgu arvata võis.
Nagu juba eelmise numbri tekstis mainisin, on sõrmestus äärmiselt individuaalne nähtus, millel puudub lõplik ja valmis kuju. Nii palju kui on erinevaid mängijaid, on ka erinevaid versioone. See aga ei tähenda, et üks sõrmestus oleks teisest halvem, loomulikult mitte – igast variandist võib enda jaoks paar uut mõtet ja ideed laenata ja niimoodi kujunebki lõpuks see enda oma, see „maailma parim”.
Kindlasti tuleks nüüd küsida, et miks puudub täielikult parema käe sõrmestus. Miinimumvariandis peaks ju vähemalt uue fraktuuriga lõikude alguses andma paari-kolme sõrmega vihje, mismoodi parema käe sõrmestust kujundada.
Põhimõtteliselt hea ja väärt mõte, aga siinkirjutaja jääb põikpäiselt arvamuse juurde, et Bachi fuuga juures tekivad raskused mitte parema, vaid just vasaku käe sõrmestuse tõttu. Lisaks on noodikiri, kus iga noodi kõrval mõlemad sõrmestused seisavad, puht visuaalselt väsitav lugeda.
Lisan eraldi paar kommentaari lõikude juurde, kus pakutud sõrmestus võib näida pisut ebaharilik.
Lõigus [C] (taktid 44–53) on eesmärk luua võimalikult analoogseid akordilisi järgnevusi. See ei õnnestu küll sajaprotsendiliselt, ent pärast asjaga tegelemist on võimalik saavutada suhteliselt sarnane kõla just laskuvate arpedžode juures taktides 47–48 (veidi ebaharilik sellepärast takti 47 viimane löök 2–3–4–0).
[D] (takti 77 esimene pool) paistab esimesel pilgul oma edasi-tagasi libiseva 2. sõrmega pisut veider, aga selline lahendus ei ole sugugi halvim. Vaata ka takti 64 kolmanda neljandiku 4. sõrme või takti 79 teise neljandiku 4. sõrme. Sama sõrmega kaelal edasi-tagasi liikumine on asi, mida kitarristid millegipärast pisut pelgavad, sest eks tuleb seda õpikus üsna harva ette, ja kui tuleb, siis ka ainult ülimalt efektse glissando mängimisel. Ma arvan, et siin tasuks pisut šnitti võtta viiuldajate ja tšellistide käest ja end raamatutarkustest korraks lahti raputada.
Sellest vaimust on tingitud ka takti 91 teine pool ääretult ebaõpikuliku lahendusega, mis aga tõepoolest toimib, kui soovida kõlalist ühtsust eelmises, 90. taktis toimuvaga.
Siinses väljaandes on teadlikult täiesti loobutud kaunistuste ja kadentside väljakirjutamisest. See on teema, mida on esiteks ülimalt raske kirjalikult ammendavalt käsitleda, kuigi kindlasti leidub spetsialiste, kes seda teemat valdavad. Teiseks on kaunistuste ja kadentside mängimine väga palju sõltuv mängija muusikalisest maitsest. Kolmandaks saab siinkirjutaja end välja vabandada ajaloolise alibiga, et ka barokiajal ei kirjutatud kaunistusi nootidesse sisse, sest iga mängija teadis niikuinii, kuidas kaunistusi kasutada. Ja neljandaks, mis on minu arvates kõige suurem argument kaunistuste vastu, on tõsiasi, et enne kui hakata noote kaunistama, peavad noodid üleüldse olemas olema. Ja seda saavutab alati pisut lahedamalt, kui kaunistused noodist puuduvad. Kui nooditekst on omandatud ja pala voolab, siis pole mingi probleem ka kaunistustega alustada. Vastasel korral aga pusitakse trillerite ja mordentidega, aga muud lugu nagu polegi. Kõlab väga ebapoeetiliselt, aga kahjuks kipub tihti nii minema.
[E] (takt 78) on võrreldes paljudes teistes väljaannetes nähtutega väga hõre, s.t. vaid kolmehäälsete akordidega esimesel ja kolmandal löögil ning kahehäälne teisel ja neljandal. Kes soovib, võib siia neljahäälsed akordid sisse panna: E7–Am–D7–G.
Minu arvates läheb aga siis keskmise hääle laskuv liin d–c–c–h kaduma ja saavutatu ei tee asja paremaks.
J. S. Bachi palad klassikalisele kitarrile pakuvad avastamist ja naudingut juba alates Segoviast umbes 100 aastat tagasi ning teevad seda kindlasti ka 200 aasta pärast. Siinne sõrmestus ei ole midagi muud kui väikene abi neile, kellel see avastamisrõõm veel ees on.
Lae siit alla terve noot PDFina:
Bach Fuge BWV 1000_by: MaitMartin
Kuula kuidas pala kõlab, ja kontrolli MatchMySoundiga oma mängutaset:
