Ma olen oma elus pidanud küllaltki palju kitarre ostma. Endale muidugi vaid mõned, aga õpilastele või Kitarripood.eu jaoks sadu ja sadu. Mõned aastad tagasi olin sage klient muusikapoodides, et oma õpilastele pillide ostmisel abiks olla. Olen ostnud ka kasutatud pille nii lehekuulutuse peale kui sõpradelt ja sõprade sõpradelt. Muidugi ka netist ja kataloogidest. Ja loomulikult pillimeistritelt!
Eks juhtumeid on erinevaid, aga nii suure ostmiskogemuse peale võib juba ka üldistusi teha. Kõige lühem ja kiirem on ostuprotsess netipoe puhul ja kõige pikem muidugi pillimeistri käest ostes. Meistri juures käid nagu rätsepa juures pidevalt ja pärast ostu ka aeg-ajalt. Need on alati positiivsed kogemused, sest meister teeb pilli ju spetsiaalselt sulle ja on väga huvitatud, et see oleks nii hea kui vähegi võimalik. Meistrilt ostes puuduvad ka vahendajad ja kõik on kuidagi väga inimlik. Meister pole müügimees, aga loomulikult ta usub enda töösse.
Praegust postitust kirjutama aga ajendas mind üks lugejakiri märtsikuu Guitaristis. Lugu oli selline, et üks mees läks välja plaaniga endale kitarr osta. Ta käis läbi terve tänava jagu kitarripoode (Inglismaal on see tõesti võimalik!) ja mitte kusagil ei tulnud keegi temaga rääkima ja uurima, mida ta tahab, kuigi ta proovis erinevaid pille ja raha taskus sügeles. Selle asemel rääkisid müüjad omavahel ja tundsid end hästi. See lugu pole mitte millegi poolest uudne, aga kuna kuulen oma sõpradelt pidevalt samasugustest kogemustest, siis oli kuidagi tuttavlik lugeda, et näe – mujal sama jama! Mõned inimesed, eriti need, kes alles alustavad kitarrimängu, ei julgegi poodi minna, sest nad ei taha kuulda, kuidas müüja räägib, kui kõva mängumees ta ise on ja pidevalt kitarri käest rabab, et oma mängu demonstreerida.
Muide, ega see ei ole ainult pillipoodide probleem! Läksin ükspäev vaatama, kas minu uus DVD on Apollos letile jõudnud ja seda mitte leides oleks tahtnud müüjatelt küsida, aga kõik 6 (!) naist olid leti taga ametis omavahel suhtlemisega ja tundus kohatu neid segada. Kui aga minna mõnda antikvariaati, kus müüja on ka omanik ja lisaks raamatufänn, siis loomulikult kujuneb suhtlus hoopis teistsuguseks. Eks see kõik on mõistetav, aga vahel lihtsalt tundub see nii ebaloogiline, et näib üldse imena, et poed pankrotis pole 🙂
Millised on sinu kogemused kitarri ostmisel? Minu isiklikest pillidest ja nende ostmisest saab põhjalikumalt lugeda selle väikese e-raamatu lõpust, mida saab tasuta endale Kitarripood.eu lehelt saata.
Minul oli päris hea kogemus Standford music’us, kui endale kidravõimu käisin otsimas. Ma nendest tuhkagi ei teadnud ja müüja tutvustas tooteid ning rääkis neist ilma igasuguse üleolekuta. Oli kohe selline hea tunne, et võin ka kõige rumalamaid küsimusi temalt küsida. Hiljem lubas ta mul poest endale meelepärase kidra valida ning jättis mu üksi võimendite ruumi proovima.
Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen naissoost, aga mul ei ole küll siiani pillipoodides erilisi probleeme ette tulnud. Vastupidi, need poed on minu jaoks kõige meeldivama teenindusega kohad ning käin seal hea meelega. Loomulikult, nagu alati, on ka erandeid. Ma ei tea, kas antud müüja vastavas poes veel töötab, sest ma põhimõtteliselt pole sinna enam sattunud, aga tema müügioskus andis küll kõvasti soovida. Ja põhjuseks oligi just see, et minu kõik eelnevad (ja ka järgnevad) kogemused on olnud niivõrd head, et idealistlikult arvasin seda kõikides pillipoodides samamoodi olevat. Ma ei hakka ütlema, mis pood see oli, sest selle müüja halva teenindusoskuse korvas poe omanik, kelle suhtumine võrreldes eelnevaga oli nagu öö ja päev. Pealegi ei ole halbadest asjadest ilus rääkida. Seetõttu mainin hoopis ära poed, mis minu arust oma suhtumise eest kiitust väärivad: esiteks juba eelnevas kommentaaris kiidetud Stanford Music ning teiseks IS Music Team
Kõigile neile, kes pole siiani julgenud pillipoodi minna, võin julgustuseks öelda, et kuna märts on hea teeninduse kuu, siis tasuks ehk proovida:)
oma esimese pilli (ja hetkel ka praeguse, kuigi on plaanis kõrvle veel üks soetada) ostsin interneti kaudu umbes aasta tagasi. Tuhande krooniga sain Yamaha pilli (akustiline) koos kohvriga ning siiani mu sõbrad vangutavad pead, et kuidas ühel inimesel sedasi vedada saab 🙂 Kitarr on uskumatult hea kõlaga ning seda on ka üsna mugav mängida. Ostsin küll põrsa kotis, kuid seekord vedas tohutult.