Kui teile on vaja seletada, kes on Riho Sibul, siis loete ilmselgelt vale ajakirja. Aga mingis teises mõttes on seda aeg-ajalt just vaja teha – seletada ja üha uuesti mõtestada. Vaadata tema muusikasse, kõigesse sellesse, mida ta aastakümnete jooksul mängida on jõudnud, olgu jutuks siis Ultima Thule või In Spe või improvisatsioonilisemad ühendused näiteks Robert Jürjendali ja Ain Aganaga. Kuulata ja kõrvutada plaate, mis meeleolult erinevad, kuid siiski omavahel nähtamatute raamistustega seotud on. Ning jah, kui võimalust on, küsida temalt ka mõned küsimused selle kõige juurde.
Aiman, et nende küsimuste osas on Sibulal tegelikult üks ja universaalne, ehk natuke ka tõrjuv vastus – kõik on peidus tema muusikas eneses, sõnadesse on seda kõrvaltvaatavat pilku raske ja ebamugav panna. Aga isegi kui ta ei vormista oma vastuseid intervjuukontekstis mitte tingimata kergesti ja sujuva sõnaohtrusega, on tema mõtlik, kaaluv ja otsiv rääkimise viis tema kitarrimängu omaga kummaliselt sarnane. See nõuab tähelepanu ning kuulamise, keskendumise võimet. Nõnda me siis üritasimegi…
Tekst: Tõnis Kahu
Fotod: Mari Rostfeldt, Harrieti Stuudio
Kas sinu jaoks on olemas mingi jälgitav trajektoor, kuidas muusik nimega Riho Sibul on aja jooksul arenenud?
Küllap mingi selline on olemas, aga ma ise sellele väga täpselt küll osutada ei oska. Ega mulle ei meeldi tegelikult ka n-ö üle õla tagasi passida. Tõsi küll, ma olen vanu asju üle kuulanud – Kasekest, In Spe’d, VSP Projekti… Ja mõnigi kord olen üllatunud. Võib-olla sõna „tingimatu” iseloomustaks seda perioodi, mingi ausus ja jäägitus. Noor inimene ju ongi selline.
Sulle näib su loomingu igas faasis tähtis olevat selgus ja ausus eneseväljenduses. Kas saame siiski kas või metafoorina öelda, et on olemas mitu erinevat Riho Sibulat, mille vahel kõik ei peagi seoseid nägema. Või peaks lähemalt vaadeldes siiski ilmnema, et kõik lähtub ühest väga selgest allikast.
Ma ju tahaks uskuda, et algimpulss on mingil moel üks ja jagamatu. Ja muidugi on see seotud tõerääkimisega. Mulle on kunagi öeldud, et kui üldse mitte valetada – ei endale ega teistele – siis muutub elu lihtsaks ja kergeks.
Aga võib ju ka loovalt valetada.
Jah, seda muidugi. Võib-olla mingi piirini räägib kunstnik tõesti ilusasti, et olla karmist reaalsusest kuidagi kõrgemal. Aga ma hästi ei oska selles suunas edasi mõelda. Ma räägin siinkohal ikka rohkem iseendale valetamisest ja sisimas ausaks jäämisest.
Erinevalt näiteks kirjanikust või maalikunstnikust seisab muusik paratamatult oma teose kõrval. Ja erinevalt paljudest muusikutest – Tanel Padar näiteks tuleb meelde – tundub sinu jaoks lavalolek olevat väga pingeline ja kohati isegi ebamugav protsess. Pean silmas seda, et sa keskendud rohkem enesesse ja pole väliselt väga ekspressiivne. Kui saab nii küsida, siis mis tõuge see üldse oli, mis tõi sind teiste muusikute varjust välja – instrumentalisti rollist esiplaanile?
Jah, lavalolek ongi väga pingeline protsess! Mulle see tõepoolest mugav ei ole, aga sel pole vist ka ülearu tähtsust, sest ega mul polegi mingeid suurteoseid, mille kõrval peaksin laval kuidagi eriline välja nägema. Minu kehvapoolse keskendumisvõime puhul on see sinu kirjeldatud sissepoolepööratus vist tegelikult lihtsalt vältimatu. Keegi kunagi ütles, et sa pead alati mängima, nagu oleks see su viimane kord – nii et see pole lihtne. Kui sa aga küsid, et miks ma laulma hakkasin, siis selles ei ole iseenesest midagi glamuurset. Slavka Kobrin Ultima Thulest lihtsalt ütles, et Sina hakkad nüüd laulma ja kõik.
Ma ei saaks ka öelda, et sa oleksid otsinud viisi kõlada „nii, nagu keegi teine pole varem kõlanud”.
Noo? Ma ise tunnen ennast küll teiste kitarristide hulgast ära!
