„Kui keegi mu pille näeb, siis on alati esimeseks reaktsiooniks: „Oo, äge, sa peaksid neid müüma hakkama!” Järgmisena küsitakse tavaliselt, et kas ma puust kitarri olen proovinud teha,” naerab Ronald Remma, kes hobi korras meisterdab kitarre ja basskitarre, millelt ei leia ühtegi puitosa.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor, erakogu
Me kõik teame, et kitarre valmistatakse puust. Seejuures mitte suvalisest puunotist, vaid hoolikalt väljavalitud, aastakümneid kuivatatud ja erakordsete kõlaliste omadustega puidust. See on nii iseenesestmõistetav, et mingist muust materjalist ses aspektis rääkida tundub lihtsalt ketserlik.
Samas, kui natuke põhjalikumalt kitarrinduse ajalukku süüvida, leiab sealt piisavalt meistrimehi, kes on kitarri ehitamisel ka teistsuguseid materjale katsetanud. Lõppkokkuvõttes oli isegi esimene elektriline kitarr – 1931. aasta Rickenbackeri Frying Pan − üleni alumiiniumist tehtud. Kitarrid, mis oleksid valmistatud vaid metallist, on siiski haruldasemad kui mitmesugused hübriidvariandid. Viimastest ühed tuntumad on Travis Beani 1970ndatel valmistatud alumiiniumkaelaga kitarrid. On arusaadav, mis pillimeistrit selleks motiveeris – puit orgaanilise materjalina on tundlik õhuniiskuse ja temperatuurikõikumiste suhtes ning alumiinium seevastu peaks rõõmustama pilli omanikku parema hääles seismise ja stabiilse intonatsiooniga, samuti ei lähe selline kael kunagi kõveraks ega pooleks. Tõsi, Travis Beani kitarridel on metallist vaid kaela alumine, kandev osa, sõrmlaud aga siiski vanast heast roosipuust. Pillid, mille alumiiniumkere külge on kruvitud puidust kael, on isegi sagedasemad. Seeriatootmisse jõudnud säärastest instrumentidest on tuntuim ilmselt Tokai Talbo – peale vastupidavuse toimib materjal tõhusa varjestina ja vähendab oluliselt müraprobleeme.
Aga aitab kõrvalepõikest ajaloo radadele ja tuleme tagasi meie loo peategelase juurde. Õigupoolest ei peaks üllatuma, aga võtab ikka tummaks küll, kui selgub, et Eestis elab ja tegutseb mees, kes on võtnud endale südameasjaks metallist kitarride tegemise.
Kuidas selline asi juhtus?
Ma olen ametilt plekksepp, teen ventilatsioonisüsteeme ja nooremana olen ka bändi teinud, aga viimasest sellisest üritusest on juba jupp aega möödas. Huvi aktiivse muusikategemise ja pillimängu vastu vaibus, aga päris selga sellele valdkonnale polegi vist võimalik keerata…
Loe pikemat intervjuud pillimeistriga ajakirja talvenumbrist (Kitarr nr 9).
Ja vaata ka videokatkendit:
