„Bassi mängimine on sügavalt teraapiline – kui tulen 15−20tunniselt koolitamis- või nõustamissessioonilt kurnatult koju ja kui saan kas või paar minutit mängida, hakkab kohe parem. Bassihelid annavad energiat, vibratsioon justnagu laeb inimest,” ütleb Margus Alviste, basskitarrist, keda keskealised inimesed mäletavad ansamblitest Vanemõde ja Just Knud Qvigstad ning keda tänapäeval võib ilmselt pidada suurimaks basskitarrinduse spetsialistiks Eestis.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor
Margus, nagu paljud teisedki tulevased muusikud, sai esimese karastuse koolibändidest. „Kui 37. keskkooli koolibänd, kus olid Henry Laks ja muud põnevad tüübid, lõpetas, siis tekkis meie, noorema põlvkonna võimalus. Mina pidin küll alguses laulma, aga kuna hääl oli matt, siis üks vanem koolivend ütles, et mängiksin parem bassi, ja näitas esimesed kolmkõlad ette. Eelmise koosseisu bassimees oli olnud Elmo Nüganen, nii et hea eeskuju oli ees,” naerab Margus. Pisut hiljem tegi Margus koos Mart Soo, Roland Ranna ja Eeri Kasega džässrokki koosseisus, millest keegi midagi ei tea ja mille nimigi talle enam ei meenu, aga mis andis muusikuks saamiseks vaat et põhilise impulsi.
Vanemõega liitus Margus pärast sõjaväeteenistusest naasmist. „Kui olin esimesi päevi armeest tagasi, kohtasin tänaval Andrus Kerstenbecki, kes esimese asjana küsis, kas mul pill on. Kui ma sellele jaatavalt vastasin, järgnes teadaanne, et homme on Vanemõe proov, ole kohal. Esimene mäng tuli nii kiiresti peale, et pooli lugusid polnud ma jõudnud proovis veel läbigi mängida. See nägi siis nii välja, et Andres Aak hõikas kõrvalt järgmise akordi ja mina pidin selle asja juures väga veenvat nägu tegema.”
Vanemõde oli populaarne ja tiheda esinemisgraafikuga ansambel, mis võimaldas elada täisverelist rokkstaari elu. „Sai teenitud nagu suure tehase direktor ja ema viskas tuhandeid fännikirju prügikasti, et isiklik elu päris sassi ei läheks.” Populaarsuse põhjuseks arvab Margus selle, et tolleaegsetel noortel polnud peale muusika eneseväljenduseks eriti võimalusi. „Siiamaani kohtan koolitustel aeg-ajalt auditooriumis inimesi, kes räägivad, kuidas nad valgeid kitleid varastasid, et tulla fännina Vanemõe kontserdile.”
Loe täismahus intervjuud ajakirja sügisnumbrist
KITARR 12/2014
Videokatkend:
