Tartu kitarrist Andres Roots on sellest kuust California kitarrivõimendite tootja ZT Amplifiers ametlik artist − nagu näiteks ka Andy Summers (Police), Billy Gibbons (ZZ Top), Jason Newsted (Metallica), Jeff Tweedy ja Nels Cline (Wilco), Thurston Moore (Sonic Youth) ja kunstnik Kalev Mark Kostabi noorem vend Paul Kostabi (White Zombie). Eestis ZT tooted müügil ei ole.
Tekst: Kris Moor
Fotod: Leif Laaksonen
Kui muusikule tehakse ettepanek hakata mõne kuulsa brändi ametlikuks artistiks, siis paljud ilmselt mõtlevad, et nüüd on õnn ja stabiilne “muusikupalk” käes. On see nii?
Ma ei ole küll kuulnud, et selliste asjadega regulaarne “palk” kaasas käiks, aga märkimisväärsed soodustused kahtlemata on. Võib-olla veelgi olulisem on teadmine, et kui sul mingi mure on aparaadiga, millest sa oma igapäevatöös sõltud, siis Californias tõesti võetakse toru ja tegeldakse probleemi või tellimusega kohe ja mitte kahe nädala pärast. Ennekõike on see aga siiski PR-diil: mina promon neid ja nemad mind.
Miks nad just mind välja valisid, on muidugi omaette küsimus: Soome bluusiskene on ZT-mängijaid täis ja kui me kevadel Ismo Haavisto ja Los Angelese kitarristi Jim Robertsiga seal kolme slaidkitarristi-tuuri tegime, olime kõik kolmekesi veendunud Lunchboxi-mehed… Mis ma muud oskan arvata, kui et ju ma siis paistan ülemere hästi silma…?
Kas sellega kaasneb ka rida kohustusi ja piiranguid?
Piirangutest antud juhul juttu pole olnud, kohustuste osas küsiti, et kas ma olen vajadusel nõus pillimessidel Lunchboxi promomas käima, ja mina olin nõus küll.
Kuuldavasti tehakse ka selliseid pakkumisi, et “vahetage nüüd kogu oma bändi kola meie toodangu vastu,” aga mulle ei ole sellist juttu räägitud: nii Lunchboxi võim kui Waldeni kitarr olid asjad, mis ma olin ise endale välja valinud ja juba mõnda aega kasutanud, artisti-jutt tuli takkajärgi.
Mis selles Lunchboxis siis nii erilist on?
Väike, aga tubli: rösteri-suurune võimendi, mis lisakabinetiga ühendades toidab ära 200W Marshalli torni ja PA-sse ühendatuna annab liinist välja täpselt sama saundi, mis tema pisikesest kõlarist tuleb, ainult palju suuremana – madalat otsa tuleb liini pidi täpselt samapalju kui Ampegi bassivõimust. Ja oma olemuselt on Lunchbox transistor-võimendi, mis käitub nagu vanaaegne kahe nupuga lambikas… Mulle sobib!
Igaks juhuks ütlen kohe ära, et minu äsjailmunud albumil seda võimendit veel ei kuule: kõik kitarripartiid olid salvestatud enne, kui ma läinud suvel oma Lunchboxi kätte sain.
Kuidas värske plaadiga läheb?
Plaadiga läheb hästi, Hollandi väljaanded kirjutavad, et “Winter” kuuluvat aasta parimate bluusiplaatide hulka ja olla koguni parem kui Rolling Stonesi uus bluusiplaat, mida ma ise küll veel kuulnud ei ole… Aga eks nüüd on juba jõulupaanika igal pool, asjalikumaid kokkuvõtteid saab teha jaanuari lõpus.
Uuel albumil lööb kaasa hulk tuntuid bluusimängijaid − nii USAst ja Inglismaalt, aga ka Soomest ja Lätist. Kuidas selline külalismuusikutega plaat sündis? Kas nelja aasta jooksul püüdsid ringreisidel alati kellegagi kahasse midagi uut salvestada?
Tähendab, plaadi idee tuli minu kõige esimesest oma nime all ilmunud plaadist “Roundabout” (2010), kus oli samuti hulk külalisi, aga kõik soovijad ei mahtunud sinna ühel või teisel põhjusel ära. Nii et 2012. aastal hakkasime sellele vaikselt järge tegema − kuigi kõigepealt oli vaja valmis saada samal ajal alustatud instrumentaalalbum “Three!”, siis tuli plaaniväliselt peale kaks kontsertplaati, ja siis hakkas juba see juubeli-vinüüli trall pihta… Nii ta venima jäi. Enamik külalisi on salvestatud ikka Tartus ja pigem nende ja mitte minu tuuride käigus, kuigi üks vokaal on linti tehtud ka New Yorgis, üks Rootsis Karlstadis ja üks Inglismaal Essexis. Mõni lugu, mis algselt plaadile sai plaanitud, jäigi lõpetamata, aga tegemise käigus tuli ka paar uut juurde, nii et lõpptulemus sai ehk paremgi kui esialgu plaanitud.
18. novembril uue albumi “Winter” üllitanud Tartu bluusikitarrist annab aasta viimase avaliku kontserdi sel reedel, 9. detsembril, Paide Vanalinna Kohvikus.
