Ajakirja 9. numbrist hakkas ilmuma Onu Bella järjejutt, mis räägib telekonkursi võitnud rokkansamblist Tigu Pesi Aia Nurgas Oma Isa Höövlit. Kuulsus on bändi viinud Eesti meelelahutusmaastikule, kus parasjagu domineerib jõuliselt päkapikudisko…
Tekst: Onu Bella
Fotod: Kris Moor
Jäisel ja tuulisel pärastlõunal veeres päevinäinud tumesinine Volkswagen Passat kummisahina saatel Pärnu ööklubi Loojang tagaukse ette. Oli 24. veebruar 1996 ning letargilist talveund magav suvekuurort kenitles külastaja ees riigilippude ja hiiglaslike pannoodega, mida ilmestasid suitsupääsukese ja rukkilille ornamentika raamistatuna sinimustvalgete palmikutega. Linn tundus olevat väljasurnud: tänaval patseeriv inimene – kui ta ei olnud ebakaine – oli haruldus. Vaevalt aimas seltskond, keda kuurortlinn inimtühjusega tervitas, et enamik pärnakaid eelistas tänavatel promeneerimise asemel nautida kodumaist kostüümi- ja kätlemisdraamat, mille telekas õdusates kodudes tuhandete silmapaaride ette tõi.
„Raisk! Uks on kinni!” siunas öölokaali imposantset klaasust kangutamast naasnud ringutav ja reisiväsimusest jalgu vedav Pulst.
„Mida sulle Pajupuu ütles? Mis värk on? Kuhu kola saab panna?” külvas närveeriv Ats bändikolleegi põhjendatud küsimustega üle. Paraku ei sisaldanud Pulsti vastused piisavat kogust olulist informatsiooni.
„No Pajupuu on täna parematel jahimaadel… Lugu pidi nii olema, et tuleme siia ja… Türademaa! Ilge kusekas on…”
Trummimees Ülts, kes tol päeval täitis ka sohvri rolli, eelistas igasuguseid sisutühje dialooge ja mõttetuid lõõpimisi vältida. Põhjus oli selge ning läbipaistev: trummariga oli Pärnusse kaasa sõitnud tütarlaps – ilus nagu lilleõiekene, tõsi, õige pisut liiga kõhnake, aga samas igati triksis-traksis. Ilma igasuguste reservatsioonideta oleks bändiseltskond andnud neiukesele ühese, erakordselt objektiivse hinnangu: „hiidpandav”. Lugupidamisest Ültsi vastu, ent peaasjalikult selleks, et vältida teravate konfrontatsioonide puhkemist, jäeti neidu iseloomustavad epiteedid aga avalikustamata.
Hipi, kes sõiduki tagaistmel rahumeelselt õlut trimpas, puhus avatud autoaknast välja massiivse suitsupilve ning soovitas: „Näe, Pulst, seal ukse kõrval on kell. Lase kella! Äkki mõni on sees või…?”
Pulst manipuleeris kellanupuga nii põhjalikult, et tekkinud helin oleks ka surnud äratanud. Hipi, kes siiani toimuvat autost jälgis, tuli ukse juurde kaaslastele seltsiks, poolik õllepudel näpu vahel ja tobe naeratus näol. Ülts ja tema tüdruksõber Kätlin-Helle jäid autosse ning kasutasid hetkelise kaksiolemise ratsionaalselt ära – algas intensiivne suudlemine ja kallistamine.
„Mul vanamees rääkis, et Kopli joodikud panid ühe parmu uksekellanupu vahele tikud, et kell pidevalt heliseks ja üles ajaks,” seletas pudeliga vibutav bassimees Hipi.
Ats vaatas korraks Hipi suunas ning küsis muuseas: „Noh, ajas siis?”
„Ei ajanud. Parmu korter läks hoopis põlema.”
Uksetagune seltskond hakkas hirnudes naerma.
„Oot-oot! Tasa! Keegi vist kobistab sees?” püüdis Ats vaikust luua. Uks tehti lahti.
Haigutav avaja, kena pruunisilmne blondiin, nägi välja, nagu oleks ta äsja kepivoodist tõusnud või kolm päeva järjest tina pannud. Uksetagust poistekampa nähes moondus nooriku loppis nägu välgukiirusel rõõmsalt naeratavaks. Milline üllatus! Telekast nähtud tuttavad näod vapustasid noort baaridaami hingepõhjani ning ta ei hoidnud emotsioonitulva vaka alla: „Jumal, jumal küll! Tigu Pesi Aia Nurgas Oma Isa Höövlit on täna Pärnus, siin, Loojangus!”
Ats, Pulst ja Hipi ei osanud säärasele rõhutatult ülevoolavale tervitusele reageerida muudmoodi kui häbeliku naeratusega.
„Mis te siin niisama külmetate? Tulge sisse!” jätkus kaunitari lahkus, millele lisandus liialdatud kiiduvoog sädistamise võtmes: „A ma nägin teid saates. Vaat see oli tase! Isegi Tubekatele ja Termikale panite ära. Ma helistasin kümme korda, siis sai aku tühjaks. Ohh, jaa! Ja nüüd teie siin.”
„Mis, sul on mobla?” küsis Pulst.
„Ei ole veel. Aga ma varsti saan. Ma helistasin muti moblaga. Ta töötab postkontoris…” muutus noor ööklubitöötaja korraks nukraks.
*
Samal ajal kui Ats, Pulst ja Hipi hakkasid pille ja vajalikke tarvikuid ööklubi tagaruumi kandma, sibas nooruke baaridaam ühte arvukatest laoruumidest, mis oli kohandatud ööbimiseks nendele töötajatele, kes pärast asutuse sulgemist ei saa või ei jõua koju sõita. Seinal pisikeses pugerikus, mille ainsaks mööbliesemeks oli sassis linade-tekkidega lai voodi, ilutses väljalõige ajakirjast Kroonika. Kummiliimiga seinale kleebitud pildil poseerisid neli palja ülakehaga ning beebiõliga võitud musklis kutti. Maskuliinset seinakaunistust täiendas artikli pealkiri: „Tigu Pesi Aia Nurgas Oma Isa Höövlit: Bändis ainult vallalised poisid!”
Häbitundest tingitud sööstpõsepuna ilmus nooriku palgele. Ta kordas mantrana: „Oh, miks ma pidin seda küll tegema?” Ning samas õigustas end: „Aga see oli kõigest üks kord.” Baaridaam, kes oli end ühel tööjärgsel varahommikul enne uinumist näpuga stimuleerinud ja keda painasid süümepiinad, otsustas pildi katta riidepuul rippuva musta talvejopega. Selleks tuli kärmelt leida ööklubi meistrimehe kolikambrist haamer ja nael. Viimati nimetet ese hakkas täitma nagi funktsiooni.
*
Ülts ja Kätlin-Helle lõpetasid amüseerimise ning astusid autost välja. Laisal sammul siseneti Loojangu tagauksest.
„Ma juba vaatasin, et trummarit ei olegi. Tere! Mina olen baaridaam Mammu, a tegelt on mu nimi Marit,” kõlas sõbralik tutvustus.
„Kätlin-Helle. Tere!” ulatas Ültsi tüdruk malbe naeratuse saatel käe erutusest toibumata tervitajale.
Ülts kiirustas inimtühja klubisaali. Seal hüppas ta lavale, et anda hinnang trummikomplektile, mille ürituse korraldaja teab kust oli välja sebinud. Trummari viril nägu reetis, et tegemist polnud just maailma parima valikuga.
„Ah, käib küll. Mängib ära,” pomises Ülts.
Kontskingade klõbinal sammus rühikas Kätlin-Helle ööklubi tantsupõranda keskele. Ta hingas sügavalt välja. Eemalseisjal oli nähtu tagajärgi raske tuvastada – kas oli tegemist äsjalõpetatud sigareti viimaste suitsujääkidega või muutus väljahingatu külmas klubiruumis jäiseks hingeõhuks.
„Miks teil siin nii külm on?” küsis Kätlin-Helle.
„Kettkõrr ei luba radikaid peale keerata. Ütleb, et kui külastajad õhtul tulevad, läheb maja iseenesest soojaks,” põhjendas Mammu olukorda.
„Kettkõrr? Kes on Kettkõrr?” nõudis Ültsi „pruut” selgitust.
„Omanik, noh! Mihkel Kettkõrr. Loojangu omanik,” selgitas Marit.
„Väga imelik. Mitte midagi ei saa aru,” vangutas Kätlin-Helle pead ning liikus aeglasel sammul tantsusaali akna suunas, kust avanes imepärane vaade jäätunud Pärnu lahele, millel Läti kalamehed saaki õngitsesid.
„Mis on imelik?” küsis Mammu.
„Noh, see isesoojenemise asi.”
*
Poistenelik oli just lõpetanud pillide ja tarvikute klubisse tarimise, kui kõige suurem pabistaja Ats väljutas järjekordse laviini küsimusi:
„Kunas võimud saabuvad? Millal saab värgi üles aretada? Millal on soundcheck? Mida Pajupuu ütles? Mis kell on pealeminek?”
„Ma ei tea.” vastas laulumees Pulst stoilise rahuga.
Siinkohal sekkus ansambli sõnavahetusse Mammu, kes teatas sõbralikult ujedas võtmes, et enne ei maksa midagi ette võtta, kui Getter Moiva klubisse ilmub.
„Kes on Getter Moiva?” küsis rahutu Ats.
„Programmijuht,” lausus Mammu ning lootuses bändipoisse rahustada tuli lagedale ootamatu ettepanekuga: „Aga mul on suur hunnik singivõileibu. Teil on ju kõhud tühjad. Mul tegi ema need kaasa, ma ei jõua üksi ära süüa. Minge sinna ruumi, kus on suured peeglid. See on esinejatele mõeldud.”
Flegmaatiline Hipi, ansambli vanim liige ja parandamatu naljahammas, tahtis Mammult midagi küsida, kuid vilgas noorik lippas kiirustades oma magamispugerikku suupistete järele. Ruumis, kus talvejope kattis seinale kleebitud pilti, Mariti ülekeev energia korraks taltus. Ta lukustas ukse ning kergitas korraks vandeseltslaslikult seinal rippuvat riideeset, samal ajal kätt üle oma kikkis rindade libistades. Vaevukuuldavalt kostus häälitsus: „Aah!” Toiming, mis omas rituaalset vormi ja sisu, vältas kõigest loetud sekundid ning peatselt oli ansambli Tigu Pesi Aia Nurgas Oma Isa Höövlit paadunud fänn reaalsuses tagasi, käes singivõileivad, et neid armastatud külalistega jagada.
*
„Kas õlut on?” sai Hipi lõpuks küsimuse esitatud.
„Õlut jooks küll natukene…” laususid Ats ja Pulst kui ühest suust.
„Ei!” hüüatas Mammu pärast põgusat mõttepausi ning pakkus välja asenduse.
„Aga on Kettkõrri salaviina… Õhtuks… Muide, siinkandis käib kõva viinaäri.”
„Viina küll praegu ei taha,” nõustusid kõik bändiliikmed.
Õllefiil Hipi oli mõnda aega vait ja mugis pekist singileiba. Seevastu Pulst, kes kolesteroolirikkast suupistest esialgu loobus, päris võõrustajalt: „Mis tööd sa siin teed? Oled sa baaris tööl ja valvur ka?”
End bändipoiste vahele mugavalt ja sundimatult istuma seadnud, selgitas Mammu: „Mis valvur? A tegelt lõpetasin ma inventuuri. Getter teadis, et ma koju ei lähe ja noh, siis öeldi, et võtku ma see Tallinna bänd vastu. Ega ma ei teadnud, et teie tulete. Tead, kui siin öösiti töötad, siis on vahel sihukene zajob, et kõik on segamini, nii öö kui päev.”
„Mis sa ei elagi Pärnus?” uudishimutses Ats.
„Ei, ei ela. Toris elan,” vastas Mammu.
„Toris elavad hobused,” teadis Ülts ja vaatas Kätlin-Helle suunas, veendumaks, et tema remark ei jäta kellelegi halba muljet.
„Oo, Toris? Kas sa Hillar Kohvi ka tunned?” küsis Ats.
Kõik peale Mammu hakkasid naerma.
„Jah, olen näinud. Ta käib mu muti juures vanu ajalehti ja ajakirju nuiamas ja Anne Veskile telegramme saatmas.”
Kõik hakkasid jälle naerma.
„Kas sulle hobused meeldivad?” päris Ülts.
„Jaa.”
„Siis meeldib sulle ka ratsutada?” vaimutses Pulst.
„Meeldib küll. Aga viimasel ajal olen harva saanud,” vastas naiivselt nooruke baaridaam Marit.
Kõik poisid hakkasid laginal naerma. Mammu naeratas häbelikult, Kätlin-Helle jäi tõsiseks, sest ta hoomas, millist tagamõtet sisaldas äsjane aasiv nali. Hipi ei viitsinud lõõpida, teda vaevas kinnisidee: mis kellaajal tuuakse lava taha bändile lubatud õlled. Teadmine, et tasuta õlut saab alles õhtul, ajas rahumeelse basskitarristi pingeseisu.
Järsku tuli Hipi lagedale ootamatu avaldusega: „Kuulge, ma olen kuulnud ja linnalegend teab pajatada, et üks Pärnu ärimees kavatses luua koostöös kohaliku õlletehasega siia kohta Pardinina lahtise õlle kaevu.”
„Mina ei ole sellest küll midagi kuulnud! Aga Pardinina on siin lähedal küll,” lausus Mammu.
„Mis jamps see on? Kuidas saab õlut kaevust tulla,” arutles Ats.
„Lähme vaatama! Äkki pühade puhul tuleb?” pakkus Pulst välja uitidee. „Ja kui kaevust ei tule, võtame poest. Ülts, sa sõita vinnad?”
„Mina ei viitsi tulla. Ma jään siia,” teatas Kätlin-Helle.
Ansambel Tigu Pesi Aia Nurgas Oma Isa Höövlit läks Pardinina lahtise õlle kaevu otsima, noorikud jäid aga ööklubisse – Mammu müügidokumente vormistama, Kätlin-Helle sohvale lebotama.
„See on juba vana nali, et kui nad neljakesi linna peale satuvad…” alustas Ültsi tüdruksõber.
„Mis siis juhtub?”
„Siis tulevad nad juhuslike võõrastega tagasi.”
Jätkub…
Ilmus Kitarr nr 9, 2013/2014
Järjejutu järgmist osa loe ajakirja kevadnumbrist 10/2014
