Paljud meistrid, keda seni külastanud oleme, eelistavad pille valmistada linnast väljas. Lõuna-Eesti pillimeister Andrus Hämäläinen ei ole selle poolest erand. Küll aga on erandlik see, millisest puidust ta kitarre teeb. Tegelikult on tema suhtumine ju väga traditsiooniline, aga Eestis elades ei ole võimalik traditsioone alati järgida. Või siiski?
Tekst: Kristo Käo
Fotod: Kris Moor
Andrus Hämäläinen: Kunagi keegi ütles, et eestimaisest puidust ei saa pilli teha. See läks mul hinge ja võtsingi endale eesmärgi, et hakkan põhimõtte pärast tegema ainult kodumaisest puidust. Kunagi 80ndate lõpus ja 90ndate alguses olin ma metsamees ja hakkasin alateadlikult materjali koju tassima. Koju tulles oli mul alati mõni pakk kaenlas. Lõikasime vanades talukohtades puid ja mulle sattus igasugust puitu kätte: õunapuu, tamm, vaher, kuusk… Mul oli juba tollal huvi olemas ja niimoodi ma tegutsema hakkasingi.
Kui minna päris alguse juurde, siis 1976. aastal tegi Tiit Karuks saadet „Heli jälg”, kus näidati dokumentaalkaadreid biitlitest. Sattusin seda telekast vaatama ja… Tollal ei olnud kellelgi pillidest täpset ettekujutust. Umbes nii oligi, et mingist plaadist saeti korpus välja, Vene akustilise pilli kael pandi kruvidega külge, helipea ka − peaasi, et häält tegi.
Nii et sinagi jõudsid asja juurde elektrikitarri kaudu?
Jah. Aga ühel hetkel hakkasin tunnetama, et akustiline pill on minu jaoks kõige parem. Juba enne sõjaväge (1981−83) oli huvi olemas. Käisin siis sidekoolis ja Narva maantee muusikapoest ostsin endale Resonata. Sõber ütles, et seal on müügil − jooksin nii, et oleks peaaegu trammi alla jäänud! Sealt algaski mu huvi akustilise kitarri vastu. Valisin muidugi kõige raskema tee, sest mul polnud mingit informatsiooni, kuidas pille tehakse. Olid mõned veneaegsed kitarrid, mille laiali lõhkusin ja vaatasin, mis seal sees on. Võiks öelda, et tee praeguse seisuni on olnud üüratult raske.
Kas oled mingitel hetkedel ka õpetajatelt abi saanud?
Esimene mees, kes mind õpetas, oli ema vend, Tartu mees Vello Jenas, kes tegi 60ndate lõpus ise elektrikitarre. Tema käest sain ühe venekeelse raamatu. Üht-teist oli seal kirjutatud ka, aga tagantjärele mõeldes oli see raamat üsna tühine. Hakkasin siis ise proovima. Minu õpetaja ja vaimne isa oli Peeter Talve. Kunagi oli telekas temast saade ja hakkasin temaga kirjavahetust pidama. Kirjutasin küsimused ja Peeter kirjutas vastu, et need ja need asjad käivad niimoodi. See oligi kogu minu õppimine.
Paarkümmend aastat kitarritegu hakkab nüüd täis saama?
Jah, kuigi esimest korda saagisin lauajupist juba 1976. aastal, siis õige hoo sain sisse alles 90ndate keskpaigas. Esimesed kaks pilli läksid täielikult aia taha. Teadmisi ei olnud, pidevalt pidi ümber tegema… ja lõpuks läks pill ahju…
.
.
.
.
Loe edasi ajakirja suvenumbrist (7/2013)
Vaata katkendit intervjuust:
