Kristo Viidingu magistritöö, Albert Camus’ „Õnnelikust surmast” inspireeritud film “Gracias a la vida” lööb täkke Eesti filmi ajalukku tänu väga heale visuaalile ja peaosalise Indrek Kruusimaa käest ja kitarrist voogavale flamenkole.
Tekst: Mele Pesti
Fotod: filmist
Mis mind „Gracias a la vida” juures vaat et vaimustab, on esteetika: kaadrite kompositsioon ja koloriit, võttepaikade valik ja valgus… Võib-olla toonitab värskust ka silmale mitte nii harjunud ruudukujuline pilt. Filmi visuaal on läbivalt soe, pehme ja pilku paitav, kuigi üldtonaalsus on nunnutamisest kaugel: voog, kirg ja väljapeetud stiil võivad vahel nõuda ka vägivalda.
Võttepaikade valikul tekib ehk paralleel Veiko Õunpuu filmidega − nutikad leiud ja filmi maalikunstile lähendav pilk on mõlemal olemas. Aga kui Õunpuu visuaal kriibib ja nöörib koostöös stsenaariumiga tihti kurku, siis Viidingu kujutusviis on märksa soojem. Filmi alguses Portugali kaadritega määratletud iberoesteetika jätkub ka Eestis filmitud materjali juures. Atmosfääri loomise oskuse eest annan maksimumpunktid – ja juba see on tekstikeskses eesti filmiajaloos vägev saavutus.
Sisult eksistentsialistlik, vormilt impressionistlik
Hoolimata lineaarse narratiivi vältimisest saab kindlalt öelda, et näeme üht lugu. Tahtsin kirjutada Inimese, aga klaviatuur tõrgub, see on ikkagi selgelt Mehe rännak. Iberomõjudega on kaasa tulnud ka vana hea meeskangelane, kelle ümber hispaanlannalikud graatsilised ja tugevad daamid jäävad siiski statistideks. Naine on Mehe otsingutes küll oluline etapp, ent siiski etapp, tahk, peatuspaik, vahel ka peegel.
Kui hägustatud narratiiviga filmiloost urgitseda välja sõnum, siis veidi labastades oleks see: rahata ikka elust täit kunstiteost ei tee. Lisame siia täielise elu atribuutika – relv, kallid autod, veidi stereotüüpselt kujutatud ilusad sensuaalsed naised – ning lugu läheb juba liiga igavaks ja gängstaks, vähemalt vaatajale, keda nende elementide sarm ei veena. Õnneks on ikkagi ka Kitarr, mis paistab olevat Mehe ihule-hingele lähemalgi kui need eelmised kolm elementi. Ja jumal tänatud, et on, ja et Mees suudab temaga kõike seda teha, mida ta suudab, sest Kruusimaa muusika tõstab filmi üles ja kannab oma vooga läbi kogu 45minutise visuaalessee. Ja annab põhjuse ajakirjas Kitarr filmist kirjutada.
Näod, pilgud, värvid
See viibki sujuvalt osatäitjate valiku juurde. Indrek Kruusimaa on peaossa suurepärane leid. Nagu režissöör on ise rääkinud, moondus stsenaariumi lihtsalt Mees Kitarristiks võttepaigal, spontaanselt. Kruusimaa lihtsalt ei jätnud kitarri näppimist. Orgaanilisus hakkab silma ja ongi filmi teine suur pluss visuaali kõrval. Peategelase mõningane kohmakus teksti andmisel saab küllaga kompenseeritud tema kuju ja oleku üldise sobivusega rolli. Samuti ei kanna ta kaasas draamanäitlejatele tavalist varasemate rollide taaka, kui ehk flamenkokitarristiks olemine välja arvata – aga see viimane sobib filmi kaasa võtmiseks suurepäraselt. Imelise Kersti Heinlooga ei saa Kruusimaad näitlejana võrrelda, aga mis siis. Ka Andres Lepik oli täpselt kümnesse valik, juba tema pilgu mõjuvuse pärast.
Nii et näitlejast režissööri valik ja töö näitlejatega – lisaks tüpaažidele ja kostüümidele tundub täiuslikult paigas olevat isegi tegelaste juuksevärvide palett – toimis. Kohatine teatraalsus ja eksistentsiaalsuse rõhutamine imponeeris vähem, aga ei suutnud üldmuljet rikkuda. Kunst on sündinud ja ma usun, et seal, kust ta tuli, on teda veel. Kui see trehvaks nüüd mõne värske sõnumiga, siis oleks me ühe väga hea režissööri võrra rikkamad.
Katkend filmist:
Treiler:
Linke:
Filmiblogi – www.graciasalavidafilm.blogspot.com
Facebook – http://www.facebook.com/GraciasALaVida2012
