Ütlen kohe alustuseks ausalt ära, et see on esimene plaat sellelt kollektiivilt, mille olen mitu korda otsast lõpuni läbi kuulanud. Ja see on ka nende ainus plaat, mis on mul siiani kodus olemas. Aga rõhutan sõna „siiani”, sest ma kavatsen kindlasti mõne lisaks muretseda.
Tekst: Alo Puustak
Taaga kuulamine veenis mind selles, et olen Eesti metalscene enda jaoks ülekohtuselt ebahuvitavaks mõelnud ja neile ebaõiglaselt vähe tähelepanu pööranud. Miks on Taak hea? Seda on küllaltki raske seletada. Kõige olulisem on ilmselt ausus – ma millegipärast usun neid. Mulle tundub, et nad ei tee midagi, et mulle meeldida. Neil oleks justkui oma asi ajada − asi, mis on samas ka ühe väikese rahva asi, kes elab kuskil maailma äärel ega sõltu sellest, kas maakera on ümmargune või lapik. Sama tähtsusetu näib olevat ka aeg, milles elame. See äng, mida ilmselt ainult põhjarahvad on võimelised naudinguna tajuma, oli, on ja jääb. Seda ängi on ka sellel plaadil – igas loos eraldi ja kogu tervikus kokku.