Julia on õppinud kitarriõpetajaks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA), kus ta omandas 2007. aastal magistrikraadi interpretatsioonipedagoogikas. Ta on töötanud mitmes koolis, sealhulgas Tallinna Muusikakeskkoolis, Saku Muusikakoolis, Tallinna Muusikakoolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakoolis (viimases õpetab ka praegu). Paljud tema õpilased on esinenud edukalt üleriigilistel ja rahvusvahelistel konkurssidel ning mitmed on jätkanud oma teed professionaalse muusiku ja kitarriõpetajana. Julia on juhendanud EMTA kitarritudengite pedagoogilist praktikat ja lõputöid ning viinud läbi kitarriõpetajate koolitusi koostöös EMTA Täienduskoolituskeskusega.
Aastatel 2005–2010 oli Julia Tallinna Kitarrikvarteti liige, ansamblikaaslasteks Heiki Mätlik, Kristo Käo ja Jorma Puusaag. 2008–2013 juhtis ta Eesti Kitarriseltsi tegevust, korraldades mitmeid festivale, konkursse, pillimängulaagreid ja õpetajate seminare. Ta on olnud kitarriõpilaste konkursside žüriiliige, koostanud Eesti Muusikakoolide Liidu jaoks klassikalise kitarri ainekava ning tõlkinud ingliskeelseid kitarriõpikuid iseõppijaile (kirjastused Sinisukk ja Tänapäev).
Julia on õppinud ka kultuurikorraldust ning tegutsenud balleti, ooperi ja teiste muusikateatri projektide produtsendina. Suur huvi täiskasvanute õpetamise vastu on teda nüüdseks viinud Tallinna Ülikooli õppima andragoogikat. 2019. aastal avas ta Tallinnas, Uues Maailmas pillimängustuudio Guitarium, mis propageerib elukestvat grupiõpet.
***
Tundub, et nii põnevate ettevõtmiste juures on kõik unistused juba peaaegu täitunud või on veel midagi, mis hingel ja südamel?
Kui ma kunagi unistasin kellekski saamisest ja kuhugi kohale jõudmisest, siis nüüd ma unistan sellest, et ma kunagi (vähemalt professionaalina) päriselt kohale ei jõua, sest teel olla on nii põnev! Ma unistan, et saaksin rohkem reisida, praegu olen ikka kuidagi väga paikne. Maailmarahust unistan ma muidugi ka, aga nii palju ma ära teha ei suuda. Sooviksin lihtsalt, et iga inimene õpiks läbi kogu elu ja muutuks iga päevaga paremaks iseendaks. Kui me üksteist vastastikku nõustame ja jõustame, siis peaks see unistus teostatav olema küll.
Kuidas Sinu õpetajakarjäär alguse sai ja kuidas kujunes pedagoogi tee ja õpetaja ameti valik? Sinu suurimad eeskujud noorena, küpsemana ja pedagoogina.
Õpetajana hakkasin tööle napilt 18-aastasena – olin just lõpetanud keskkooli ja Otsa kooli kolmanda kursuse, kui minu toonane erialaõpetaja Tiit Peterson küsis, kas tahan sügisest Saku Muusikakooli tööle minna. Nii proosaline kui see ka ei tundu, oli “päris töökoht” ja iseseisvus see, tänu millele otsustasin muusikaõpingud esiplaanile tõsta ja kitarriõpetaja ametit omandama minna. Kitarriõpetajatest oli karjuv puudus juba siis ja see jätkub tänaseni. Õpetajaametiga kaasnevat vastutust ma nii noorena ei mõistnud ja võib-olla seepärast oligi mul vaid üks magamata öö enne esimest tööpäeva. Mul oli õnn sattuda parimasse kollektiivi, mida eales soovida võib ja see oligi minu kasvulava pedagoogina. Ja oma väikeseid ja suuremaid katsejäneseid ei unusta ma kunagi.
Ma ei teagi, kuidas nii läinud on, aga mul on olnud tõsine õnn olla lapsepõlvest saadik ümbritsetud parimatest õpetajatest. Tegelikult oli mu vanaema fantastiline matemaatikaõpetaja, võib-olla oligi tema minu esimene iidol. Aga minu kolmele kitarriõpetajale lisaks on minu suurimad eeskujud ka väga paljude teiste ainete õpetajad. Sest lõppude lõpuks ei peaks ju õpetajad õpetama ainet, vaid ikkagi inimest. Minu esimene kitarriõpetaja Siiri Kelder oli see, kelle juures oli hea ja turvaline – ma ei mäleta sellest ajast, et mul oleks näiteks lavahirmu olnud, millega hilisemas elus võitlema pidin. Otsa koolis Tiit Petersoni juures pidin suureks kasvama ja õppima oma tegude ja tegematajätmiste eest vastutama. Heiki Mätlik oli see, kelle juures ma kitarristina päriselt arenema hakkasin ja kellel oli minusse mingil põhjusel palju rohkem usku kui mul endal. Ja olenemata sellest, et olen interpretatsioonipedagoogiks õppinud, arvan ma, et enim on mind õpetajana kujundanud vabadus, mis meie haridusmaastikul õpetajatele antud on.
Mis on kitarripedagoogi suurimad rõõmud ja mis suurimad väljakutsed?
Suurim rõõm on ilmselt see, et kunagi ei ole puudust õppida soovijaist – kitarr on klaveri kõrval populaarseim pill. Kuna kitarri mõiste taha mahub mitu erinevat pilli, millel kõigil on erinev mängutehnika, stiil ja repertuaar, siis on päris palju õpilasi, kes tulevad enda meelest rokkima, aga välja tuleb hoopis midagi muud. Ma olen ise küll klassikalise kitarri mängija, aga üks kindel põhimõte on see, et iga pilli peal on võimalik mängida ükskõik millist muusikat. Ma ei tõmba piire stiilide ega žanrite vahele. See tööriist, mida mina kasutan ja kõige paremini õpetada oskan, on klassikaline hispaania kitarr ja olen veendunud, et sellel saab mängida absoluutselt kõike. Suurim väljakutse on ilmselt kitarrimängijatel klassikalise muusika maailmas endale koht kindlustada. Õnneks on tänapäeva tippkitarristid sellega minu meelest hakkama saanud.
Mind paneb natuke muretsema see, et paljud pillimänguõpetajad ei tule kaasa maailmas aset leidvate muutustega. Isegi kui metoodilisi võimalusi avardatakse õpetajate täienduskoolituste näol, siis vahel tuleb silmitsi seista õpetajate vastasseisuga. Paljud pillimänguõpetajad, kes kunagi on olnud suurepärased interpreedid, on tajunud professionaalse identiteedi kriisi, sest tänapäeva kiiresti muutuv ühiskond on neilt võtnud võimaluse suurt kunsti teha ning neid on asetatud lapsehoidja, noorsootöötaja või klienditeenindaja rolli. Mulle tundub olukord olevat palju parem üldhariduskoolide ja lasteaedade muusikaõpetajate hulgas. Üks põhjustest peitub kahtlemata selles, et pillimänguõpetajal on oluliselt suurem oht sattuda isolatsiooni. Pillimänguõpe on oma individuaalsuse juures väga üksildane tegevus – selle sotsiaalsed aspektid on traditsioonilise õppevormi juures paigutatud tagaplaanile. Õpilase edu tagab sageli pigem intra- kui interpersonaalne andekus, kuna suhetest ja sünergiast toituvaid ekstraverte ei õnnestu nö. püsivaks treenida. Nii leiavad ka tulevased potentsiaalsed ekstravertsed pillimänguõpetajad eneseteostuse muudes valdkondades – kaheksa ruutmeetri suurune klassiruum on nende jaoks liiga kitsas.
Heidame pilgu Sinu instrumendiajalukku. Missugused pillid kõik laste ja pedagoogilise plaani jaoks kasutusel on? Ega see pole vist koguaeg nii olnud, et kõike saada oli…? Kuidas orienteeruda vanades ja tänapäeva koolkondades? Kuidas otsustada, mida soovitada õpilasele, kes ehk isegi veel ei tea soovib ta elektrikitarri teed minna või nina hoopis klassikalisema muusika, džässi või folgi poole keerata?
See on tõsi, minu lapsepõlves ei olnud väikeses mõõdus pille saada. Samas ma alustasin õpinguid alles kümne-aastasena, nii et minu esimene pill polnudki tegelikult kriminaalselt suur. Aga täna ei ole mul mingit muret ka nelja-aastaste lastega kitarrimänguõpinguid alustada. Kui laps ei tea, kas soovib jõuda elektrikitarri juurde või mängida folki, klassikat või džässi, siis pole ka mõtet tema nina kuhugi poole keerama hakata. Kindlasti muretsevad paljud õpetajad selle üle, et kui laps algusest peale mingit tehnikat “õigesti” ei õpi, on tulevikus palju keerulisem ümber õppida. Mina võtan rahulikult. Esiteks – ma ei tunne ühtki muusikut, kes oma õpingute vältel poleks pidanud midagi ümber õppima. Mõelge vaid ümberõppimise kasulikkuse peale! Me peame ajus olevad senised ühendused lahti lammutama ja uued ühendused looma. Milline intensiivne trenn! Aga jah, tulevikku ennustada ei oska meist keegi. Minu juures Tallinna Muusikakeskkooli kitarristina lõpetanud Kristiina Watt alustas oma muusikuteed klaverimängijana, juhuslikult sattus ta õppima elektrikitarri, siis jõudis klassikalise kitarri juurde ning tänaseks on temast saanud tunnustatud teorbi- ja lautomängija. Kas ta oleks parem teorbimängija, kui oleks viie-aastasena just seda pilli õppima hakanud ja ei midagi muud? See oli retooriline küsimus.
Kuidas ära tunda talenti?
Ahhaa, mul on sellele küsimusele väga lihtne vastus – talendi tunneb selle järgi ära, et inimesel on avastatud anne ja ta on selle arendamisega kõvasti vaeva näinud, et lihvida annet talendiks. (Tervitan siinkohal fantastilist Tallinna Ülikooli õppejõudu ja andekusfenomeni uurijat Halliki Põldat.) Teemat natuke edasi arendades – kui muusikalise andekuse tavapärases mõistes avaldumisega (terav kõrv, täpne silm, kiire sõrm, hell hing ja mis-kõik-veel) kaasneb ka metsik sisemine leek ja tahe, iseseisvalt töötamise võimekus ja fanatism, siis see ongi kõige selgem märk, et see anne võib kujuneda talendiks.
Tihtipeale on pillimängus võimekad inimesed andekad ka muudel aladel. Nii tekib pillimänguõpetajal soov õppija “õigele poole meelitada”, pisendades tema teiste huvialade väärtust ja olulisust lapse arengus. Ma arvan, et ka professionaalse pillimängija elukutset mitte valiva õpilase poolt panustatavate tuhandete tundide väärtus ei devalveeru kunagi, vaid kumuleerub teiste annete arendamisest tulenevate mõjudega. Mitteformaalse täiskasvanuhariduse maastikul on praegu küll väga vähe “mitteorkestripillide” oskajate jaoks sobivaid väljundeid, aga sellega olen ma hakanud tasapisi tegelema ning loodan leida järjest enam mõttekaaslasi.
Mida saab korda saata hea juhtimise ja vastutustundliku pedagoogika- ja metoodikaga?
Ennekõike on see justkui garantiikiri, et ükskõik milliste eelduste, kogemuste ja taustaga inimene õppima ka ei satuks, on lähenemine temale sügavalt isiklik, individuaalne ja vastutustundlik. Pillimänguõpetajana pean ma vahel tegema otsuseid, mis ei ole lihtsad ning kus tuleb kahe halva vahel valida vähem halb. Aga ma usun, et peab usaldama oma intuitsiooni ja vajadusel ohverdama nö. iseenda statistika järgi alati töötavad meetodid. Eesmärk on ju siiski muusikat südamest armastav ja rõõmuga pilli mängiv inimene. Selleni jõudmise tee on igaühel natuke erinev ja hea juht võib õpilase vahepeal lasta ka sohu uitama, kui see on pedagoogiliselt põhjendatud (samas käest lahti laskmata).
Kas alati on võimalik avastada head kitarrimängijat varakult?
Ei, kindlasti mitte. See potentsiaalne hea kitarrimängija võib olla parasjagu hoopis tennisetrennis, kunstiringis või balletis. Või klarnetitunnis. Aga kui seesama andekas ja motiveeritud laps satub juhuse tahtel kitarri õppima, näeb ande loomulikult ära.
Muusikakoolide vastuvõtukatsetel mõõdetakse nii mõndagi muusikaõpinguteks olulist, ent see pinnas, mis katsete käigus paratamatult sondeerimata jääb, on kordades suurem. Näiteks mõõdetakse põhjalikult, kas võimekus ikka on üle keskmise (keskendudes seejuures vokaalsele andele, mis ei peaks sugugi olema pillimänguga lahutamatult seotud), kuid pühendumusest ega loovusest ei tehta juttugi. Nii satub igal aastal Eestimaa muusikakoolidesse õppima sadu lapsi, kelle soovid, eesmärgid ja ambitsioonid erinevad selgelt nendest aadetest, millele individuaalõppe luksust nautiv muusikaharidussüsteem rajaneb. Asi pole andekuses või selle puudumises. Asi on huvihariduse ressursside ebavõrdses jaotuses, mille positiivse tulemusena on meil võimalus olla oma muusikatippudega ka maailma mastaabis pjedestaalil, ent teise äärmusesse jäävad frustreeritud pillimängu igaveseks mahajätjad või hoopis need, kes pillimängu juurde kunagi ei jõuagi.
Kui õpid praegu andragoogikat, siis tähendab oled täiskasvanud orbiiti võtnud – mis ja miks ja kas ainult muusikavallas või laiemalt?
Andragoog on täiskasvanute õpetaja või täiskasvanute õppimist ja õpetamist uuriv inimene. Elukestva õppe kontekstis ei ole kunagi hilja alustada mõne ande arendamisega ning õnneks on meie ühiskonnas selleks kõik võimalused olemas. Minu peamine eesmärk andragoogina on olla suuteline looma täiskasvanuõpet väärtustavaid situatsioone. Ma soovin õppida grupisuhteid paremini mõistma. Minu jaoks on grupi dünaamilistest protsessidest osa saamine, nende jälgimine, kaardistamine, mõõtmine, aga ka mõjutamine kõige põnevam osa minu töö juures õpetajana.
Ma olen ilmselt oma südameasjaks võtnud kiskuda lahti kõik need sildid, millega praeguseks täiskasvanuks saanud õppijaid lapsepõlves “kaunistatud” on. Mõnel puhul on piisanud vaid hooletult visatud muusikaõpetaja kommentaarist: “Sina, Mari, ära laula,” et inimene võtaks endalt igaveseks võimaluse ükskõik milliseks muusikaliseks eneseväljenduseks. Samuti tunnevad end läbikukkununa need, kes on kunagi muusikakoolis õpinguid alustanud, ent on pooleli jätnud. See ei tohiks nii olla. Minu jaoks on võrdselt oluline kaheksa-aastane ülehelikiirusel arenev tulevane professionaalne kitarrist ja 50-aastaselt esimest korda pilli käes hoidev hobimängija. Ma pean tunnistama, et täiskasvanud õppijat jälgida on põnevam, sest tema tuleb erinevalt “puhta lehena” saabuvast lapsest oma meeletu kogemuste pagasiga. Seda, kuidas täiskasvanu uue ja vana teadmise vahel seose loob, on nii põnev jälgida!
