Pühapäev, november 24 2024

Matt Schofield (34) on tõusev täht bluusitaevas. Paljud kriitikud näevad temas bluusi kitarrikangelaste traditsiooni edasikandjat ja -arendajat, nagu omal ajal oli seda Stevie Ray Vaughan. Eriline on seejuures asjaolu, et Matt ei ole pärit Ameerikast, vaid Inglismaalt Manchesterist. Rahvuslikku uhkust trotsides kirjutas LA Daily hiljuti: ,,Just Ühendkuningriigist pärit Schofieldi näol on tegemist viimaste kümnendite maailma parima bluusikitarristiga.” Matt Schofield on valitud ajakirja Guitar and Bass poolt saareriigi kõigi aegade kümne parima bluusikitarristi hulka, mis asetab noore mehe samasse seltskonda Eric Claptoni ja Peter Greeniga.

Tekst: Indrek Ditmann
Foto: Ron Boudreau

Schofieldi stiil koosneb üsnagi traditsioonilistest ameerika bluusi elementidest: seal on suur annus Albert Collinsit, Albert Kingi, B. B. Kingi, kohati Stevie Ray Vaughani, pisut Robben Fordi jpm, aga see kõik on kokku segatud väga eurooplaslikult rafineeritult. Matt Schofieldi stiil on veatu ja äärmiselt kindlakäeline. Ta on väga tehniline, kuid samas spontaanne. Kuni kümneminutilised soolod on dünaamilised, kirglikud ja pingestatud, kuid loogiliselt üles ehitatud. Sellised soolod ei lobise sihitult, vaid jutustavad lugu.

Matt Schofieldi enda sõnul sai temast muusik ilmselt tänu isa plaadikogule. Schofield seeniori fonoteek koosnes suurepärastest bluusi-, roki- ja džässiplaatidest, mis Matti juba lapsepõlves lummasid ja mida ta lõputult, tihti ka uneaja arvelt kuulata tavatses. Vahepeal ärikoolis ,,päris ametit” õppinud (muusikaga ju raha ei teeni – seda teadis juba mõnikümmend aastat varem ka Paul McCartney isa James), otsustas noormees täisealiseks saades kogu maailma muusikasõprade õnneks professionaalse muusiku karjääri kasuks. Esimesed sammud n-ö suures muusikas astus Matt David Bowie poolt avastatud ja produtseeritud Dana Gillespie bändiga Euroopas tuuritades.

Seitse aastat hiljem moodustas Matt oma isikliku bändi. Lisaks Mattile kuulusid vastloodud trio koosseisu organist Jonny Henderson ja trummar Evan Jenkins. Koosseis oli ebatavaline – seal puudus basskitarr, kuid selle funktsiooni täitis Hammond-orel. Sellise koosseisu kasuks otsustamine oli inspireeritud Ameerika bluusiisade Albert Kingi ja Jimmie Vaughani eeskujust. Matt Schofieldi trio esimene album „Live”, millel leidus vaid kaheksa pala ning mille salvestamise eelarve oli olematu, pälvis üllatavalt palju raadio eetriaega ning hulgaliselt kriitikute kiitust nii siin- kui ka sealpool Atlandi ookeani. Läbilöök sai teoks, kui astuti üles BBC Radio 2 Live Sessionil.

2009. aastal ilmunud Matt Schofieldi trio neljas album „Heads, Tails & Aces” võeti maailma kriitikute poolt vastu juba ovatsioonidega. Vanast maailmast oli tõusnud mees, kes USA bluusikitarristidele tõsiselt kandadele astus.

Kõige selle tulemusena või pigem loogilise jätkuna on viimasel kahel aastal Schofield valitud Suurbritannia parimaks bluusikitarristiks. Ta on oodatud külaline bluusi sünnimaa kõige kaalukamatel festivalidel. Näiteks eelmisel aastal oli ta Texase legendaarse festivali T-Bone Walker peaesineja. Ameerikas tuuritades tutvus Matt ka oma bändi praeguse trummari, ameeriklase Kevin Hayesiga, kel seljataga aastatepikkune koostöö kuulsustega nagu John Lee Hooker, B. B. King, Albert Collins ja Van Morrison.

Bändi viimane, eelmisel aastal ilmunud album „Anything But Time”, valiti muusikaajakirja MOJO poolt aasta parimaks bluusialbumiks. Kuna bluusikitarristide arengupotentsiaal on pikem kui mis tahes heal veinil, on selle mehe tegemistel põhjust silma peal hoida veel mitmeid aastakümneid.

Artikkel ilmus ajakirjas KITARR 2/2012

Previous

Kitarri sugulaspillid: Ukulele (TÄISMAHUS)

Next

Dominic Miller Nokia Kontserdimajas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Check Also