Folgi lainel jätkates…
Tekst ja fotod: Kris Moor
Ro:Toro
Alustuseks rääkis Silver Sepp sellest, kuidas kõik bändid, kus Cätlyn Jaago mängib, on laiali läinud. Ja oleks viimane aeg osta Ro:Toro plaat, sest siis on ju hea kuulata, kui seegi bänd laiali läheb. Kitarriajakirja huvitas muidugi hoopis see, et laval oli üks eesti vahetumaid jazzkitarriste – Marek Talts. Tema ei tee midagi tuimalt, kui juba laval on. Hiljem ilmus välja teinegi kitarr ja seda aitas mikrofoni ees hoida Jaan Tätte. Jaan oligi see üllatusesineja, kellest linna peal kuulujuttudes räägiti. Saime kuulda, kui palju aega tagasi ta laeva maha jättis. Kultrahoov on pärast remonti mõnusam koht – ei ole niipalju trügimist ja terrassilt on vaade nagu loožist.
Gjangsta & Ott Lepland
Gjangsta on veel üks Jalmar Vabarna bänd, mis sai kuuldavasti loodud mandoliinikultuuri taaselustamiseks. Ott Lepland oli bändi külalisesineja. Ja nii kui Ott lavale ilmus, võtsid kõik inimesed oma fotoaparaadid välja, ja tüdrukud hakkasid kiljuma. Võib järeldada, et Lepland on mõnevõrra kõvem staar kui Jalmar, kuigi Jalmari ilmudes hakkavad ka tüdrukud kiljuma.
Nikns Suns ja Ühendatud Motomeeste Koor
Läksin bändi soundcheck’i vaatama ja hiljem selgus, et see oli hea mõte. Kontserdi ajaks oli A.Le Coq’i telk paksult rahvast täis. Kui juba õues oli talumatult palav, siis telgis oli täielik saun. Laval vihtlesid kitarristid ja nahutasid publikut: “Mis te tulite siia sussi sahistama või?”. Ja siis andsid jälle kitarridel kuuma. Sussisahistamisest ei olnud muidugi juttugi, bänd mängis ehedat rokki ja metalit. Karismat tüüpidel jätkus. Motomeeste koori ei jõudnud ära oodata, kuna palavus oli tappev. Soundchek’i ajal oli küll laval ka koor, aga välimuse järgi neid päris motomeesteks pidada ei julgenud. Võibolla kontserdi lõpus tulid lavale päris nahktagides karvased ja kasimata Sons of Anarchy tüübid.
Black Umfolosi
Kaheksa Zimbabwe meest laulsid Aafrika laule, mida saatsid naljakad liigutused. Tantsuga matkiti gorilla ja teiste ahvide käitumist ning see kõik nägi üpris kentsakas välja. Muusikapalad olid võrdlemisi sarnased ja mul hakkas varsti igav. Jaani kirikus toimus samal ajal palju ägedam kontsert:
Johansonid
Johansonid on ikka kindla peale minek. Rahulik meditatiivne kitarrimuusika, laulu ja flöödiga. Jaak võtab alati kontserte hästi vabalt ja viskab lahedat nalja: “Kui metsa ära eksid, siis tuleb tingimata hüüda Ae-ae! Ja Viljandi vahel eksides samuti.” Kõik tundsid end mõnusalt ja hubaselt. Nii peabki.
Pildigalerii:
