Ajakiri KITARR annab kiire ülevaate folgil toimuvast.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Kõigepealt hoiatan Tallinnast tulijaid: Tartu maanteed pidi Viljandisse sõitmine ei olnud kõige parem idee. Kilomeetrite kaupa lahtist killustikku ja enamasti oli kiirusepiirang 30 km/h. Siinkirjutaja plaan oli Imaverest Viljandi peale keerata, aga teeolud olid äärmiselt tüütud. Keegi kohapeal mainis, et Rapla kaudu tulles (kui ma õigesti mäletan) oli sõit sujuvam.
Selle-aastasel folgil on niipalju muutunud, et festivali alale pääseb ainult piletiga. Toidutänav ongi sellevõrra hõredam, liikumiseks oli ruumi ja leiab isegi tuttavaid üles. Ja turvafirma on sedakorda Meeskond.
Kommiraha teenivad noored
Muusikat saab kuulda igal sammul ja kerjavad vanad ja noored. Ja kel pill kaenlas, ei jää pealt vaatama, vaid lööb ka kampa. Ehk teevad raha siis vennalikult pooleks. Lisaks jagati ka tasuta kallistusi. Eestlane on muidugi ääretult kahtlustav: milleks kallistused, kus on konks? Jälgisin kaugemalt, kuidas enne kallistamist käisid põhjalikud läbirääkimised. Eks Tallinna inimesed teavad, et viimati pakkusid tasuta kallistusi HIV positiivsed.
Zetod
Loo ajal „Maamiis ja Linnamiis“ toimus väike vahejuhtum. Pala taustal kaklesid kaks tegelast, ja mitte ei müranud niisama, vaid asi tundus ikka üpris ehe. Peagi jõudis rüselus lava ette, ja ilmselt oli see Linnamiis, kes sai korraliku tou kirja, kukkus kahe monitori vahele murule ja jäi sinna üpris surnuna liikumatult lebama. Kõik toimus päris kiirelt ja ega keegi täpselt ei näinud, mis juhtus. Tundus küll, et Linnamiis lendas peaga otse vastu monitori. Dramaatline hetk: publik ummistas sündmuspaiga, kaamerad hakkasid välkuma, press püüdis kiirelt jäädvustada võimalikud lahtised luumurrud, vere, ajud ja pisarad… Kohale tormasid ka turvamehed, kes ilmselt üritasid korda majja lüüa, ja vajadusel kontserdi katkestada. Aga Jalmar, jätmata ühtki nooti vahele, selgitas turvameestele olukorda. Inimesed rahunesid ja kiirabi jäigi kutsumata. Ja nii feil kui see mõnede jaoks ka ei tundunud, loo lõppedes kargas surnu kõlarite vahelt püsti, ronis lavale ja kummardas. Jalmar viskas kahtlases keeles veel paar kildu, mida paraku keegi ei tõlkinud, ja kontsert jätkus.
Tbilisi
Sellist järjekorda kiriku ukse taga ei ole enne nähtud! Paraku ise sinna trügima ei hakanud. Monodia kontserti käisin küll enne Jaani kirikus kuulamas, aga mu arenenud muusikamaitsele jäi Poola vokaalansambel võrdlemisi lahjaks.
Violons Barbares
Mongoolia-Bulgaaria-Prantsusmaa trio osutus minu arvates päeva naelaks. Unustasin end pikalt Paabelit kuulama ja magasin suurema osa nende kontserdist maha, ent viimaseid lisalugusid õnnestus siiski kuulata. Publik oli selleks ajaks korralikult üles köetud ja ei lasknud esinejaid lavalt minema. Õnneks polnud mehed ka kitsid ja mängisid mõnuga. Violons Barbaresi muusika on niivõrd eksootiline, et seda on pea võimatu kirjeldada. Stiililt võiks see olla samahästi popmuusika: korralik rütm ei lase rahulikult paigal püsida. Ja kui saami rahvuskultuuris saadab pille joigumine, siis Mongoolia jorina-morina kohta ei leia ma võhikuna õiget sõna. Õnneks esinevad nad laupäeva keskööl jälle. Raudselt tasub kuulama tulla!
Vaata ka pildigaleriid:
