Youtube’i lühifilmiga „Tulnukas” (2006) tuntuks saanud režissöör Rasmus Merivoo lõpetab parasjagu õudussarja „Süvahavva” võtteid, kui heliseb telefon ja mehele tehakse järgmine põnev tööpakkumine. Rasmus keerutab viisakalt välja, et hetkel ei ole üldse aega ja üks enda film tahab ka tegemist, aga et mitte päris ära öelda, palub ta kõik ideed ja stsenaariumid ikkagi meilile saata. Selline ongi eduka režissööri argipäev.
Kitarriajakirja jaoks on mõnevõrra põnevam Rasmuse teine nägu: mees, kes tahtis kangesti kitarristiks saada, aga välja kukkus hoopis teisiti.
Tekst ja fotod: Kris Moor
Sinu kohta netist uurides selgub, et sul on kodus 13 kitarri. Almondi Esco Bandis mängisid sa löökpille ja 2006. aastal valiti sind Noortebändi võistlusel parimaks trummariks. Aga mis värk sul nende kitarridega on?
Ma olen läbikukkunud kitarrist, kes hakkas trummariks. Alguses tahtsin ikkagi kitarristiks saada. Kogusin isegi raha, et endale kitarr osta. Kui hakkasime bändi tegema, oli kõik ilusti ära planeeritud, et kes millist pilli mängib. Ent kui aeg oli niikaugel ja toimus esimene proov, selgus, et keegi teine ei osanud me bändis trummi mängida ja nii see läks.
Milleks trummarile 13 kitarri?
Vot see on see äng, mis tuleb siis, kui tahad olla kitarrist, aga hakkad trummariks! (Naerab.) Mulle kitarrid meeldisid. Isal oli Musima ja üks kohutav 12keelne Leningradi palk. Need seisid tavaliselt naela otsas kotis ja lapsed ei tohtinud neid puutuda. Vahel võttis isa pilli välja ja mängis meile lastelaule ning „Hotel Californiat”. Sel hetkel tundus kogu see kitarrindus hullult nõme. Teismelisena meeldisid mulle ikka süntesaatorid ja sellised asjad, kuulasin drum’n’bass’i ja elektroonilist värki. Kui sõbrad hakkasid punki kuulama, hakkasin mina ka. Uued bändid mulle sel ajal väga huvi ei pakkunud, kuulasin rohkem 50ndate, 60ndate ja 70ndate muusikat ja niimoodi tekkis huvi ka kitarride vastu. Kui üks tuttav kinkis mulle isetehtud elektrika ja bassi, siis hakkasime nendega kohe bändi tegema. Too bass oli väga veider, kui panid juhtme külge ja lasid keelte pealt sõrmed lahti, hakkas bassikõlaris raadio mängima.
Bändis mängisin ma trumme, aga näpud sügelesid kogu aeg kitarri järele. Selleks ajaks olin ma isa kitarrid juba ära omastanud.
Aga ikkagi, tuleme nüüd nende kitarride juurde tagasi…
Ma arvan, et need kitarrid tekkisid siis, kui ma avastasin eBay ja hakkasin seal pidevalt surfama. Üritasin leida igasugu imelikke vanu kitarre, millel hea kuivanud puit ja põnevad helipead, kuid mis olid justkui kellelegi jalgu jäänud. Igal kitarritootjal on mudeleid, mis on millegipärast ebapopulaarsed ja neid oli võimalik hea otsimise korral võileivahinna eest kätte saada.
Kui raha oli, siis ostsin paar kitarri ja kui raha ei olnud, siis müüsin jälle mõned maha. See oli selline konkreetne ja kindel valuuta. Pealegi ma tahtsin erinevaid pille proovida. Ma ei julgenud minna muusikapoodi kitarri mängima, see tundus mulle kuidagi veider. Kodus oli palju mõnusam proovida. Samamoodi kogusin Vene sünte − käisin rahvamajades neid otsimas. Kui Vaiko Eplik ja Jarek Kasar hakkasid sünte koguma, siis ma olin juba ringi peale teinud ja kõik välja otsinud. Mul oli neid hästi palju ja unistasin, et ükskord teen nendega midagi ägedat. Aga Vene sündid tahavad hoolitsemist, keegi peab neid pidevalt paitama, sest muidu nad vihastavad ja ei tööta enam. Lõpuks oli mul seda kola liiga palju ja mõtlesin, et mida ma nende süntidega ikka teen. Kui Vaiko kuulis, et mul on 20 Vene sünti, siis ta vist ei arvanud elu sees, et ühes keldris võivad olla kõik need pillid, mille vastu ta huvi tunneb. Vaiko ja Jarek oskavad nendega palju paremini ümber käia, nii et mul on hea meel, et need läksid õigesse kohta. Elektrikandle viis samuti Vaiko minema.
Kas sa müüsid kõik oma kitarrid samuti maha?
Ei müünud. Ma just alles hakkasin lugema, mul on neid ikka üle kümne järgi. Need on igal pool mööda maja laiali. Bändiruumis on mõned ja siin on ka paar tükki…
Rasmus võtab kapist välja Hello Kitty Strati, tõmbab kolm akordi ja minu naeruturtsatusest hoolimata kinnitab, et see on päris hea pill.
Selle kinkis mulle minu naine. Ise võisin valida ja ma tahtsin just seda…
