„See on minu kliin saund!” hõikab helilooja, laulja ja multiinstrumentalist Vaiko Eplik ruumis, kus on salvestatud kaks tema viimast sooalbumit ning mis samaaegselt toimib ka pillide ning helitehnika panipaigana. Ta tõmbab medikaga üle keelte ning tuba täidab kärin, millega võiks vabalt mängida mistahes AC/DC riffi.
Tekst: Andri Riid
Fotod: Kris Moor
„Kui mul on selline lugu, kus ma tahan head drive’i algusest lõpuni, siis ma vajutan siia,” seletab Vaiko edasi ja astub distortion pedaalile, „kui on vaja dramaatilisemat efekti, ehk kui loo dünaamika nõuab suuremaid kontraste, siis on mul see,” ja sisse lülitub overdrive’i plokk, „ning soolo jaoks saab neid ka paarikaupa sisse lülitada.” Seda öeldes rakendatakse tööle ka fuzz-pedaal ning võimendi läheb lõikavasse tagasisidesse.
On aasta 2012 juuli keskpaik ning oleme Vaikol külas, et piiluda tema muusika köögipoolele ja teha tutvust tema muusikalise vanavara kollektsiooniga.
***
Umbes 20-ruutmeetrises kambris ei ole palju vaba ruumi. Ühes nurgas igavleb trummikomplekt, teises konutavad paar kombotüüpi kitarri lampvõimendit. Riiulitel külitavad mitmesugused efektiplokid. Ettevaatamatult liikudes on tõenäoline, et jooksed maha mõne süntesaatori. Ühes päris pirakas kastis ootab oma hetke elektrikannel. Aga mis peamine, kõikjal, kuhu vaatad − seintel, seina ääres – vahivad sulle vastu kitarrid, kitarrid ja veel mõned kitarrid.
Mis värk sul nende kitarridega on?
Mis mulle kitarri juures kõige rohkem meeldib, on naeruväärsusenilõputu võimaluste paljusus. Juba akustilise kitarriga on võimalik nii palju asju teha; juba see, kas pillil on nailon- või metallkeeled tähendab kahte eraldi maailma. Lisaks võid sa mängida sõrmede või medikaga, võid panna tehisküüned, mängida slaidiga – jälle täiesti erinevad asjad. Kõik see saab uue dimensiooni, kui sul on kõlaava asemel helipead ning kitarri küljest tuleb välja juhe. Kas juhe on pistetud Fenderi või Marshalli võimendisse, on paljude jaoks juba kaks eri ookeani. Lisaks on veel efektide maailm, mis on mind täiesti endasse neelanud… Praktiliselt ei ole midagi, mida kitarriga teha ei saaks. Kitarri võib matkale kaasa võtta, et kellelegi muljet avaldada; võib teha orkestraalseid lõppematu akustilise ruumiefektiga maastikke; võib kogu elu seda maailma tundma õppida, katsetada ja proovida ning ikka näha vaid jäämäe veepealset osa.
Kuigi ma olen ise pikalt klaverit õppinud, on kitarr mu lemmikpill. Ja kuna ma ei ole kunagi korralikult kitarri õppinud, on paljud minu kitarrimänguvõtted tulnud sellest, et ma olen tegelikult pianist. Kas või see, kui palju ma pöialt kasutan. Minu jaoks oli alguses isegi harjumatu, et kitarril hoitakse vasakut kätt just sedapidi, nagu seda hoitakse.
Tundub päris fundamentaalse takistusena. Kuidas sa sellest üle said?
Esimesed kaks aastat mängisin kitarri ainult vasaku käe pöidlaga, sest mul polnud aimugi, kuidas kitarri häälestada. Pillil oli kolm või neli keelt, häälestasin need klaveri järgi mingisse akordi ja mängisin pöidlaga punki erinevatel positsioonidel. Mida aeg edasi, seda vähem panin rõhku pöidla tööle ning hakkasin üha rohkem teiselt poolt teiste sõrmedega ka midagi vastu mängima.
Lõpuks ma sain täiskomplekti keeli. Meie tolleaegse bändi kitarrist Paul Daniel − virtuoos juba siis − aeg-ajalt keetis oma keeli ja siis vahetas neid. Vahel, kui meil oli esinemine ja ta endale uue paki keeli ostis, sain mina need paar-kolm korda läbikeedetud vanad keeled endale − panin need oma akustilisele peale ja lõpuks õppisin ka n-ö hispaania häälestuse ära.
Siis ma nuputasin tükk aega, kuidas kitarril akorde võetakse. Istusin klaveri taga, kitarr käes, võtsin klaveril näiteks G-duuri ja hakkasin mõtlema, kuidas kitarri häälestuses seda G-d võtta. Ainuke akord, mida ma ei suutnud välja mõelda, oli C, sest see on teistest lihtakordidest erineva loogikaga. Minu ainuke kitarriõpetaja oligi õigupoolest bändi teine kitarrist Priit Võigemast, kes ühes proovis näitas, kuidas C-d võetakse. Rohkem pole ma kitarritunde saanud.
Tänu sellele on paljud mu akordid omapärased, valesti sisse harjutatud. Näide sellest, kuidas piirangud ja keerulised olukorrad toodavad huvitavaid lahendusi.
Päris müstiline, et sinu avastuste retkel polnud kedagi – kui juhtum C-duuriga välja arvata − kes oleks nõuga abiks olnud.
Mina olin laulja ja pidin salaja vaatama, kuidas kitarristid akorde võtavad. Ega keegi seal õpetada ei viitsinud. Milleks lauljale duure õpetada, ühel hetkel võtab kitarri kätte ja jama ongi majas! Iseenesest pole ma kunagi kitarri harjutanud, ainult mänginud. Ma ei saagi karistamatult harjutada ilma, et idee ei tuleks − ikka lõpeb asi sellega, et mõtlen mingi loo välja…
Vaata ka videokatkendit:
