Eesti kitarrist ja helilooja Kalle Vilpuu on mänginud ansamblites Seitsmes Meel, Tõnis Mägi & 777, Magnetic Band, Kuller, Data, House of Games, Saxappeal band jpt. 1991. aastast mängib Vilpuu rokkansamblis Ultima Thule, mis on siiani tema põhibänd.
Kuidas näeb välja Sinu, vana kidrahundi tavapärane päev? Millega tegeled ja kuidas seda sisustad?
Ohhh! Need tegevused, võib jagada mitmetesse erinevatesse valdkondadesse. Esiteks, kui mingi esinemine on tulekul, siis valmistun selleks. Vaatan kas kõik on ikka meeles, valin välja antud esinemisega seotud kitarrid ja stombid, millise võimendusega (suur, väike) välja lähen.
Teiseks, harjutan iga päev tehnilist meisterlikkust ja ühtlasi jälgin ka teraselt, mida teeb parem käsi – kui seda tööle ei saa, pole mõtet kitarri üldse mängida, ennast käest ära lasta on patt!
Kolmandaks, võin ka komponeerida midagi, kui mõni riff näpu all jooksma hakkab, millest võib siis midagi saada, aga võib ka mitte.
Neljandaks, võin ka teha stuudiotööd, kui vastav tellimus on. Vahel on minult tellitud kitarrisoolo, vahel on tahetud et arranžeerin loo ja mängin kõik kitarripartiid, olen ka kirjutanud muusikat näitemängudele, teinud filmimuusikat. Olen alati olnud pakkumistele avatud!
Viiendaks, võin ka sukelduda soundide maailma, kus eksperimenteerin ja katsetan erinevaid kitarre, kitarriefekte, võimendusi, vahel testin kaableid, helipäid jne. Vahel käin sõpradega testmängimisel, kus siis proovime erinevaid pille (kui on soetatud midagi uut näiteks), võimendusi ja veedame meeldivalt aega.
Kuuendaks, on ka päevi kus viljakus on ümmargune null, siis võib midagi lugeda, kuulata muusikat, või siis üldse panna kõik kinni ja lihtsalt magada. Üldiselt üritan endal kogu aeg silma peal hoida, viimasel ajal katsun rohkem liikuda ja olla värske õhu käes looduses. Eks esikohal on olnud ikka muusika, siis kõik muu.
Silmapaistvalt hea kitarristina oled tuntud ja teatud juba pikki aastaid. Vähem teab ehk laiem ring, et pead juba mõnda aega ka oma vahvat muusika-ja kunstiblogi. Kuis see tänuväärt idee sündis?
KV: Idee teha oma muusikagrupp tuli hoopistükkis Quebecist, Kanadast. Minu sealne sõber Marie-Andrée ütles mulle kord, et tee oma personaalne muusikagrupp kuna sa oled nii laia silmaringiga. Esmane aktsent ja see on teadlik, on ikkagi kvaliteetsel rockmuusikal. Siis kõik muu – ka klassika, natuke kujutavat kunsti. Mind häirib väga, et Eestis on rockmuusika mingi ebamäärase staatusega, seda nagu peljatakse (pole keskklassipärane, akadeemiline …mine tea mis veel teha võivad jne.). Ka pärast Tartu muusikapäevade traditsiooni lõppu ning muid muutusi Eesti elu-olus pole rockmuusika raadiojaamade kavades ega toimetustes enam akuutne, kuigi oleks alternatiiviks Anne Ermi poolt veetavale Jazz-agendale, folk- ja popmuusikale, minu pärast kas või Eesti Laulule. Elu on näidanud, et asi on elujõus ja inimesed liituvad pisitasa, ka välismaalt ning varsti on juba pea 400 hinge koos. Pole paha ju! Ma ei näe selle grupi elushoidmisega erilist vaeva, küll aga valvan ma administraatorina, et **** sinna ei satuks. Samuti luban ma postitada teistel ja selle kaudu olen ka ise saanud teada palju uut. Igatahes käib lehel vilgas elu nii arutelude kui ka laikimise näol, mis annab märku, et vajadus ja huvi rockmuusika vastu on täiesti olemas.
Märkasin ja kuulasin hiljuti kaunist pala, mille autoriteks isa ja tütar koos. Kuidas teie koostöö tütar Rebecaga on läbi aegade kujunenud?
KV: Ma olen jooksvalt Rebecat aidanud varemgi, nö tema kooliprojektides, kus tal on kitarri vaja läinud. Täiesti pooljuhuslikult jõudsime me välja looni “Warm Sky”, kus Rebeca mängis klahvid, saatis harmoonia mulle ja palus mul kitarri peale mängida. Kõik oli vabalangemises ja virtuaalses keskkonnas ja intuitiivne (failid saadeti edasi ja tagasi), et see mis tuleb, see tuleb. Rebeca lõikas kokku ka loo konteksti sobiva videopildi.
Oled ansambel House Of Games koosseisus maailmaturneel kaasa teinud ja ilmselt on Sul mõnigi eriline kontserdielamus nii teiste kui enda kontserditest jagada.
Kõnekaid ja prestiižseid kohti on olnud tõesti palju: live Londoni Astorias House of Gamesiga, kus esinesime enne W.A.S.P -i. Kaks tuuri UK-s koos nendega samuti, esinemine HOG-ga legendaarses New Yorki CBGB-s vahetult enne selle sulgemist. Minituur koos Soome kultusbändiga The Rasmus, Varssavis, Budapestis ja Prahas
Seitsmenda meelega Rock Summer, kus olime lõpetajad ja mängisime pilgeni täis lauluväljakul, küünalde meres, samuti esinemine Provinssirockil, Soome suurimal rahvusvahelisel Rockfestivalil
The Hultsfred Festival Rootsis, Ultima Thulega, EXPO 98 Lissabonis Ultima Thulega, kus oli kõige suurem lava, mida eales olen kogenud, ca 30 meetrit ehk, Legendaarne The Ritz (rock club) New Yorkis, Ultima Thulega
Saxxapeal Bändiga Natt Jazzil, Norras, Bergenis ja Dinanti Adolphe Sax Festival Belgias.
Neid ülevaid hetki ja kuulsaid kohti leiaks veel ja veel, kuid kõik ei meenu kohe.
Legendaarne House of Games on tegelikult päris vana bänd, algusajad vist ulatuvad 1994. aastasse. Mitmeid koosseisumuudatusi läbi teinud House of Gamesi hing ja ainus originaalliige on laulja Erik Meremaa. Kaua Sina HOG-s kaasa lõid, kas peale „Rise&Shine“ plaadi arranžeerimise ja stuudiotöö veel midagi selle ansambliga salvestasid?
Mina arranzeerisin „Rise & Shine“ nimelise albumi ja olin ka osade lugude autor. Tagaside oli välismaalt hea ja arvustusi tuli Classic Rockist ja Metal Hammerist ja teistest vastavatest välistest veebikeskkondadest. Mind rõõmustas see, et miski ei reetnud maavillasust ja võhivõõra inimese oleks võinud Lääne bändi pähe ära petta, mis tähendas seda, et see, antud kirjeldatud albumil olev seltskond tundis peensusteni rock-muusika konteksti ja oli hästi kursis selle allhoovustega.
„Rise and Shine“ salvestati Soomes Seawolf Studios koos Hannu Leideni ja Petri Majuriga, miksiti Finnvox Studios koos Hiili Hiilesmaaga ja masterdati Howie Weinbergi poolt Masterdisc Studios USA-s.
House of Gamesis (Erik Meremaa, Kalle Vilpuu, Henno Kelp, Andrus Lillepea, Jevgeni Babkin) olin tegev ca 1999-2008.
Plaat „Rise & Shine“ on suurepärane ja rõõm kuulata ka tänaselgi päeval. Kui oluline Sinu arengus oli HOG? Mis on Sinu lemmikpalad noist aegadest?
Antud bänd avas minu jaoks täiesti uue lehekülje muusikuteel. Tegime palju proove, eksperimenteerisime ja katsetasime palju helidemaastikul. Mingi aeg mängisime nädalavahetustel hoopistükkis Soome rockiklubides, peab ütlema, et hea seltskond oli tõesti kokku sattunud. Pean House of Gamesi perioodi enda jaoks oluliseks just seetõttu, et lõpuks sain ma tegeleda žanriga, mis mind kõnetas ja puudutas, et ma sain enda jaoks suure portsu kogemusi ja oskusi nii stuudiotöös kui ka komponeerimis- ja arranžeerimisoskusi, seda, et me saime Eestist välja (noil aastatel oli see väga keeruline veel) ja saime hoopis teise, palju kõrgema rocki skeene peale, kus oli hoopis teine tase, publik ja esinemispaigad. Väärt kogemus andis hea esinemisnärvi, samuti parema oskuse taluda stressi, mis tekib reisimisest ja tuuritamisest. Samuti sain kogeda elu tuuribussis, pikki, vahel pea tuhandekilomeetriseid sõite. Näha maailma linnu, nende õhustikku, inimesi, võrratut loodust jne.
Lemmiklugusid on raske esile tõsta, aga lisan neli:
Millal tundsid, et muusika on sind päriselt endale saanud? Mis sündmused selleks pidid juhtuma?
KV: Muusika kõnetas mind juba lapseeas, isa mängis tihti kodus kitarri ja laulis, veel meenub, et käisime ikka vanema õega tema sõprade pool uusi lääne plaate kuulamas. Hiljem soetasin endale juba lintmaki. Päriselt sai muusika mind endale 1986. aastal, kui sain veel Otsa kooli tudengina Seitsmenda Meele liikmeks. Sealt edasi, kuni tänase päevani olen rivis.
Eestlane pole aldis kiitma, kuid hea sõna kahtlemata inspireerib ja innustab. Millal sind viimati kiideti muusika eest?
Mind on kiidetud ja laidetud kogu aeg. Peale minu sooloalbumi “Silver Lining” ja House of Games’i “Rise&Shine” albumite ilmumist, tundub mulle, et kiideti rohkem välismaal kui kodus. Mulle see meeldib ja sobib!
Keda ise kiidaksid Eesti muusikamaastikul?
Kiidaksin Laur Joametsa, Rainer Jancist, Henno Kelpi, Andrus Lillepead, Tartu ansamblit „Supervaikne“( Fredy Schmidt ja Risko Vislapuu ).
Ega diplom ei tee veel profiks. Mis (peale paberi) eristab sinu arvates profimuusikut harrastusmuusikust?
See on hea küsimus. Siin on teemaks pühendumine ja see, et profimuusikul on Muusika ja pühendumine tööks, mis toob leiva lauale.
Mis ja kus on koht, kus vabal õhtul meelsasti aega veedaksid? Kui on avalik koht, siis kes võiks olla seal laval?
Jalutuskäigud mererannas on okei, kõik hea ja parem interneti avarustest, filmid, dokumentalistika. Kontserdid, uus, tundmatu muusika, mis ette satub. Neid bände ja artiste jagub. Paljut on nähtud ka. Ära ei ütleks Jeff Beckist, King`s X, Josh Smithist. Armastan kuulata ka sümfoonilist muusikat. Meeleldi külastaks viiulivirtuooside Janine Janseni ja Hilary Hahni kontserte.
Soovita pala, plaati, kontserti, mis sinu arvates on (viimase aja) parimaid kuulamiselamusi.
Steven Wilson kõnetab väga, meeldib Riverside, Skandinaavia proge new wave on väga kõrgel tasemel. Samuti õnnestus kuulata Saksamaal Jeff Becki, meelde on jäänud Soundgardeni Live Stockholmis, Bill Friselli, Simon Philipsi, Yesi Tallinna kontserdid.
Mike Sterni legendaarse”Blue Note” Jazz klubi Live New Yorkis, John McLaughlini trio Bergeni Jazz festivalil. Seda nimistut jääkski täiendama. Plaatidest soovitaks kullafondist:
Jan Akkerman & Claus Ogermani „Aranjuez“, Genesise „And Then There Were Three…“
Jeff Beckilt „Emotion & Commotion“, Who „Else“ ja TILT-i Hinterland.
Head muusikat on nii palju, jääkski lisama!
Mis on sinu enda sulest ilmunud paladest/plaatidest/videotest selline, mida uhkusega esitleksid?
https://kallevilpuu.bandcamp.com/
ETV live: Ultima Thule. Tuulatud Thule
No ja Seitsmenda Meelega on nii, et 35 aastat tagasi tehtud asjad on akuutsed tänini, ei häbene ega pea seda naiivseks kuidagi. Minu esimene tõeline band, kust algas minu muusikutee:
Kui lubad endale unistada, siis mis võiks Eestis tegevmuusiku jaoks paremini (korraldatud) olla?
Sooviksin, et loomeinimeste ammulubatud sotsiaalsed garantiid (ravikindlustus ja ajutine töötustaatus) oleksid tagatud. Samuti häirib mind jätkuvalt meil Eestis pop- ja rock-muusikas leviv kultuurituse kultus, kus meedias ja raadiojaamades on solist ja bänd eraldi. Ootan selle Saksa DV-aegse nähtuse lõppu. Kas te kujutate endale ette kedagi ütlevat, teadustavat, reklaamivat, et esineneb Robert Plant ja ansambel Led Zeppelin, Ian Anderson ja Jethro Tull, Mick Jagger ja Rolling Stones? Ootan selle idiootsuse kui mingi lolli kommunistliku pärandi lõppu ka meil. Bänd, koos selle nimega on üks tervik, see on ühendatud jõud, vaimuüksus ja löögirusikas!
***
