Elektrikitarristid torkavad harva lihtsalt kidra juhetpidi võimendisse ja hakkavad mängima. Või noh, nad võivad ju olla nii alustanud, kuid kui kuulad raadiot – või üldse ükskõik millist salvestatud kitarrimuusikat – , märkad peagi toimumas midagi enamat kui “otsekohene” kitarrisaund. Vähemalt mingisugust tehislikku ruumikaja ikka kuuled, või moonutust (eriti rokk- ja bluusmuusikas). Selliseid elektroonilisi manipulatsioone võimaldavad teha efektipedaalid.
Efektid on seadmed, mis lülituvad kitarri ja võimendi vahele ning võimaldavad signaali igasugustel loomingulistel ja ebatavalistel viisidel muuta. Eri tootjad pakuvad neid väga laias valikus ja hinnaklassis, neid saab osta eraldi üksustena või komplektina (nimetatakse multi-efektiprotsessoriks). Enamik efekte on saadaval jalaga lülitavate pedaalide kujul. Inglise keeles öeldakse sellise ploki kohta “stomp box” (“trampimiskarp”). Pedaal asub põrandal ja seda käivitatakse jalaga peale astudes. See võimaldab kitarrimängu katkestamata efekte valikuliselt sisse ja välja lülitada.
Saadaval on kümneid eri tüüpi efekte. Rohkem kui sa võiksid neid kunagi omada, rääkimata kõigi korraga kasutamisest. Järgnevalt loend mõnedest kõige populaarsematest efekidest:
Moonutus (distortion) – See efekt matkib võimedi jaoks liiga tugeva signaali kasutamisel tekkivat kõla; seade ülevõimendab signaali kuni see murdub. Moonutus võib kitarristile tähendada paljusid asju veidi paksust ja soojast kõlavärvingust käriseva ja kriiskava hevi- või grunge-plärinani.
Koorkõla (chorus) – See efekt matkib mitme korraga mängiva kitarri kõla ja annab tulemuseks tummisema üldsaundi. Suurtel kiirustel mängimine tekitab vuliseva tremololaadse efekti.
Fländžer (flanger)/ faasinihuti (phase shifter) – Need kaks seadet pakuvad sarnaseid efekte, mille tulemuseks on vuhisevad, pööriselised, veealused kõlad.
Kõrgusnihuti (pitch shifter) – See seade võimaldab mängida kooskõlas iseendaga (ingl. k. harmonizer). Selleks lüüakse signaal kaheks rajaks, millest üks on algupärane muusikaline intervall, teine aga kasutaja poolt määratav (näiteks mažoorterts – kolm pooltooni eemal). Lisaks tekitab see koorkõlalist efekti. Populaarne fikseeritud intervalliga kõrgusnihuti on oktavipedaal.
Digiviiviti (digital delay) – Seade paneb sinu poolt tekitatud kõla eraldiseisvalt korduma, mis on hea kajade, ruumiefektide ja rütmiliselt ajastatud noodikorduste loomiseks. Sama riista analoogversioon oli lindikaja, mis salvestas heli päris magnetlindile ja taasesitas hetk hiljem. Digiviiviti kõla kuulmiseks kuula Gins ‘N’ Rosesi pala “Welcome to the Jungle” algust.
Vau-pedaal (wah-wah) – See efektipedaal on teatud tüüpi sagedusfilter mis annab kitarrile väljendusrikka, inimhäälele sarnase kõla. Kõla juhitakse jalapedaali tõstmise või langetamisega.
Ruumikaja (reverb) – Antud efekt tekitab loomulikku kaja, mida võib kohata sellistes keskkondades nagu suured toad, võimla, katedraal jne. Tavaliselt on see piiratud kujul lisatud võimenditele, kuid selle eraldi olemasolu võimaldab palju suuremat vaheldusrikkust ja juhitavust.
Tremolo – On helitugevuse kiire kõikumine, mille tulemusena kõlab su kitarrimäng nagu läbi aeglaselt pöörleva ventilaatori.
*Originaaltekst: Mark Phillips ja Jon Chappell, raamatust “Guitar for dummies”
