Neljapäev, november 21 2024

Janis Joplin (1943-1970) kuulub koos Jimi Hendrixi, Jim Morrisoni, Brian Jonesi, Kurt Cobaini, Amy Winehouse’i ja paljude teiste vähemtuntud muusikutega nn “Igavesti 27” klubisse, mille liikmed on – enamasti kuulsuse tipul – lahkunud meie seast 27ndal eluaastal. Oma üürikese karjääri jooksul jõudis Janis salvestada neli stuudioalbumit, neist kaks esimest ansambli Big Brother and the Holding Company lauljana, ülejäänud kaks sooloartistina.

Tekst: Andri Riid

Janist on nimetatud üheks kõige väljapaistvamaks (nais)lauljaks, kes pani laulmisesse kogu oma hinge ja miksis parajasti moesolevasse muusikasse mustanahaliste bluusi- (Bessie Smith, Odetta Holmes, Big Mama Thornton, Billie Holiday, Leadbelly) ja soulilauljate (Aretha Franklin, Tina Turner, Otis Redding) mõjusid. Janis oli eeskätt interpreet, tema autorlusega on vaid kümmekond lugu (kuulsaim neist a capella esituses “Mercedes Benz”) ning suurimateks hittideks (“Piece of My Heart”, “Ball and Chain”, “Me and Bobby McGee”) olid kaverid. Janis on omakorda olnud eeskujuks ja iidoliks paljudele tänapäeva staaridele.

Janise esimene suurem tunnustus tuli umbes aasta peale Big Brotheriga liitumist ja vahetult enne debüütalbumi ilmumist kui astuti üles Monterey Pop Festivalil 1967. aasta augustis. Teine Big Brotheri album “Cheap Thrills” jõudis plaadimüügitabeli esikohale, nagu ka kolm kuud peale lauljatari surma ilmunud “Pearl”.

Kogu see kuiv faktoloogia on siin seepärast, et raamatut lugedes kipub Janise roll muusiku ja lauljatarina vägisi hägustuma. Ebaproportsionaaselt suur osa sellest teosest on pühendatud suhetele perekonna, koolikaaslaste ja täiesti mõttetute tegelastega, kes ta elust ühel või teisel perioodil läbi jooksid. Endaga sügavalt pahuksis olnud andeka inimese puudujääke isiksuse tasandil on püütud visandada sümpaatsete kiiksudena.

Holly George-Warren "JANIS", Tänapäev, 2020. 470 lk.
Holly George-Warren “JANIS”, Tänapäev, 2020. 470 lk.

Vaieldamatu intellekti, tööeetika, vokaalse talendi ja esinejakarisma kõrval oli Janisel oma pahupool, mis väljendus vulgaarsuses, talitsematuses ja konfliktsuses. Ta nägi harva selget päeva ning magas kõigega, mis liikus. Lauljatari kirstunaelaks sai kaks aastat enne surma väljakujunenud heroiinisõltuvus, mille küüsis olid ka ta joomasemud ning millega ta ajuti, kuid suuremate tulemusteta võidelda püüdis.

Janisest on kirjutatud hulganisti biograafiaid ja mälestusteraamatuid. Neist märkimisväärsemad on tema publitsisti Myra Friedmani kirjutatud “Buried Alive” (1973), armukese ja kaassõltlase Peggy Caserta “Going Down with Janis” (1974), õe Laura “Love, Janis” (1985) ja tuurimanager John Byrne Cooke’i “On the Road with Janis Joplin” (2014). Lisaks leiab veel juba kaugemalseisnute isikute kirjutatud viis-kuus Janise biograafia pretensioonidega raamatut. Käesolev, originaalis eelmisel aastal ilmunud raamat, on neist kõige värskem ja on arusaadav, et nii mitmenda järelnoppijana on raske midagi uut avastada.

Ei saa muidugi öelda, et Holly George-Warren seda ei ürita. On otsitud üles obskuurseid kontakte lapsepõlvest ja kujunemisaastatest, kuulatud stuudiolinte ja püütud Janise vokaalesitusi sõnadesse vormida. Autori imetlus portreteeritava vastu paistab igalt lehelt välja ja pigem on Janisele omistatud kvaliteete, mille olemasolust tal endalgi aimu polnud. Kohati jääbki raamatust selline “lilleke-keset-pasamerd” mulje, et Janisel polnud midagi häda ega ei teinud ta ka midagi valesti  ̶ kõiges on süüdi koolikiusamine, mõistmatud vanemad, kadedad või andetud bändikaaslased, halvad sõbrad, vale konjunktuur ja neli aastaaega.

Eesti kirjastuste praktika on üldiselt selline, et tõlkimiseks võetakse kõige värskem raamat, mis on ansambli või esineja kohta kirjutatud. See, et kes viimasena kirjutab, kirjutab paremini, ei ole aga veel vanasõnaks saanud.

Previous

Dramamama andis välja teise singli peagi ilmuvalt albumilt “Uphill Battle”

Next

Muusikud muusikast: Laur Joamets

Check Also